Jakob Friedrich von Abel
Jakob (Jacob) Friedrich von Abel (9. mai 1751 Vaihingen an der Enz – 7. juuli 1829 Schorndorf) oli saksa filosoof, psühholoog ja pedagoog.
Ta on tuntud eeskätt oma mõju tõttu noorele Friedrich Schillerile.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Noorpõlv ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]
Jakob Friedrich von Abel sündis 9. mail 1751 Vaihingen an der Enzis vanast arstide suguvõsast pärineva Oberamtmann'i ja valitsusnõuniku Konrad Ludwig Abeli pojana. Tema ema Eva Regina oli Oberamtmann Jakob Gottlieb Bojoni, oma abikaasa eelkäija tütar. Jakob Friedrich Abel pärines seega lugupeetud Württembergi ametnikeperekonnast.
Abeli vennast Christoph Conradin von Abelist sai Landschaftskonsulent.
Pärast õpinguid Vaihingenis ladina koolis sooritas ta Landexamen'i ning astus 1764, veel alla 14 aasta vanusena, evangeelsesse kloostrikooli Denkendorfis; 1766 läks ta koos oma koolikaaslastega ("kompromotsionaalidega") üle Mailbronni kloostrikooli. Aastal 1768 sooritas ta lõpueksami oma aastakäigu kolmandana. Seejärel läks ta õppima Tübinger Stifti. Ta õppis teoloogiat, filoloogiat ja filosoofiat, et saada kirikuõpetajaks. Aastal 1770 lõpetas ta magistrina.
Schilleri õpetaja[muuda | muuda lähteteksti]
Württembergi maaisand Karl Eugen oli 1770. aastal asutanud Solitudes eliidile mõeldud õppeasutuse (1781. aastast Hohe Karlschule) ning otsis 1772 Tübingenis isiklikult sinna professoreid. Kui talle öeldi, et Abel ei ole kandidaatide seas, sest ta on liiga lühikest kasvu, teatas hertsog, et ta ei mõõda oma professorite kõlblikkust küünraga. Nõnda sai Abel 1772. aastal 21-aastaselt filosoofiaprofessoriks[1], kes õpetas filosoofiat, psühholoogiat ja moraali. 1786. aastal sai Abel 1775 Stuttgarti üle viidud õppeasutuse prorektoriks (rektor oli hertsog ise). Abelist sai väga armastatud õpetaja, sest ta kasutas maieutikat: ta mässis oma õpilasi vaidlusküsimustesse, et edendada nende iseseisvat mõtlemist ja otsustamist[2].
Abel oli vaid kaheksa aastat nooremat Friedrich Schillerit kõige rohkem mõjutanud õpetaja, kellega teda sidus eluaegne sõprus. Abel tõi Schilleri filosoofia juurde, juhtis esimesena tema tähelepanu William Shakespeare'ile ning geeniuse ja kire tähtsusele[3]:
- "Ilma kireta ei ole iial sündinud midagi suurt, midagi kuulsusrikast, ei ole iial mõeldud suurt mõtet ega tegu inimsuse vääriliselt lõpule viidud.[4] […] Viljatus peas on ainult vähesed mõisted korraga, ja suurima õpetatuse juures ei jäta teda kunagi maha rusuv vaesus. Aga geenius! Lugematud tunded voogavad tema hingest läbi, mõtted voolavad mõtete otsa. Tundeküllus, mõtteküllus- ja tugevus, aisting ja loov vaim, kummalised kokkupanud ja suhted, aga ka mõnikord kõige kummalisemad segasused ja narrused, mille ees kõik väikesed hinged tagasi kohkuvad."[2]
Kasvatus saab suurvaimu kujunemisele küll kaasa aidata, kuid ei saa teda luua, eriti kui see ootab temalt üksnes saavutusi olemasoleva korra raames. Seetõttu tuleb reeglid kõrvale jätta.
Peale selle rõhutas Abel oma õpilasele tahtevabaduse tähtsust inimesele:
- "see võime teeb ta võimeliseks (...) vooruseks ja paheks, ning annab nõnda õnne ja õnnetuse tema enda võimusesse."
Vabaduse ja enesemääramise idee esineb Schilleri järgnevas loomingus ikka ja jälle.[5] Ka Abeli arusaamast, et voorus on inimese kõigi jõudude edenev areng täiuslikkusele, on Schilleri eluaegne veendumus.[6] Abelilt sai Schiller muu hulgas "Röövlite", "Fiesco" ja "Salakavaluse ja armastuse" idee.
