Surm

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; Kettamaailma tegelase kohta vaata artiklit Surm (Kettamaailm).

Inimese pealuu on universaalne surma sümbol

Surm on organismi elu lõppemine.

Usundilooliselt on surm hinge lahkumine kehast[1].

Surma personifikatsioon on vikatimees.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Surmafilosoofia

Surma mõiste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Surmaks peetakse tavaliselt lühiajalist sündmust, mis seisneb selles, et organism kaotab võime end elus hoida (elutegevuse võime). Sellele järgneb seisund, mida nimetatakse surnud olemiseks (võib-olla ka surmaks). Surmale eelneb suremine – pikem protsess, mis lõpeb surmaga. Ka seda protsessi võidakse nimetada surmaks.

Surma kui lõpliku sündmuse juures saab eristada mitut hetke ja aspekti. Surm on lõplikult saabunud siis, kui organism ei ilmuta enam mingit elumärki. Kui surma ei ole enam võimalik vältida, siis ollakse jõudnud surma lävele. Elu lõpuks võidakse lugeda hetke, mil organism ei suuda enam tervikuna funktsioneerida.

Surm erineb sündmusest, mis surma põhjustab, (näiteks trauma).

Elutegevuse võime ja elutegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

On vaidlustatud, et organismid, kelle elutegevus on ajutiselt peatatud või peatunud, on elus (kuigi nad pole surnud). Nende elutegevus on täielikult või peaaegu täielikult lakanud. Kui elutegevuse peatumine peaks tähendama elu lõppu, siis tavaline definitsioon, mille järgi surm on elutegevuse võime lakkamine, ei ole õige. Tuleb aga mõisteliselt eristada vastandust elutegevuse võime olemasolu ja puudumise vahel ning vastandust elutegevuse olemasolu ja puudumise vahel. Surnud olemise samastamine elutegevuse võime puudumisega on enam-vähem üldtunnustatud. Enamasti samastatakse ka elus olemist elutegevuse võimega.

Elu taastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oletame, et pärast organismi surma saab elu taastada, näiteks et saab organismi osakesteks lahti võtta (pärast seda on organism kindlasti surnud ja isegi eksisteerimast lakanud) ning siis jälle osakesehaaval kokku panna. Siis tuleks öelda, et organism sureb alatiseks, kui just tema elu ei taastata.

Surm ja minu olemus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Minu puhul võib surma defineerida minu elutegevuse võime lakkamisena. Mida see täpselt tähendab, see sõltub minu olemusest. Animalism (Paul Snowdon, Eric Olson) ütleb, et ma olen inimene. Personism ütleb, et ma olen eneseteadvuse võimega olend. Mentism (Jeff McMahan) ütleb, et ma olen vaim, kellel ei pruugi eneseteadvuse võimet olla. Animalismi järgi ma kestan üle aja siis ja ainult siis, kui ma olen üks ja seesama loom, mentismi järgi pean ma olema üks ja seesama vaim. Personismiga käib tavaliselt kaasas vaade, et minu kestmise määravad minu psühholoogilised tunnused ja nendevahelised suhted (John Locke, Derek Parfit). Kui ma olen loom, siis minu surm seisneb bioloogilise elutegevuse lakkamises. Kui ma olen vaim, siis minu surm seisneb minu vaimu ülalpidava elutegevuse lakkamises. Kui minu kestmise määrab teatud psühholoogiliste tunnuste säilimine, siis minu surm seisneb nende tunnuste kaotamises. Sügav nõdrameelsus võib kaotada olulised psühholoogilised tunnused, kuid säilitada vaimu. Inimene võib bioloogiliselt edasi elada ka pärast vaimu kaotust näiteks väikeaju funktsioneerimise lakkamise tõttu. Vaim võib säilida, kui hävib kogu keha peale aju.

Surm ja olemasolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kas inimesed või muud olendid võivad olemas olla pärast surma või lakata olemas olemast enne surma?

Fred Feldmani järgi on inimesed ja loomad pärast surma olemas nii kaua, kuni nende kehad säilivad. Ta viitab sellele, et me räägime surnud inimestest ja loomadest.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kulmar, T., 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu ülikooli kirjastus. Lk 100

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moral Problems, New York: Harper and Row 1975, lk 401–409.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]