Constantinus Suur

Allikas: Vikipeedia
Constantinus Suur

Constantinus I Suur (ladina keeles Constantinus I Maximus; Imperator Caesar Divi Constantii Flavius Valerius Constantinus Augustus); sünninimi Gaius Flavius Valerius Constantinus; 27. veebruar 272 Naissus22. mai 337 Ankyronis) oli Vana-Rooma keiser 25. juulist 306 kuni surmani. Tema valitsemisajal lõpetati kristlaste tagakiusamine ning hakkas kristlust soosima. Katoliku, õigeusu, luteri ja armeenia kirik tähistavad 22. maid tema mälestuspäevana.[1] H. G. Wells võrdles teda tema maailmaajaloo rolli poolest Aleksander Suure ja Julius Caesariga.[2]

Varajane elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Naissuses (tänapäeva Niš, Serbia). Tema sünniaeg ei ole kindel, kuid mitmed ajaloolased nõustuvad sellega, et tema sünnikuupäev on 27. veebruar 272. Sündis Constantius I Chloruse vanima pojana. Constantius oli pärit Illyricumist ning teenis keiser Aurelianuse ihukaitsjana (protector). Teenis 288. aastast keiser Maximianuse pretoriaani prefektina. Tema ema oli Bitüüniast pärit Helena, keda kristlik kroonik Hieronymus nimetas Constantiuse armukeseks. On arvatud, et ta ei saanud olla kõrgest soost.[3]

Constantinuse perekonna liikmete usulised veendumused ei ole päris selged. Tema ema Helena pöördus Eusebiose andmetel poja eeskujul kristlusesse. Robin Lane Foxi andmetel oli tema isa "kõrgeima jumala" austaja, kes suri paganana,[4] kuid keda on peetud ka päikesejumal Sol Invictuse pooldajaks.[5] Constantius lasi oma impeeriumi müntidel kujutada teiste jumaluste kõrval ka päikesejumalat.[6] 293. aastal saadeti Constantinus Nikomeediasse (tänapäeva Ízmit, Türgi) keiser Diocletianuse õukonda, kus ta pidi olema pantvang, et kindlustada tetrarhia süsteemis jõudude tasakaalu. Teisisõnu pidi see ära hoidma Constantiuse plaanid Diocletianuse vastu sõda alustada.[7]

293-305 osales Constantinus koos teiste õukonna liikmetega sõjakäikudel kuni impeeriumi idapiirideni. Saavutas tribuuni auastme ning võis 297/298 osaleda abikeiser Galeriusega sõjakäigul Pärsia pealinna Ktesiphoni. Õukonnas puutus ta kokku haritlastega, kes olid kristluse vastased.[8] Constantinuse usuliste tõekspidamiste kohta on teada, et ta oli alguses Heraklese kultuse pooldaja, kuid 306. aastal sai temast Sol Invictuse pooldaja. Samas tegutsesid tema lähikonnas kristlastest nõuandjad, kelle kaudu võis ta kristluse kohta rohkem teada saada.[9] Jäi Nikomeediasse endisesse Dicoletianuse õukonda ka pärast seda, kui Diocletianus 1. mail 305. aastal troonist loobus ning tema järglaseks sai Galerius, kellele oli Constantinus ebamugav konkurent.

Pärast Galerius korraldatud tapmiskatset põgenes Constantinus veel samal aastal isa juurde Britannia saarele.[10] Teistel andmetel kohtus ta oma isaga Bononias (tänapäeva Boulogne), kust reisiti edasi Britanniasse. Constantius suri Eburacumis (tänapäeva York) 25. juulil 306. aastal. Samal päeval kuulutasid Constantiuse vanemohvitserid Constantinuse kaasvalitsejaks (Augustus). Kõrgemate ohvitseride seast uue keisri valimine oli tavapärane praktika, kuid teised tetrarhia liikmed pidasid Constantinust usurpaatoriks. Galerius oli sunnitud võimuvahetust tunnistama, kuid tema arvates pidi ta kandma abikeisri (Caesar) tiitlit ning kaasvalitsejaks pidi saama Severus.[11]

Varajane valitsemisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keiserlikud termid Trieris

Pärast võimuletulekut lasi Constantinus tagastada kristlastele neilt tagakiusamiste ajal konfiskeeritud vara.[12] 28. oktoobril 306. aastal lasi Maximianuse poeg Maxentius end Rooma lähedal seal paiknenud kaardiväelastel keisriks kuulutada ning veenis oma isa, kelle Diocletianus oli sundinud troonist loobuma, uuesti võimule tulema. Constantinus, kes kontrollis suuremat osa impeeriumi lääneosast, võitles 307. aastal edukalt Reini ääres frankidega, vangistas nende juhid Asarici ja Merogaisuse, näitas neid oma triumfirongkäigul ning söötis nad pärast Belgica I Augusta provintsis Augusta Trevorumi (tänapäeva Trier) areenil tiigritele. 308. aastal sõdis frangi päritolu bructeri hõimuga.[13]

