Surm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; Kettamaailma tegelase kohta vaata artiklit Surm (Kettamaailm).

Inimese pealuu on universaalne surma sümbol

Surm on organismi elu lõppemine.

Usundilooliselt on surm hinge lahkumine kehast[1].

Surma personifikatsioon on vikatimees.

Surma mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Surmaks peetakse tavaliselt lühiajalist sündmust, mis seisneb selles, et organism kaotab võime end elus hoida (elutegevuse võime). Sellele järgneb seisund, mida nimetatakse surnud olemiseks (võib-olla ka surmaks). Surmale eelneb suremine – pikem protsess, mis lõpeb surmaga. Ka seda protsessi võidakse nimetada surmaks.[2]

Surma kui lõpliku sündmuse juures saab eristada mitut hetke ja aspekti. Surm on lõplikult saabunud siis, kui organism ei ilmuta enam mingit elumärki. Kui surma ei ole enam võimalik vältida, siis ollakse jõudnud surma lävele. Elu lõpuks võidakse lugeda hetke, mil organism ei suuda enam tervikuna talitleda.[2]

Surm erineb sündmusest, mis surma põhjustab, (näiteks trauma).[2]

Elutegevuse võime ja elutegevus[muuda | muuda lähteteksti]

On vaidlustatud, et organismid, kelle elutegevus on ajutiselt peatatud või peatunud, on elus (kuigi nad pole surnud). Nende elutegevus on täielikult või peaaegu täielikult lakanud. Kui elutegevuse peatumine peaks tähendama elu lõppu, siis tavaline definitsioon, mille järgi surm on elutegevuse võime lakkamine, ei ole õige. Tuleb aga mõisteliselt eristada vastandust elutegevuse võime olemasolu ja puudumise vahel ning vastandust elutegevuse olemasolu ja puudumise vahel. Surnud olemise samastamine elutegevuse võime puudumisega on enam-vähem üldtunnustatud. Enamasti samastatakse ka elus olemist elutegevuse võimega.[2]

Elu taastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Oletame, et pärast organismi surma saab elu taastada, näiteks et saab organismi osakesteks lahti võtta (pärast seda on organism kindlasti surnud ja isegi eksisteerimast lakanud) ning siis jälle osakesehaaval kokku panna. Siis tuleks öelda, et organism sureb alatiseks, kui just tema elu ei taastata.[2]

Surm ja minu olemus[muuda | muuda lähteteksti]

Minu puhul võib surma defineerida minu elutegevuse võime lakkamisena. Mida see täpselt tähendab, see sõltub minu olemusest. Animalism (Paul Snowdon, Eric Olson) ütleb, et ma olen inimene. Personism ütleb, et ma olen eneseteadvuse võimega olend. Mentism (Jeff McMahan) ütleb, et ma olen vaim, kellel ei pruugi eneseteadvuse võimet olla. Animalismi järgi ma kestan üle aja siis ja ainult siis, kui ma olen üks ja seesama loom, mentismi järgi pean ma olema üks ja seesama vaim. Personismiga käib tavaliselt kaasas vaade, et minu kestmise määravad minu psühholoogilised tunnused ja nendevahelised suhted (John Locke, Derek Parfit). Kui ma olen loom, siis minu surm seisneb bioloogilise elutegevuse lakkamises. Kui ma olen vaim, siis minu surm seisneb minu vaimu ülalpidava elutegevuse lakkamises. Kui minu kestmise määrab teatud psühholoogiliste tunnuste säilimine, siis minu surm seisneb nende tunnuste kaotamises. Sügav nõdrameelsus võib kaotada olulised psühholoogilised tunnused, kuid säilitada vaimu. Inimene võib bioloogiliselt edasi elada ka pärast vaimu kaotust näiteks väikeaju talitluse lakkamise tõttu. Vaim võib säilida, kui hävib kogu keha peale aju.[2]

Surm ja olemasolu lakkamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kas inimesed või muud olendid võivad olemas olla pärast surma või lakata olemas olemast enne surma?[2]

Fred Feldmani järgi on inimesed ja loomad pärast surma olemas nii kaua, kuni nende kehad säilivad. Ta viitab sellele, et me räägime surnud inimestest ja loomadest. Ent me räägime surnud inimestest mõnikord ka juhul, kui nende kehad ei ole säilinud. Teiselt poolt, surnud inimeste jäänuseid võib vabalt nimetada inimesteks ka ilma neid enam inimesteks pidamata.[2]

