Friedebert Tuglas

Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas aastal 1910
Sünninimi	Friedebert Mihkelson või Michelson
Sünniaeg	2. märts 1886
Sünnikoht	Ahja, Võnnu kihelkond, Eesti
Surmaaeg	15. aprill 1971
Surmakoht	Tallinn, Eesti
Rahvus	eestlane
Amet	kirjanik, kirjanduskriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja, ajakirjanik

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Friedebert Tuglas oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis (venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901. aastal suundus ta Tartu linnakooli, seal õppimise ajal ilmus lastejutt "Siil". Seejärel jätkas ta haridusteed Hugo Treffneri Gümnaasiumis.

Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Friedebert Tuglas oli tollal aktiivne noor poliitik ja kõnemees. Kirjandusrühmituse Noor-Eesti liikmena toetas ta toona tuliselt vasakpoolseid ideid, eelkõige kodanikeõiguste laiendamist. ^[1] Ta arreteeriti detsembris ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas (kus kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906.–1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.

Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse Noor-Eesti. Aastail 1921–1922 oli ta kirjanikkude ühingu Tarapita samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal^[2] ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.

1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga. 1955. taastati kirjanikuõigused ning varsti ilmusid taas tema nime all raamatud. ^[2]

Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.

2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanikuna meeldis Tuglasele müstifitseerida ja maske vahetada. Nii avaldas ta sugestiivse esseenovelli olematust kirjanikust Arthur Valdesest (1918). Mõtles välja Valdese kahetsusväärselt lühikeseks jäänud eluloo, andis talle nii oma sünnikuupäeva kuu ka esteetilised ideaalid, kirjeldas tema loomingu pähe viit omaenda poolelijäänud teost. Arthur Valdese müüt või müstifikatsioon meeldis väga Tuglase kolleegidele nõnda, et nad aretasid seda edasi küll Eestis, küll Soomes. Ja veel ühte nime on Tuglas kandnud. Kirjanduslik sõpruskond hüüdis teda pikka aega Felixiks, see on tema romaani "Felix Ormusson" autorilähedase kangelase eesnimi.

Tuglas oli Suitsu kõrval Noor-Eesti hing algusest lõpuni (1905–1915). Ta oli rühmituse väljapaistvaim proosaautor ja mõjukaim kriitik. Kuid juba sellal ilmnes ka, et ta on erakordselt sobiv kirjanduselu võtmeisikuks. Ta koostas, toimetas ja kirjastas rühmituse väljaandeid. Avastas, toetas ja publitseeris talente, nagu Juhan Liiv, Jaan Oks, Hendrik Adamson ja Marie Heiberg, keda laiem üldsus ei tundnud või oli unustanud. Hoidis sidet kodumaal elavate või võõrsil rändavate kaasautoritega. See oli lõppematu hulk tööd. Aga Tuglas oli väsimatu ja ülimalt korrektne.

Naasnud 1917. aastal maapaost, asus Tuglas organiseerima Siuru rühmitust – tema algkavatus oli koondada kõik tegevkirjanikud, toimetas Siuru albumeid, ajakirju Odamees, Tarapita ja Ilo. Nende kõigi eluiga jäi (peamiselt rahaliste raskuste tõttu) lühikeseks. Eesti Vabariigi algusaastail tegutses Tuglas kunstile senisest stabiilsemate tingimuste loomise nimel. Ta valiti 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. Tänu tema järelejätmatusele hakkas 1923. aastal ilmuma ajakiri Looming, sealjuures riigieelarvest doteeritavana. Esimese toimetajana kujundas ta ka Loomingu profiili. Töömahukas oli Tuglase osa kapitaalsete teatmeteoste koostamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929–1940) koondas ta selle ümber haritlasi paljudelt eri aladelt.

Erakordselt tugev ja pikaaegne oli Tuglase kui kirjanduse hindaja mõju. 1950. aastate alguses stalinistlikus kultuurigenotsiidis eemaldati ta avalikust elust ja keelustati tema teosed, mis oli küll ränk ülekohus, ent pikendas lõppkokkuvõttes tema kontseptsioonide valitsusaega. Tuglase normid ja kriteeriumid olid mõistlikud, nende taastamisega võitis kirjanduselu palju. 1960. aastaist peale teisenes kirjandus radikaalselt ega mahtunud enam tema esteetika raamidesse. Mõistagi polnud Tuglase süü, et osa literaatidest neisse raamidesse tardus.

Soome jäi Tuglase n-ö teiseks kodumaaks ka pärast pagulust. Ta tutvustas ja tõlkis soome kirjandust. Tema eestindatud Aleksis Kivi "Seitse venda" on meie tõlkekunsti tippe. Tuglase "Lühikest eesti kirjanduslugu" kasutati aastaid Soome ülikoolides õpikuna. Kaks Soome kirjandusorganisatsiooni valisid ta oma auliikmeks ja 1982. aastast tegutseb Helsingis eesti kultuuri huviliste soomlaste asutatud Friedebert Tuglase Selts

Alates 1970. aastast antakse välja Friedebert Tuglase novelliauhinda. See on kirjandusauhind, mille asutas Tuglas ise ning esimesed laureaadid valis ta välja ning neid autasustati 2. märtsil, kirjaniku sünnipäeval. Auhind koosneb Tuglase soovi kohaselt laureaadile pühendatud trükisest ja rahalisest preemiast.

Kirjandusteadlasena on Friedebert Tuglas väitnud, et tema suur mõjutaja oli Taani ametivend Georg Brandes. Tuglase loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad. Teda peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.

Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:

1901–1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism. Kirjandusse tuleb ta realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa") ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul"). Varasemad tööd on koondatud kogusse "Liivakell" I–II (1919, 1920). Sellesse perioodi kuuluvad tähtsamad teosed on jutustus "Siil" (1901), novell "Hunt" (1903), novell "Hingemaa" (1906), poeem "Meri" (1908), novellikogud "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taevas" (1913).

1914–1925: kõrgperiood. Seda perioodi iseloomustavad novellid ja uusromantism. Jäävväärtuslik on omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming. Sellesse perioodi kuuluvad tähtsamad teosed on kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915), uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).

1925–1971: psühholoogilise realismi periood. Selle perioodi tähtsaim näide on romaan "Väike Illimar" (1937), mis kujutab lapse silme läbi mõisaelu ja -inimesi.

Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre (esseede ja marginaalide kogumik "Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult muu seas soome keelest.

Ta avaldas ka reisikirju ("Teekond Hispaania", 1918; "Teekond Põhja-Aafrika", 1928–1930; "Ühe Norra reisi kroonika", 1939) ja mälestusraamatuid.

Tuglas avaldas monograafiaid Juhan Liivist ("Juhan Liiv", 1914, 1928), A. H. Tammsaarest ("A. H. Tammsaare", 1928) ja Mait Metsanurgast, uurimusi ("Eduard Vilde ja Ernst Peterson", 1909; "Kirjanduslik stiil", 1912; "Ado Grenzsteini lahkumine", 1927; "Eesti Kirjameeste Selts", 1932; "Lühike Eesti kirjanduslugu", 1934) ning kirjanduskriitikat. Kriitiliste tööde paremik avaldati aastatel väljaannetes "Kriitika" I–VIII (1935–1936).