Pealinnana kasutas ta Augusta Trevorumit, kuhu lasi rajada mitmeid ehitisi, mis pidid sarnanema võimalikult palju Rooma omadega. Pealinna valik oli teadlik, sest impeeriumi lääneosa valitsev keiser pidi suutma germaanlaste sissetungidele kiirelt reageerida. Lasi ehitada üle Reini jõe alalise silla, mis ühendas Colonia Agripinat (Köln) teisel pool jõge asuva Divitia (Deutz) kindlusega, [14] mis oli sillapea, mille garnisoni suuruseks oli hinnanguliselt 900 meest.[15] Lasi Trieri rajada praeguse toomkiriku, mis on Saksamaa vanim piiskopkonna asukoht.

Esimesed kümme valitsemisaastat veetis ta peamiselt Trieris, mida ta külastas viimast korda 328. aastal.[16] 307. aastal külastas teda Maximianus, kellega ta moodustas liidu, mille tõttu lahutas oma abielu Minervinast ning abiellus samal aastal Maximianuse tütre Faustaga. Selle tulemusena võis Constantinus oma äia loal kasutada Augustuse tiitit.[17] 11. novembril 308. aastal toimus võimu pärimise küsimuste lahendamiseks Carnuntumis nõupidamine, millest võtsid osa Galerius, Maximinius ja Diocletianus, kus otsustati, et Galeriuse kaasvalitsejaks saab Licinius. Constantinuselt võeti ära Augustuse tiitel ning teda käsitleti abikeisrina. Constantinus ise jätkas Augustuse tiitli kasutamist.

310. aastal sõdis Constantinus frankidega ning samal aastal õhutas Maximianus Augustodunumis (Autun) paiknenud vägesid mässule Constantinuse vastu. Maximianus põgenes Massaliasse (tänapäeva Marseilles), kuid Constantinus vallutas linna ning Maximianus vangistati. Lactantiuse andmetel üritas Maximianus vangistuses korraldada Constantinuse tapmist, kuid pärast selle ebaõnnestumist sunniti enesetappu sooritama. Constantinus pöördus tagasi Trieri, kuid peatus Grandi linnas asunud Apollo templis,[18] kus talle ühe panegüürika kohaselt ilmutas end jumal Apollo. Väljaspool templit nägi ta valgusnähtust, mida ta pidas jumalikuks märgiks. Alates sellest arvas ta, et tal on eriline side Apollo ja Sol Invictusega.[19]

Kodusõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mulviuse sild (Ponte Milvio)

Konflikt Maxentiusega[muuda | redigeeri lähteteksti]

312. aasta seisuga valmistusid Constantinus ja Maxentius sõjaks. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega ning Maxentius sõlmis liidu Maximinius Daiaga. Consantinus ületas 312. aasta kevadel oma vägedega Alpid.[20] Sõjategevus Maxentiuse vastu algas ilmselt 312. aasta suvel. Enne seda väitis Constantinus, et tegemist on ennetava rünnakuga, kuid tegelikult oli Maxentiuse olukord Roomas halvenenud, sest ta oli Põhja-Aafrikas puhkenud mässu tõttu sunnitud makse tõstma. Raskused elanike toiduga varustamisel põhjustasid rahutusi. Constantinus liikus Põhja-Itaaliasse, kuhu Maxentius saatis pretoriaani kaardiväe koos teiste üksustega, mille hinnanguline suurus oli 100 000 meest. Maxentius ise jäi Rooma linna, kus ta lasi ennustajatel konflikti tulemust ette ennustada. Ennustuse kohaselt pidi hukkuma Rooma riigi vaenlane. Constantinuse väed koosnesid germaanlastest ja bretoonidest, keda oli hinnanguliselt 40 000. Esimesena vallutas ta Torino ning tungis edasi Veronani, kus teda ootas pretoriaani prefekt Pompeianus, kes sai lüüa. Maxentius väljus otsustavaks lahinguks Roomast. Constantinus võtis Mulviuse silla lahingus Maxentiust. [21]

Sõjad Liciniuse vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast seda jäi alles kolm keisrit. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega, kes abiellus tema poolõe Constantiaga.[22] Nüüdsest kuulus talle ülemvõim impeeriumi lääneosas. 314/316 vallutas ta Liciniuse käest suurema osa Balkani poolsaarest ning saavutas 324. aastal tema üle täieliku võidu. Pärast seda kuulus talle kogu impeeriumis ainuvõim. Vastupidiselt Diocletianuse tetrarhiale jagas ta võimu oma perekonnaliikmete vahel. 317-333 nimetati tema pojad Constantinus II, Constantius II ja Constansi kaasvalitsejateks.[23]

