Taevavõlv

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Taevavõlv ehk taevalaotus (heebrea keeles raqia‘, vanakreeka keeles stereôma, ladina keeles firmamentum) on taevas, niivõrd kui see näib kuplikujulise võlvina.

Taevavõlvi kirjeldatakse matemaatiliselt taevasfääri abil. Taevavõlvi ja taevasfääri oluline erinevus on see, et vaatleja ei taju taevavõlvi mitte poolkera pinnana, vaid nõnda lamendunult, et taevaobjektid (nt Kuu, Päike, tähtkujud) paistavad vaatlejale horisondi lähedal suurematena kui seniidi lähedal[1].

Ajalooline ja religioosne arusaam taevavõlvist[muuda | muuda lähteteksti]

Kujutlus, et taevas on tahke võlv, on olnud vanaajal seas üldine.

Muinasegiptlased pidasid taevast rauast võlvlaeks, millest tähed on köite abil alla riputatud.

Babüloonlased pidasid taevast tohutuks võlviks, mille kõige kõvemast metallist on sepitsenud Marduk. Seda võlvi arvati toetuvat maad ümbritsevale müürile.

Muinaskreeklased ja muinasroomlased pidasid taevast suureks kristallvõlviks, mille külge tähed on kinnitatud. Mõned pidasid taevavõlvi materjaliks rauda või pronksi.

Ka juutidel oli sarnane kujutlus. Esimese Moosese raamatu loomisloos (1Mo 1:6–8) lõi Jumal laotuse, mis lahutas ülemised ehk taevased veed alumistest ehk maistest vetest:

Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis laotuse all, vetest, mis laotuse peal olid. Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik, teine päev.

Heebrea keele sõna raqia‘ tähendab midagi, mis on välja taotud ning seejärel laiali laotatud. Septuagintas ja ka teistes kreekakeelsetes piiblitõlgetes vastab sellele sõnale stereôma 'kindlaks või tahkeks tehtu'. Taevalaotuse tahkusele viitab ka Hiiobi raamat, kus mainitakse taevast, mis on väga tugev, nagu ta oleks sulatatud pronksist.

Taevalaotuse tahkus järeldub ka eesmärgist, milleks Jumal selle tegi: taevalaotuse kohal pidi olema vesi. Sellest on juttu ka loos ülemaailmsest veeuputusest: taeva luugid tehti lahti (1Mo 7:11) ja taevaluugid suleti (1Mo 8:2). Jesaja 42:5 ütleb: kes on loonud taevad ja on need võlvinud.

Loomislugu jätkab: Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad (1Mo 1:14–17) Seega on tähed kinnitatud taevalaotuse külge, nii et laotus peab olema tahke. Linnud lendavad laotusest madalamal, seetõttu õhk ei ole taevalaotus.

Teoloogide üldine seisukoht on, et Piibel kirjeldab loomislugu ja taevast vastavalt vanaaja ettekujutustele. On ka teolooge, kes väidavad, et taevast on Piiblis tegelikult kirjeldatud õigesti ning meie arusaam, et laotuse all on mõeldud taevavõlvi, on ekslik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. H. Eelsalu, 1996. Astronoomialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 58.