Elutud asjad hävivad ilma suremata. Mõned organismid, näiteks amööbid, lakkavad olemast jagunedes, ilma et nad sureksid, ja koppvetika sugurakud lakkavad olemast liitudes, ilma et nad sureksid: eluprotsessid, mis neid alal hoiavad, ei lakka. Kui me saaksime olemast lakata ilma suremata, siis me võib-olla enam ei samastaks surma elu lakkamisega. Siiski võidakse väita, et jagunemine, liitumine jms on ebatavalised surma vormid ja surra võidakse ka nii, et elutegevus ei lakka. Samuti võidakse väita, et see, mida pole olemas, ka ei ela, nii et pole võimalik lakata olemast ja edasi elada.[2]

Surma kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Surma kriteeriumid on tunnused, mille järgi surma on võimalik ära tunda.[2]

USA-s loetakse surnuks inimest, kellel on kas vereringe- ja hingamistalitluse pöördumatu kahjustus või kellel on pöördumatult lakanud kogu peaaju, sealhulgas ajutüve talitlus.[3] Suurbritannias on surma kriteeriumiks ajutüve talitluse jääv lakkamine.[4]

Nende kriteeriumide juures saab kritiseerida pöördumatuse mõiste kasutamist. Animalismi seisukohast saab vastu väita, et inimesed, kelle aju on täielikult hävinud, kuid kelle vereringet ja hingamist hoitakse kunstlikult alal, on elus. Mentismi ja personismi seisukohast saab vastu väita, et vaim võib hävida ka juhul, kui ajutüvi ei lakka talitlemast.

Kas surm kahjustab meid?[muuda | muuda lähteteksti]

Kahjuteesi järgi on surm vähemalt mõnikord halb sellele, kes sureb, ja selles mõttes kahjustab teda.[2]

Kahjutees võib viia inimeseks olemise kui niisuguse halvaks pidamisele, mis võib viia välja näiteks enesetapuni, eriti kui eeldada, et elamist väärib ainult lõputu elu. Võib-olla lohutab mõte, et inimeseks olemisel on ka head küljed, aga see töötab võib-olla ainult juhul, kui hea on ülekaalus. Sellegipoolest järeldub kahjuteesist vähemasti see, et elul on traagiline külg. Sellepärast on püütud kahjuteesi ümber lükata.[2]

Argumendid kahjuteesi kasuks[muuda | muuda lähteteksti]

Kahjuteesi kaitstakse tavaliselt komparativismist lähtudes. Selleks et otsustada, kas inimese surm oli talle halb, tuleb võrrelda tema tegelikku heaolu taset sellega, mis tal oleks olnud, kui ta poleks surnud. Vastus sõltub heaolu kriteeriumist ja sellest, missugune tema elu oleks olnud. Osutub, et noorelt suremine on tavaliselt halb, sest elamata jäänud elu oleks tavaliselt hea. Ja see, kas suremine üldse on halb, sõltub siis sellest, kas elu surematuna oleks hea.[2]

Postuumse kahju teesi järgi võivad inimest kahjustada ka sündmused, mis leiavad aset pärast tema surma. Näiteks võidakse ta pärast surma unustada, ja selle kahjulikkus on kooskõlas näiteks preferentsialistliku heaolukäsitusega, kuigi mitte positiivse hedonismiga.[2]

Sümmeetriaargument[muuda | muuda lähteteksti]

Lucretius esitas surma halbuse vastu sümmeetriaargumendi: surmajärgne mitteolemasolu ei ole halb, sest muidu me peaksime halvaks pidama ka sünnieelset mitteolemasolu.[2]

Kui tõlgendada seda argumenti nii, et elu lõppemine ei ole halb, sest järgneb sünnieelse seisundi sarnane seisund, siis tundub see nõrk, sest asi ei ole mitte surmajärgses seisundis, vaid selles, et surm võtab meilt üldjuhul head asjad ära. Surmaga sümmeetriline oleks hoopis sünd, mis annab head asjad. Kui seda argumenti tõlgendada nii, et surnud olemise seisund ei ole halb, sest mitteolemasolu ei ole iseenesest halb, nagu näitab meie suhtumine sünnieelsesse mitteolemasolusse, siis on selles iva. Aga oluline erinevus on see, et sünnieelsele mitteolemasolule järgnes olemasolu. Kui jutt oleks ajutisest mitteolemasolust, siis see meid võib-olla väga ei häiriks; meid häirib pigem see, et mitteolemasolu on jäädav.[2]