Hilisem valitsemisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstantinoopoli rajamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elas algul Trieris ning pärast seda Sirmiumis ja Serdicas (Sofia, Bulgaaria). 326. aastal valis ta Rooma impeeriumi uueks pealinnaks Byzantioni, mis nimetati 330. aastal Konstantinoopoliks.[24] Enne seda ei olnud riigil kindlat pealinna, sest valitsuse tegelikuks asukohaks peeti keisri asukohta. Valiku põhjusteks on peetud soovi erineda Diocletianusest ning linna rajamisele eelnenud Liciniuse alistamist linna läheduses.[25] Uuele pealinnale paiknesid lähemal Doonau jõgi ja idapiir, mis olid võimalikud sõjapiirkonnad. Lisaks sellele oli pealinn mere kaudu varustatav ning kergesti kaitstav.[26] Uus linn ei olnud ilme poolest täiesti kristlik, sest selles paiknes sammas, millel otsas oli skulptuur alasti Constantinustest päikesejumalana. Lisaks oli linnas mitmeid paganlikke templeid.[27]

Sõjavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Constantinus päris oma isa Constantiuse käsutuses olnud armee, mis sarnanes Diocletianuse ja teiste tetrarhide armeedega: osa vägedest paiknes piiridel ning üks väliarmee ehk comitatus oli otseselt iga tetrarhi käsutuses.[28] 325. aastast pärinevas seaduses eristati kolme väeliiki: comitatenses, ripenses ning alares et cohortales. [29] Kreeka ajaloolane Zosimos süüdistas Constantinust piiride nõrgestamises. Inglise ajaloolase Pat Southerni arvates soosis Zosimos veendunud pagana Diocletianust ning halvustas Constantinust, kes levitas kristlust.[30] Constantinuse ajal võeti pretoriaani prefektidelt ära sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (magistri militum).[31] Pärast Mulviuse silla lahingut saadeti laiali pretoriaani kaardivägi. Vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada scholae palatinae, mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.[32]

Usupoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Constantinus Suure usupoliitika
Sol Invictust kujutav Constantinuse valitsemisajast pärinev münt kirjaga SOLI INVICTO COMITI (u. 315).

Legendi kohaselt sai Constantinus 312. aastal enne Mulviuse silla lahingut nägemuse, kus taevas moodustus päikesevalgusest X (khi) P (rho) sümbol, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu In hoc signo vinces ("selle (märgi) all võida!").[33] Constantinus käskis oma sõduritel kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti.[34] Pärast seda hakkas Constantinus soosima kristlust.

Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas Constantinus Roomas Lateraani basiilika ehitusega[35]. H. G. Wellsi arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.[36] 313. aastal sõlmis ta Liciniusega poliitilise lepingu, mille tulemusena kehtestati Milano edikt,[37] millega kristlus kuulutati teiste Rooma riigi usunditega võrdväärseks ning kohustuti tagastama tagakiusamiste ajal konfiskeeritud omand. See kindlustas Constantinusele kristliku kiriku soosingu.

314. aastal toimunud Arles'i kirikukogul otsustasid piiskopid vastuteenena, et kristlased võivad osaleda õiglases sõjas (bellum iustum) ning väeteenistusest keeldujaid tuleb karistada ekskommunikatsiooniga.[38] 321. aastal kehtestas Constantinus seadusega kohtutele ja äridele pühapäeva töövaba päevana, kuid maapiirkondades võis sel päeval töötada.[39] 323. aastast pääsesid kristlased riigi kõrgematele tsiviilametikohtadele. Riigi sõjalise võimsuse ja terviklikkuse tugevdamiseks kutsuti 325. aastal Constantinuse algatusel kokku Nikaia kirikukogu,[40] mis välistas arianismi.[41]Keisrina ei loobunud ta paganliku riigiusundi pontifex maximuse ameti pidamisest ning lubas paganlike usutalituste korraldamise jätkamist.[42]

Viimased eluaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

326. aastal lasi ta hukata oma esimese poja Crispuse ning abikaasa Fausta, kes süüdistas Crispust enda võrgutamise katses, kuid selgus, et Fausta oli üritanud võrgutada Crispust.[43] Viimastel eluaastatel valmistas ta ette sõda Pärsia vastu, sest võit tugevama vaenlase üle võis tuua suuremat kuulsust kui võidud nõrgemate vaenlaste vastu. Enne seda kirjutas ta Pärsia kuningas Šapur II-le kirja, milles palus kaitsta tema aladel elavaid kristlasi. Enne surma lasi end ristida Caesarea piiskopil Eusebiosel, kes oli arianist. Constantinus suri 22. mail 337. aastal.[44] Ta maeti Konstantinoopolisse Apostlite kirikusse.[45] Ta ise pidas end 13. apostliks. Pärast Konstantinoopoli vallutamist 1453. aastal kadusid tema reliikviad.[46]

