Lõhevulkaan

Lõhevulkaan on vulkaan, mille puhul laava voolab välja maakoores olevate lõhede kaudu ning võib küllaldase laavakoguse korral katta suuri maa-alasid.

Lõhevulkaani laava on enamasti basaltse koostisega ja seega suhteliselt hästi voolav. Praeguse tuntuima esinemispaiga järgi tuntakse lõhevulkaane ka Islandi tüüpi vulkaanide nime all. Varem arvati, et Islandi tüüpi vulkaanid on midagi erakordset ja omast vaid Islandile, kuid tegelikult on selline vulkanism Maal väga levinud. Ta on meie pilgu eest reeglina hästi varjatud, sest toimub enamasti ookeani põhjas. Island on saar, mis paikneb ookeani keskaheliku kohal, olles põhimõtteliselt üle merepinna kergitatud osa ookeani põhjast.

Sellised vulkaanid tekivad ookeani keskahelikes, kus toimub ookeanibasseini laienemine. Sellega seostub ka magma basaltne iseloom, mis on ookeanilise maakoore aluse peridotiitse vahevöö osalise sulamise tulemus. Lõhevulkaan kujutab endast vedela magmaga daiki, mis on jõudnud maapinnani. Lõhevulkaanid võivad põhjustada nn laavafontääne.

Lõhevulkaane ei peeta üldiselt eraldi vulkaanitüübiks, sest aja jooksul asendub piklik lõhe ühe või mitme kesklõõriga ning areneb välja kiht- või kilpvulkaan(id). Ühe purske ajal võib avanenud lõhesid olla ka mitu. Vulkaanilise aktiivsuse lakates magma tardub ning pitseerib lõhe kinni ning uuesti ta tavaliselt enam ei avane. Küll aga võib aja jooksul tekkida uus eelmisega paralleelne lõhe.

Tuntuim ja hävitavaimate tagajärgedega lõhepurse toimus Islandil 1783. aastal. Laki vulkaan paiskas siis välja 12 km³ laavat, mis kattis 565 km² suuruse ala. Koos kaasmõjudega oli see Islandi elanikele üks ajaloo suurimaid katastroofe. Hukkus suurem osa kariloomadest, hävis saak ning nälga suri veerand Islandi elanikest.