Teisel kujul võiks sümmeetriaargument olla järgmine. Me soovime surra hiljem või üldse mitte, et oma elu pikendada, kuid me ei hooli eriti sellest, et oleksime sündinud varem või oleksime alati elanud. Meid ei huvita elu piiramatu pikkus, vaid elu piiramatu jätkumine. Üks põhjus, miks me ei soovi elu pikendamist minevikku, on muidugi see, et maailma ehitus ei võimalda seda. Aga oletame, et see on võimalik. Kui meid huvitaks ainult elu pikkus või läbielatava naudingu hulk, siis poleks tulevikul ja minevikul vahel. Derek Parfiti järgi me eelistame, et head asjad oleksid tulevikus ja halvad asjad minevikus. See seletab, miks on mõistuspärane kahetseda surma rohkem kui seda, et me pole alati olemas olnud. Kui meil sellist eelistust poleks, lohutaksid meid elu lõpus naudingud, mis me oleme läbi elanud. Igatahes on eelistada elu pikendamist tulevikku elu pikendamisele minevikku mõistuspärane kas või sellepärast, et ainult esimene võimaldab meil oma plaane ellu viia. Tähtsus on siiski ka minevikul: me tahaksime, et oleksime hästi elanud.[2]

Surm ei saa meid mõjutada[muuda | muuda lähteteksti]

Epikuros esitas järgmise argumendi kahjuteesi vastu: kui meie oleme, siis surm pole tulnud ja kui surm on tulnud, siis meid ei ole.[2]

Kui surm kahjustab inimest, kes sureb, siis peavad olema kahjusaaja, saadav kahju ja kahjusaamise aeg. Kahjustamine toimub kas eluajal või pärast seda. Viimasel juhul pole kahjusaajat. Problemaatiline on ka kahju inimesele, keda pole olemas. Kui aga kahjustamine toimub kahjusaaja eluajal, siis pole arusaadav, kuidas surm saab kahjustada, kui ta pole veel toimunud.[2]

Sama argument rakendub pärast surma kõigile surmajärgsetele sündmustele.[2]

Epikuros võis silmas pidada, et surm ja surmajärgsed sündmused ei saa meid mõjutada. Eeldades, et sündmus saab meid kahjustada ainult juhul, kui ta meid millalgi mõjutab, saaks sellest järeldada, et surm ja surmajärgsed sündmused on kahjutud.[2]

Lahtiseks jääb aga võimalus, et surm mõjutab meid siis, kui see toimub. Selle välistamiseks võidakse väita, et surm leiab aset alles siis, kui meid ei ole. Mõned filosoofid ongi defineerinud surma mitteolemasolu esimese hetkena, võib-olla sellepärast, et suremise ajal on elu veel sees. Aga imelik on öelda ka seda, et elu lõpeb siis, kui ollakse juba surnud.[2]

Surma elupuhuse mõju välistamiseks võidakse väita ka seda, et surm toimub nii kiiresti, et see ei jõua meid mõjutada. Kui nüüd surma mõista suremise protsessina, siis see võtab mingi aja ning kindlasti mõjutab meid kuidagi. Kui aga mõista surma all elu lõpule jõudmist, siis pole selge, kuidas see meid ei mõjuta: see mõjutab meid kas või sellega, et me kaotame lõplikult eluvõime.[2]

Tuleb välja, et Epikurose argument näitab, et surnud olemine ja surmajärgsed sündmused ei saa meid üldse mõjutada (ja siis ka meile kahju teha) ning suremine saab meid mõjutada (ja siis ka meile kahju teha) ainult sel ajal, kui see aset leiab. Epikurose argument ei lükka kahjuteesi ümber, sest ta ei välista võimalust, et suremine kahjustab meid siis, kui see aset leiab.[2]

Surm ei kahjusta meid[muuda | muuda lähteteksti]

Kahjuteesi vastane võib loobuda väitest, et surm ei saa meid üldse mõjutada, ning piirduda väitega, et surm ei saa meile kahju teha. Selleks tuleb anda kahjustamise tarvilik tingimus ning näidata, et surm seda ei täida. Epikurose järgi on selleks nähtavasti kannatus. Mõned filosoofid formuleerivad selle nii: me saame kahju ainult selle läbi, mida me läbi elame (või: mida meil on võimalik läbi elada). Kui ma oma surma läbi ei ela, ei saa see mind kahjustada. Teised filosoofid formuleerivad tarviliku tingimuse olemasolu kaudu: miski kahjustab meid ainult sel ajal, kui me oleme olemas.[2]