Abel, kes pooldas tüdrukute ja naiste laiahaardelist haridust[7], läks pärast Gottfried Ploucquet' surma omal tahtel 1790 praktilise filosoofia ja retoorika (loogika, metafüüsika, retoorika ja poeetika) korraliseks professoriks Tübingeni ülikooli. Aastal 1792 sai temast ka Württembergi lõunaosa ladina koolide pedagogiarh. Ta püüdis edutult tuua Tübingeni professoriks vahepeal Weimarisse elama asunud Schillerit.[8]
Kiriklikud ametid[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1811 loobus Abel tegevusest ülikoolis ning võttis enda peale kiriklikud ametid: temast sai Schöntali seminari eestseisja ning Öhringeni prelaat ja superintendent. Aastal 1812 sai ta isikliku aadliseisuse ning 1815. aastast oli ta Würtembergi maaseisuste Saadikutekoja liige. 10. jaanuaril 1820 uuendati tema suguvõsa aadliseisust, mis olevat olnud saadud 1634. Ta sai 1823. aastal, 72-aastaselt, Urachi superintendendiks ja veel 1823. aastal, pärast ametite reorganiseerimist, Reutlingeni kindralsuperintendendiks. Mõlemas ametis resideeris ta Stuttgardis.
Nime Pythagoras Abderitis all oli Abel illuminaatide ordu liige.[9]
Perekond[muuda | muuda lähteteksti]
Abel abiellus 1786 Schorndorfi linnakirjutaja tütre Luise Schmidiga. Aastal 1810 abiellus ta Stuttgardi stiftijutlustaja tütre Friederike Beate Riegeriga. Tal oli poeg Karl Gustav von Abel (ülemtribunali prokuraator ja kunstikoguja) ning pojapojad, ajaloolased Otto Abel ja Sigurd Abel.
Surm ja mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Abel suri Schorndorfis, kus ta oli tütrel külas.
Tema sünnilinnas Vaihingen an der Erzis on tema auks nimetatud kahest gümnaasiumist vanem (Friedrich Abeli gümnaasium, mis on ladina koolist välja kasvanud) ja üks tänav. Teda kujutab raekoja saali üks piltakendest.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]
Filosoofina otsis Abel tasakaalu valgustusfilosoofia ideede ja kogemushingeteaduse vahel. Kogemushingeteaduse põhiidee, et "kõik hinge jõud ning kõik ideed ja ideede liigid sõltuvad kehast," oli juhtiv tema kirjutises "Über die Quellen der menschlichen Vorstellungen" ("Inimese ettekujutuste allikatest"), mis arendas edasi tema peateose "Einleitung in die Seelenlehre" ("Sissejuhatus psühholoogiasse") keskseid aspekte; seal ja järgnevates töödes püüdis Abel tõestada hinge lihtsust ja hinge surematust.[3]
Erinevalt Immanuel Kantist oli Abel seisukohal, et aeg ja ruum ei ole aprioorsed, vaid on inimese produktid, mis põhinevad empiirilistel andmetel.
Algul oli Abeli õpetus eklektiline, hiljem püüdis ta kooskõlastada oma õpetuse aluseid Kanti õpetusega.
Kirjanduslik looming[muuda | muuda lähteteksti]
Abel avaldas 1778 anonüümse romaani "Beyträge zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen", tormi ja tungi romaani "Noore Wertheri kannatuste" kiiluvees. Jutustustekogu "Sammlung und Erklärung merkwürdiger Erscheinungen aus dem menschlichen Leben" sisaldab teises köites Friedrich Schwahni loo, mis oli eeskujuks Schilleri jutustusele "Verbrecher aus verlorener Ehre". Abeli isa oli Vaihingeni Amtmann'ina Schwahni ise kinni võtnud ning juhatanud temavastast protsessi.
Abel kirjutas ka tormi ja tungi stiilis luuletusi, näiteks arvatavasti "Fluch eines Eifersüchtigen" ja "An Fanny", mis trükiti anonüümsetena ära Schilleri välja antud antoloogias "Anthologie auf das Jahr 1782".[10]
Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]
Schiller Abelile, 3. aprill 1795: "Et ma Teie ja Teie sõprade südamlikku vaevanägemist minu pärast kõige tänulikuma südamega austan ja jään igaveseks austama, seda ei tohi ma Teile üldse kinnitadagi. Võtke veel kord vastu minu siiraim tänu selle eest".[8]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Rede über das Genie. Werden grosse Geister geboren oder erzogen und welches sind die Merkmale derselbigen?" "Kõne geeniusest. Kas suurvaimuks sünnitakse või saadakse kasvatusega ja millised on tema tunnused?" Kõne hertsoglikus sõjaväeakadeemias, Stuttgart 1776.
