Cēsis

Cēsis
Cēsis
läti	Cēsis
eesti	Võnnu
	Võnnu lipp Võnnu vapp
	Pindala: 19,3 km²
	Elanikke: 15 020 (1.01.2025)
	Koordinaadid: 57° 19′ N, 25° 16′ E

Cēsis (eesti Võnnu, saksa Wenden, liivi Venden, poola Kieś) on linn Lätis Vidzemes.

Cēsis asub Koiva jõe (läti keeles Gauja) vasaku kalda lähedal. Linnast loode poolt kulgeb Riia–Valmiera–Valka maantee, linnast kagu poolt Riia–Sigulda–Misso–Pihkva maantee. Linna läbib Valga–Riia raudteeliin ja seal on ka Cēsise raudteejaam.

Linnas eristatakse järgmisi linnaosasid: Bērzaine, Blusumuiža, Cīrulīši, Dubinska, Florida, Glūdaskalns, Jurģumuiža, Kalnmuiža, Lauciņi, Luiziāna, Murleja, Pipariņi, Pubuliņi, Rucka, Saulrīti, Zeltkalns, Zirņukalns, Zvirbuļkalns ja Vilkukalns.^[2]

Ajalugu

Kreisilinn Võnnu pitsat. Johann Christoph Brotze kogust

Vaade Võnnule 18. sajandil. Johann Christoph Brotze kogust

Võnnu linnuse ja linna plaan. Johann Christoph Brotze kogust

Cēsise (Võnnu) asula alguseks loetakse 1206. aastat. Võnnu muinaslinnus eksisteeris aga tõenäoliselt juba 11. sajandil ja läks 1201. aastal Mõõgavendade ordu valdusse.

Liivimaa orduaeg

1209. aastal asusid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. Eestlased piirasid ristisõdijate käes olnud Võnnu muinaslinnust 1210. aastal, enne Ümera lahingut, suutmata seda vallutada. Sama edutult piirasid seda venelased 1218 ja 1221.

Esialgu oli asustus üksnes seespool linnusemüüre. 13. sajandil hakkas ka väljapoole linnust kujunema püsiv asustus. Aastatel 1283–1287 ehitati Liivimaa ordule kuulunud Võnnu Jaani kirik (saksa keeles Johannis Kirche in Wenden), linnaõigused sai Cēsis 1323. Linn kuulus ka Hansa liitu.

Cēsis oli Liivi orduriigi keskus, sealne linnus oli alates 1484 ordumeistri residents. Igal aastal kogunes seal ordu peakapiitel. Ordule kuulunud Jaani kirikusse, mis mahutab umbes 4000 inimest, on maetud hulk ordutegelasi, sealhulgas Wolter von Plettenberg.

Liivimaa sõjas

Liivimaa-Vene sõja tulemusel 1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi Kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Läti (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August.

Liivimaa sõjas 1577. aastal piiras Cēsist Ivan Julma sõjavägi. Lossi kaitsnud garnison hävitas linnuse, et vältida selle sattumist vaenlase kätte. 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal.

Poola aeg

1582. aasta järel, Liivimaa konstitutsioonidega 1582. aastast sai Liivimaast taas katoliiklik Võnnu piiskopkond, piiskopi asukohaga Cēsises.

1588 kogunes linnas maapäev, mis tunnistas allumist Poolale, kuid Poola osaks sai Cēsis alles 1598.

Poola ajal oli Võnnu Liivimaa hertsogkonna Võnnu vojevoodkonna ja Rzecapospolita rooma-katoliku kiriku Võnnu piiskopkonna keskus (1583–1626), kus piiskoppideks olid (1583–1584) Aleksander Mieliński, (1585–1587) Andreas Patricius (Andrzej Patrycy Nidecki), (1587–1625) Otto Schenking.

Rootsi aeg

Linn jäi katoliiklikuks seni, kuni läks 1620 Rootsi alluvusse. 1636. aastal loodi Liivimaal kuus praostkonda: 3 Eesti aladel ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel: Riia praostkond, Koknese praostkond ja Võnnu praostkond. Liivimaa praostkonnad jagati konsistoriaalringkondadeks, mille eesotsas olid ülemkonsistooriumile alluvad alamkonsistooriumid.

Võnnu linnus taastati, kuid hävis Põhjasõjas 1703 uuesti ja läks samal aastal Moskva tsaaririigi valdusse ning pärast 1721. aasta Uusikaupunki rahu Venemaa keisririigi koosseisu.

Venemaa keisririigis

Võnnu oli Võnnu kreisi keskus, Venemaa keisririigi Riia kubermangu, Riia asehaldurkonnas ja Liivimaa kubermangus. 1747. aastal kinkis Venemaa keisrinna Elisabet Cēsise kantslerile Aleksei Bestužev-Rjuminile. 1777 omandas linnusevaremed krahv Friedrich Wilhelm von Sivers, kes laskis oma residentsi ehitada varemete idaossa, ühendades selle otsaseina kindlustustorniga. 1812 rajati romantilises stiilis lossipark jalgteede, eksootiliste taimede ja veekogudega, milles peegelduvad linnusevaremed.