Epikurose järgi ei ole surnud olemine ega suremine seesmiselt kahjulik, sest sellega ei pruugi kaasneda kannatust. Epikuros väidab aga, et surm pole kunagi kahjulik, mis tema järgi tähendab, et surm ei põhjusta kunagi surijale kannatust. Selleks et seda näidata, võidakse väita, et surm ei saa ühtki meie seisundit tekitada, vaid ainult mõnd seisundit kaotada. Kui aga surma all mõelda suremist, siis see ei pea paika, sest suremine võib põhjustada näiteks valu. Kui surma all mõista elu lõppu, siis võib Epikurose teesi pooldaja väita, et surm ei saa meid kahjustada, sest see toimub nii kiiresti. Nii et tuleb välja, et ei surmajärgsed sündmused, surnud olemine ega elu lõppemine ei saa meid kahjustada ning elu lõppemine saab meid kahjustada ainult sel ajal, kui see aset leiab.[2]

Siin puudub vastus küsimusele, kas elu kaotamine üldse (mitte viimse elunatukese kaotamine) on halb. Ja kui ta suremise kahjulikkuse välja jätab, siis ta ei saa meid veenda, et surma pole tarvis karta.[2]

Epikuros ju teadis, et suremine võib olla kahjulik. Miks siis tema järgi surma ei tasu karta? Võib-olla ta tahtis öelda ainult seda, et surnud olemist ei ole tarvis karta. Võib ka olla, et ta ei pidanud suremist surma osaks, vaid samastas surma elu lõppemisega. Aga kui me kardame suremist või sellele viivat protsessi, siis me ikkagi kardame surma, siis meil ikkagi ei ole ataraksiat. Epikuros ütleb küll, et valu ei kesta kaua ning pikaajaline haigus toob rohkem naudingut kui kannatust[5]. Ent suremine ja selle põhjus võivad olla tõeline piin.[2]

Kannatust tekitab teadmine eelseisvast surmast. Seda võiks Epikuros pidada halvaks, kuid tema järgi seda ei põhjusta surm, sest tulevikus aset leidev surm ei saa põhjustada praegust surmahirmu, nii et surmahirmu olemasolust ei järeldu surma kahjulikkus. Pealegi ei ole see hirm mõistuspärane, sest surm ei ole pahe: "See, kes ütleb, et ta ei karda surma mitte sellepärast, et kui surm on kohal, toob see kannatust, vaid sellepärast, et selle ootamine toob kannatust, räägib tühja juttu, sest kui miski kohal olles ei tekita kannatust, siis on viljatu piinelda seda oodates."[2]

Surma puhul me peame halvaks ka teiste leina. Aga Epikurose järgi tuleb eristada halba minu jaoks ja halba teiste jaoks. Minu surm saab kahjustada ainult leinajaid, mitte mind. Ka minu kannatusest teadmise tõttu, et lähedased hakkavad mind leinama, ei järeldu, et surm on halb, sest nende tulevane lein mind ei mõjuta ning minu kannatus ei ole mõistuspärane. Pealegi peaks lähedaste leina leevendama see, et minu surm ei ole mulle halb. Nende lein on täiesti enesekeskne.[2]

Ent ka asjaolu, et kõik surevad, tekitab meile kannatust, ja siin ei saa Epikuros surma kahjulikkust eitada. Ta saab ainult öelda, et kui meil õnnestub selle pärast mitte kannatada, siis surm ei ole selle pärast kahjulik.[2]

Teistsugused võimalikud vastuväited kahjuteesile[muuda | muuda lähteteksti]

Epikurose vastuväide kahjuteesile tugineb eeldusele, et meid saab kahjustada ainult see, mis põhjustab meil kannatust. Kahjuteesi õigustus lähtub aga komparativismist ning teatud heaolukäsitustest (positiivne hedonism, preferentsialism, pluralism). Epikurose eeldus on vastuolus komparativistliku teesiga, et surm ja surmajärgsed sündmused tunduvad kahjulikud sellepärast, et nad jätavad meid ilma hüvedest, mis meil muidu oleks olnud. Kahju võib sündida ka ilma kannatuseta. Epikurose pooldaja võib nüüd välja pakkuda alternatiivse heaolukäsituse või kritiseerida komparativismi.[2]

Negatiivne hedonism[muuda | muuda lähteteksti]

