Friedebert Tuglas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas 1910.jpg
Friedebert Tuglas aastal 1910
Sünninimi Friedebert Mihkelson või Michelson
Sündinud 2. märts 1886
Ahja, Võnnu kihelkond, Eesti
Surnud 15. aprill 1971
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Amet kirjanik, kirjanduskriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja, ajakirjanik

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; vkj 18. veebruar / ukj 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Friedebert Tuglas oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis (venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901. aastal suundus ta Tartu linnakooli, seal õppimise ajal ilmus lastejutt "Siil". Seejärel jätkas ta haridusteed Hugo Treffneri Gümnaasiumis.

Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Friedebert Tuglas oli tollal aktiivne noor poliitik ja kõnemees. Kirjandusrühmituse Noor-Eesti liikmena toetas ta toona tuliselt vasakpoolseid ideid, eelkõige kodanikuõiguste laiendamist. [1] Ta arreteeriti detsembris ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas (kus kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906.–1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.

Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse Noor-Eesti. Aastail 1921–1922 oli ta kirjanikkude ühingu Tarapita samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal[2] ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.

1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku aunimetuse, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. juuli 1950 otsusega võeti talt ära Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus. Rahvakirjaniku aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.[3]

1955. taastati kirjanikuõigused ning varsti ilmusid taas tema nime all raamatud. [2]

Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Nikolai Triigi joonistus "Friedebert Tuglase portree" (1928)

Kirjanikuna meeldis Tuglasele müstifitseerida ja maske vahetada. Nii avaldas ta sugestiivse esseenovelli olematust kirjanikust Arthur Valdesest (1918), mõeldes välja tema lühikese eluloo, andes talle oma sünnikuupäeva ja esteetilised ideaalid ning kirjeldades tema loomingu pähe viit oma poolelijäänud teost. Müstifikatsioon Valdesest meeldis Tuglase kolleegidele sedavõrd, et nad arendasid seda edasi nii Eestis kui ka Soomes. Teise pseudonüümina nimetas kirjanduslik sõpruskond Tuglast tema romaani "Felix Ormusson" autorilähedase peategelase eesnime järgi kaua Felixiks.

Ta koostas, toimetas ja kirjastas Noor-Eesti väljaandeid. Avastas, toetas ja publitseeris talente, nagu Juhan Liiv, Jaan Oks, Hendrik Adamson ja Marie Heiberg, keda laiem üldsus ei tundnud või oli unustanud. Hoidis sidet kodumaal elavate või võõrsil rändavate kaasautoritega.

Naasnud 1917. aastal maapaost, asus Tuglas organiseerima Siuru rühmitust – tema esialgne kavatsus oli koondada kõik tegevkirjanikud, toimetas Siuru albumeid, ajakirju Odamees, Tarapita ja Ilo. Nende kõigi eluiga jäi (peamiselt rahaliste raskuste tõttu) lühikeseks. Eesti Vabariigi algusaastail tegutses Tuglas kunstile senisest stabiilsemate tingimuste loomise nimel. Ta valiti 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. Tänu tema järelejätmatusele hakkas 1923. aastal ilmuma ajakiri Looming, sealjuures riigieelarvest doteeritavana. Esimese toimetajana kujundas ta ka Loomingu profiili. Töömahukas oli Tuglase osa kapitaalsete teatmeteoste koostamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929–1940) koondas ta selle ümber haritlasi paljudelt eri aladelt.

Soome jäi Tuglase n-ö teiseks kodumaaks ka pärast pagulust. Ta tutvustas ja tõlkis soome kirjandust. Tuglase "Lühikest eesti kirjanduslugu" kasutati aastaid Soome ülikoolides õpikuna. Kaks Soome kirjandusorganisatsiooni valisid ta oma auliikmeks ja 1982. aastast tegutseb Helsingis eesti kultuuri huviliste soomlaste asutatud Friedebert Tuglase Selts.

Alates 1970. aastast antakse välja Friedebert Tuglase novelliauhinda. See on kirjandusauhind, mille asutas Tuglas ise ning esimesed laureaadid valis ta välja[viide?] ning neid autasustati 2. märtsil, kirjaniku sünnipäeval. Auhind koosneb Tuglase soovi kohaselt laureaadile pühendatud trükisest ja rahalisest preemiast.

Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:

  • 1901–1914 – otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism. Kirjandusse tuleb ta realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa") ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul"). Varasemad tööd on koondatud kogusse "Liivakell" I–II (1919, 1920). Sellesse perioodi kuuluvad tähtsamad teosed on jutustus "Siil" (1901), novell "Hunt" (1903), novell "Hingemaa" (1906), poeem "Meri" (1908), novellikogud "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taevas" (1913).
  • 1914–1925 – kõrgperiood. Seda perioodi iseloomustavad novellid ja uusromantism. Jäävväärtuslik on omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming. Sellesse perioodi kuuluvad tähtsamad teosed on kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915), uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).
  • 1925–1971 – psühholoogilise realismi periood. Selle perioodi tähtsaim näide on romaan "Väike Illimar" (1937), mis kujutab lapse silme läbi mõisaelu ja -inimesi.

Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre (esseede ja marginaalide kogumik "Marginaalia") ning tõlkis soome ja vene keelest.

Ta avaldas ka reisikirju ("Teekond Hispaania", 1918; "Teekond Põhja-Aafrika", 1928–1930; "Ühe Norra reisi kroonika", 1939) ja mälestusraamatuid.

Tuglas avaldas monograafiaid Juhan Liivist ("Juhan Liiv", 1914, 1928), A. H. Tammsaarest ("A. H. Tammsaare", 1928) ja Mait Metsanurgast, uurimusi ("Eduard Vilde ja Ernst Peterson", 1909; "Kirjanduslik stiil", 1912; "Ado Grenzsteini lahkumine", 1927; "Eesti Kirjameeste Selts", 1932; "Lühike Eesti kirjanduslugu", 1934) ning kirjanduskriitikat. Kriitiliste tööde paremik avaldati aastatel väljaannetes "Kriitika" I–VIII (1935–1936).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1971. aastal asutati Friedebert Tuglase Majamuuseum ning külastajatele avati see Nõmmel Väikese Illimari tänav 12 asuv muuseum 1976. aastal. 1993. aastal nimetati majamuuseum ümber Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks.

2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.

1972–1996 asus Ahja keskkooli vanas hoones ehk Ahja mõisa härrastemajas Friedebert Tuglase memoriaaltuba. 2005. aastal avati Ahjal Tuglase lapsepõlvekodus Ahja valla Tuglase muuseum.

1971. aastast on Nõmmel Väikese Illimari tänav. Ahjal on Illimari tänav. 1980. aastast on Tartus Friedebert Tuglase tänav ning 1987. aastast on Põlvas Friedebert Tuglase tänav.

Tuglase 100. sünniaastapäeval 1986. aastal avati Tartus Ülejõe pargis Friedebert Tuglase monument.

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Tuglase poliitilised vaated[1][katkine link]
  2. ↑ 2,0 2,1 Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost. Varrak, Tallinn 2011, lk 47–49.
  3. ↑ Eesti NSV Teataja, 1956, 17, 181

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Friedebert_Tuglas&oldid=5943696"