- "Beyträge zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen" romaan, 1778
- "Sammlung und Erklärung merkwürdiger Erscheinungen aus dem menschlichen Leben" 3 köidet, Stuttgart, 1784–1790
- "Einleitung in die Seelenlehre", Stuttgart 1786
- "Über die Quellen der menschlichen Vorstellungen" Mezler: Stuttgart 1786
- "Plan einer systematischen Metaphysik", Stuttgart 1787
- "Versuch über die Natur der speculative Vernunft, zur Prüfung des Kantischen Systems", Frankfurt ja Leipzig: 1787
- "Erläuterungen wichtiger Gegenstände aus der philosophischen und christlichen Moral, besonders der Ästhetik durch Beobachtungen aus der Seelenlehre", Heerbrandt: Tübingen 1790
- "Philosophische Untersuchung über die Verbindung der Menschen mit Höhern Geistern", Stuttgart 1791
- "Ausführliche Darstellung über die Beweise vom Dasein Gottes", Heilbronn 1817
- "Versuch über die Seelenstärke", Heerbrandt: Tübingen 1804
- "Philosophische Untersuchungen über die letzten Gründe des Glaubens an Gott", 2. trükk, Stuttgart 1820
- "Ausführliche Darstellung des Grundes unsers Glaubens an Unsterblichkeit", Frankfurt 1826
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Jakob Friedrich Abelist tema nime kandva kooli kodulehel". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. aprill 2008. Vaadatud 15. märtsil 2009.
- ↑ 2,0 2,1 http://www.krapp-gutknecht.de/Produkte/Literatur/Raeuber/Die_Raeuber_LH_3_4.pdf[alaline kõdulink]
- ↑ 3,0 3,1 http://www.olms.de/pcgi/a.cgi?ausgabe=index&T=1223033028735{haupt_olms=http://www.olms.de/pcgi/a.cgi?T=1223033028735&alayout=428&ausgabe=detail&aref=944}[alaline kõdulink]
- ↑ Walter Hinderer: "Von der Idee des Menschen". Google raamat
- ↑ Tugend und Laster – Gemischte Charaktere in Friedrich Schillers 'Die Räuber'
- ↑ http://www.literaturkritik.de/public/rezension.php?rez_id=7739&ausgabe=200505
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2009. Vaadatud 15. märtsil 2009.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 8,0 8,1 Friedrich Schiller an Jakob Abel lehel www.wissen-im-Netz.info
- ↑ Jacob Friedrich von Abel szkolnictwo.pl
- ↑ "Fluch" on uuesti trükitud antoloogia "Deutsche Lyrik von den Anfängen bis zur Gegenwart" 6 köites, toimetanud Walther Killy, dtv, München 2001. Ta leidub ka Vikitekstides: [1]. "An Fanny" leidub Vikitekstides: [2]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Karl Goedeke. Abel, Friedrich von. – Allgemeine Deutsche Biographie, kd 1, Duncker & Humblot: Leipzig 1875, lk 12–13.
- Reinhard Buchwald. Sissekanne teoses Neue Deutsche Biographie, kd 1, lk 11 (bibliograafia)
- Fritz Aders. Jacob Friedrich Abel als Philosoph, Berliin 1893
- Wolfgang Riedel (toim). Jacob Friedrich Abel. Eine Quellenedition zum Philosophieunterricht an der Stuttgarter Karlsschule (1773–1782),. Königshausen und Neumann: Würzburg 1995
- Jakob Friedrich Abel. Thesium Inauguralium Pars Metaphysica (Der Inauguralthesen metaphysischer Teil; saksa keelde tõlkinud Michael Franz) selgitustega tema metafüüsikaloengu kohta Tübingeni ülikoolis (1791–1792) Temilo van Zantwijkilt. – Michael Franz (toim). "… im Reiche des Wissens cavalieremente"? Hölderlins, Hegels und Schellings Philosophiestudium an der Universität Tübingen. Ed. Isele, Eggingen 2005 (Materialien zum bildungsgeschichtlichen Hintergrund von Hölderlin, Hegel und Schelling ; Bd. 2 / Schriften der Hölderlin-Gesellschaft ; Bd. 23,2), S. 72 ff. ISBN 3-86142-381-2