Negatiivse hedonismi järgi on subjektile seesmiselt halb ainult kannatuse läbielamine, ja miski ei ole seesmiselt halb. Koos komparativismiga järeldub sellest, et kahjulik on ainult see, mis kannatust suurendab, ja kasulik on ainult see, mis kannatust vähendab. Nii et kui surrakse kannatuseta, siis surm on kahjutu. Ja kui surm vabastab meid kannatusest, on ta kasulik. Aga negatiivsest hedonismist järeldub ka näiteks see, et meil pole kunagi alust kannatada naudingu või mõne muu hüve nimel. Samuti järeldub sellest, et meil tuleks oma elu võimalikult ruttu ja valutult lõpetada, sest elu jätkumine toob meile kahju ega saa tuua kasu. Nii et kuigi negatiivne hedonism võimaldab Epikurose teesi surma kohta kaitsta, on see ebausutav.[2]

Hargnev komparativism[muuda | muuda lähteteksti]

Hargnev komparativism erineb tavalisest komparativismist selle poolest, et seesmisi hüvesid ja seesmisi pahesid ei summeerita: sündmuse kahjulikkus ei tulene sellest, et see jätab meid ilma seesmistest hüvedest, vaid ainult seesmistest pahedest, mida see põhjustab; analoogselt kasulikkuse korral. Seega hargneva komparativismi järgi sündmus on subjektile kahjulik parajasti siis, kui ilma selle sündmuseta oleks tal vähem seesmist pahet, ja on subjektile kasulik parajasti siis, kui ilma selle sündmuseta oleks tal rohkem seesmist hüve. Selle vaate järgi hüved ja pahed iseenesest ei saa teineteist korvata, võib-olla ainult mõni hüve vähendab kannatust või mõnd muud pahet. Kui lähtuda positiivsest hedonismist, siis tuleb selle vaate järgi välja, et kahjulik on ainult see, mis suurendab kannatust, ja kasulik on ainult see, mis suurendab naudingut. Siis tuleb välja, et surm ei saa olla kahjulik ega kasulik, kui mitte arvestada kannatust, mida see tekitab suremise ajal.[2]

Aga see, et hüved ja pahed teineteist ei korva, on ebausutav. See vaade ei seleta ka näiteks, miks on kasulik, kui meid enne operatsiooni tuimestatakse, ja miks ajutine kooma on mulle kasulik, kuivõrd see vabastab mind valust, ja kahjulik, kuivõrd see jätab mind elu kogemisest mõneks ajaks ilma. Ka surm võib olla kasulik või kahjulik samal moel nagu tuimestus ja kooma. Neis näidetes on komparativism usutav, hargnev komparativism mitte.[2]

Ajaline relativism[muuda | muuda lähteteksti]

Komparativism eeldab, et minu huvid ei sõltu ajahetkest ning minu huvides on, et minu summaarne heaolu kõigil eluhetkedel kokku oleks võimalikult suur. Siis on ka mõistlik alati silmas pidada oma hilisemat heaolu. Derek Parfiti järgi tuleks huvisid hinnata ajasõlteliselt. Näiteks ei ole mõnikord alust soovi täita. Mõni soov on selline, et seda on alust täita ainult seni, kuni soov püsib, näiteks soov kaarte mängida; teist sorti soove on alust täita elu lõpuni, isegi kui soovi ennast enam pole. Ja me võime muuta oma väärtusi ja ideaale, mis viib mõne soovi hukkamõistmisele; siis ei ole enam mõistlik seda soovi täita. Nimetame soovi omadust, mis õõnestab soovi täitmise tähtsust, nii et soovi täitumine ei ole seesmine hüve, õõnestavaks omaduseks. Siis võib-olla möödunud olemine on soovi õõnestav omadus.[2]

Epikurose teesi pooldaja saab siis öelda, et kuna pärast surma meil ei ole enam soove, siis ei saa surmajärgsed sündmused meid kahjustada. Surma enda kohta on seda raskem väita, sest surm saab takistada nende soovide täitumist, mille ta hävitab. Siiski võidakse väita, et hetkel, kui surm soovi hävitab, ta ühtlasti õõnestab soovi, ning see, et see soov hiljem ei täitu, ei kahjusta meid.[2]

Pole aga selge, kas huvisid peaks hindama ajasõlteliselt.


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kulmar, T., 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu ülikooli kirjastus. Lk 100
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 2,30 2,31 2,32 2,33 2,34 2,35 2,36 Steven Luper. Death, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2014.
  3. President's Commission 1981.
  4. Pallis 1982.
  5. Peamised arvamused, 4.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]