1785. aastal nimetati linn Võnnu kreisi kreisilinnaks, linna arengut kiirendasid 1868 linna jõudnud Riia–Pihkva maantee ja 1889 linna jõudnud raudtee.

20.–21. sajand

Cēsisel on oluline koht nii Landesveeri sõjas kui ka Läti Vabariigi sõjaväe ajaloos: 23. juunil 1919 purustasid eestlased ja lätlased Võnnu lahingus ülekaalukad Landeswehri väed. Selle lahingu mälestuseks tähistatakse Eestis igal aastal 23. juunil võidupüha. Linna keskväljakul asub monument Eesti ja Läti relvavendlusele (rajatud 1924, demonteeritud 1951, taastatud 1998).^[3]

Cēsises asub Läti vanim õlletehas Cēsu alus darītava. See ehitati 1878. aastal krahv Siversi residentsi, aga õlleköögid töötasid Cēsises juba Liivi ordu ajal.

2006 tähistati Cēsise 800. aastapäeva UNESCO egiidi all.

Cēsises õppis maalimist Johann Köler.

Vaatamisväärsused

Linna vaatamisväärsused on Võnnu ordulinnus ja vanalinn ühes Jaani kirikuga, mille altarimaali (1858) autor on Johann Köler (maali teisend tõi talle akadeemiku nimetuse), samuti Võnnu vabadussammas.

1850. aastatel rajati Cēsisesse Wolter von Plettenbergi ausammas. 1927. aastal rajati ja 2012. aastal taastati "Läti ema" mälestussammas.^[4]

Alates 1949. aastast asub kunagises ordulinnuses Cēsise ajaloomuuseum.

Kaitstavad objektid

Looduskaitse all on Rucka mõisa punane tamm, Pipariņi tamm, Pipariņi männid, Vītolu iela elupuud, elupuu aadressil Peldu iela 3. Linna lääneosa asub Gauja rahvuspargis. Linna jääb Cēsise loodus- ja kultuuriloopark, osaliselt ka Raiskumsi klint.^[5]

Kultuurimälestistest on riikliku kaitse all Cēsise vanalinn, Cēsise südalinn, Jaani kiriku, Katariina kiriku ja Konvendiväljaku keskaegsed kalmistud, skulptorite Kārlis Jansonsi ja Andrejs Jansonsi elu- ja tööpaigad (Krasta iela 14, Dzirnavu iela 31, Dzirnavu iela 33), Võnnu Jaani kirik (sealhulgas kolm sealset vitraaži, portaal, mälestusmärk Wolter von Plettenbergile, tema hauaplaadi fragmendid ja veel üheksa hauaplaati, krüpti fassaad, J. Nidetzky hauatähis, oreliprospekt, orel ja orelirõdu, altar ning kantsel), Rīgas iela 19 maja seinamaalingud, kultuuriseltsi "Harmonija" hoone aadressil Rīgas iela 24, maja aadressil Gaujas iela 6, kaupmehemaja aadressil Rīgas iela 16 ja selle fassaadi reljeefid, eramaja aadressil Palasta iela 11, pannoo aadressil Priedes iela 5/7, raekoda, selle juurdeehitised ja vahimajake aadressil Rīgas iela 7, ait aadressil Pils laukums 15, Võnnu ordulinnuse varemed, Võnnu uus loss, tall-tõllakuur aadressil Pils laukums 3, Võnnu mõisakompleks ja park, säilinud linnamüüri lõigud, elumaja aadressil Gaujas iela 6, uksed aadressil Lielā Līvu iela 9, Cēsise Riekstukalnsi linnamägi, Võnnu raudteejaama muinaskalmed, Bērzaine gümnaasium aadressil Bērzaines iela 34 ja helilooja Alfrēds Kalniņši elumaja aadressil Rīgas iela 24.

Regionaalse kaitse all on kolm ahju aadressil Raunas iela 11, maakonnakooli hoone Lielā Skolas iela 6, "Printsessimaja" aadressil Rīgas iela 47 ja selle uksed, aiamaja aadressil Gaujas iela 6A, Rucka mõisakompleks, sealhulgas elumaja, mõisavalitseja maja ja park.

Kohaliku kaitse all on keskaegne Siļķi asulakoht.^[6]</ref>

Festivalid

Cēsise Linnusepargis toimub alates 2015. aastast juuni lõpus – juuli alguses kahepäevane vestlusfestival "Lampa"^[7], Paide Arvamusfestivali analoog.

Alates 2007. aastast toimub juulis ja augustis Cēsise kunstifestival, mis kätkeb muusikat, teatrit, filmi ja kujutavat kunsti ning kulmineerub vabaõhu-ooperiettekannetega Linnusepargis.^[8]