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Constantinust on peetud esimeseks Bütsantsi keisriks. Samas on selleks peetud ka Diocletianust, Theodosius I-st, Arkadiust ja Herakliost.[47] Uue pealinna Konstantinoopoli rajamisega muutus Anatoolia piirkond hilisema Bütsantsi impeeriumi tuumikalaks ning Konstantinoopol selle metropoliks.[48] Ajaloolased on kahelnud, kas Constantinus oli kristlane. Eesti usundiloolase Riho Saardi arvates töötas Constantinus teadlikult Imperium Romanum Christianumi ülesehitamise nimel, kuid Constantinust ennast pidas ta keisriks, kes oli tegelikult polüteist, kellel oli soov impeeriumi kõikide religioonidega võtta maailm oma kontrolli alla. Alates Constantinusest hakkasid Rooma keisrid osalema kristlike usutunnistuste väljatöötamisel ja kristlikus misjonis.[49] Samuti on peetud võimalikuks, et Constantinus oli kristlane, kuid kes samaaegselt soovis riigis järgida ususallivuse poliitikat.[50]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon, http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm (05.08.2013)
  2. Wells, H. George. The Outline of History: Being a Palin History of Life and Mankind. London, Toronto, 1934. Lk. 545.
  3. Lenski, Noel. The reign of Constantine. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 59.
  4. Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 610.
  5. Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.
  6. Lane Fox, Robin. Lk. 615.
  7. Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon
  8. Lane Fox, Robin. London, 2006. Lk. 611, 631.
  9. Hoffmann, Heinz. Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke. - Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 (02.01.2014)
  10. Goldsworty, Adrian. How Rome fell: death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.
  11. Lenski, Noel. Lk. 61-62.
  12. Lane Fox, Robin. Lk. 611.
  13. Lenski, Noel. Lk. 62-63.
  14. Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 226.
  15. Southern, Pat. The Roman Army: A Social and Institutional History. Oxford, New York, 2006. Lk. 251.
  16. [Konstantin der Große (um 275 - 337). - Bistum Trier. http://cms.bistum-trier.de/bistum-trier/Integrale?MODULE=Frontend&ACTION=ViewPage&Page.PK=2478 (11.01.2014)]
  17. Lenski, Noel. Lk. 64.
  18. Lenski, Noel. Lk. 65-66.
  19. Lanski,Noel. Lk. 67.
  20. Lenski, Noel. Lk. 69.
  21. Piétri, Charles. Christianisierung der kaiserlichen Representation, der staatlichen Gesetzgebung und der römischen Gesellschaft. Die Geschichte des Christentums : Religion, Politik, Kultur. Band 2, Das Entstehen der einen Christenheit: (250-430). Freiburg, 2010. Lk. 199.
  22. Goldsworthy, Adrian. Lk. 176-178.
  23. Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.
  24. Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.
  25. Treadgold, Warren. Lk. 21.
  26. Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 47.
  27. Goldsworthy, Adrian. Lk. 186.
  28. Elton, Hugh. Warfare and Military. - The Cambridge Companion to the Age of Constantine. Cambridge, New York. 2012. Lk. 326.
  29. Southern, Pat. Lk. 250
  30. Southern, Pat. Lk. 254
  31. Treadgold, Warren. Lk. 22.
  32. Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254
  33. Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.
  34. Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.
  35. Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html
  36. Wells, H. George. Lk. 545.
  37. Vt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)
  38. Saard, Riho. Lk. 73.
  39. Seadus 65: Elpidiusele. - Works of Constantine, Fourth Century Christianity. http://www.fourthcentury.com/works-of-constantine/ (05.08.2013)
  40. Saard, Riho. Lk. 75.
  41. Treadgold, Warren. Lk. 23.
  42. Lane Fox, Robin. Lk. 666.
  43. Treadgold, Warren. Lk. 23.
  44. Goldsworthy, Adrian. Lk. 192.
  45. Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.
  46. [Konstantin "der Große" - Ökumenisches Heiligenlexikon. http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm (11.01.2014)]
  47. Byzantine Chronicle: Numbers & Statistics for the Byzantine emperors http://www.byzantium.xronikon.com/statfirst.html (02.01.2014); Treadgold, Warren. Lk. 248.
  48. Treadgold, Warren. Lk. 21.
  49. Saard, Riho.Lk. 76, 78.
  50. Lee, A.D. Traditional religions. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 176.


Eelnev:
Constantius I Chlorus
Vana-Rooma keiser
306337
Järgnev:
Constantius II, Constantinus II
ja Constans