Harilik aaloe
| Harilik aaloe | |
|---|---|
 Harilik aaloe Gran Canarial | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Üheidulehelised Monocotyledoneae |
| Selts |
Asparilaadsed Asparagales |
| Sugukond |
Heinpuulised Xanthorrhoeaceae |
| Alamsugukond |
Tooneliilialised Asphodeloideae |
| Perekond |
Aaloe Aloe |
| Liik |
Harilik aaloe |
| Binaarne nimetus | |
|
Aloe vera (L.) Burm.f., 1768 | |
| Sünonüümid | |
|
vt artikkel | |
Harilik aaloe on igihaljas aaloeliik, mida kasvatatakse toataimena ning kasutatakse nii ravimtaimena kui ka kosmeetikatööstuses.
Sisukord
Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Cronquisti süsteemis (1981) on aaloe liigitatud aaloeliste (Aloeaceae) sugukonda.
APG II süsteemis (2003) on aaloe liigitatud tooneliilialiste (Asphodelaceae) ja APG III süsteemis heinpuuliste (Xanthorrhoeaceae) sugukonda.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Nimena on kasutatud:
- Aloe barbadensis Mill.
- Aloe perfoliata var. barbadensis (Mill.) Aiton (1789)
- Aloe vulgaris Lam. (1783)
- Aloe elongata Murray (1789)
- Aloe flava Pers. (1805)
- Aloe barbadensis var. chinensis Haw. (1819)
- Aloe indica Royle (1839)
- Aloe chinensis (Haw.) Baker (1877)
- Aloe vera var. littoralis J.König ex Baker (1880)
- Aloe lanzae Tod. (1891)
- Aloe vera var. chinensis (Haw.) A.Berger (1908)
- Aloe vera var. lanzae (Tod.) Baker (1908)
- Aloe vera var. wratislaviensis Kostecka-Madalska (1953).
Lühike botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]
Taim on väga lühikese varrega. Lehed on normaalselt hallikasrohelise värvusega ja ääristatud hambulise servaga. Õied on kollase värvuse ja toruja kujuga.[1]
Anatoomia[muuda | muuda lähteteksti]
Iga leht koosneb kolmest kihist:
- sisemine kiht on läbipaistev geel, mis koosneb 99% ulatuses veest ja 1% ulatuses glükomannaanist, aminohapetest, lipiididest, fütosteroolidest ja vitamiinidest;
- keskmine kiht on lateks, mis on kibedamaitseline kollane taimemahl ja sisaldab antratseenderivaate; 3) välimine kiht on 15–20 raku paksune kiht, selles kihis toimub sahhariidide ja valkude süntees ning koorel on ka kaitsefunktsioonid.
Harilik aaloe sisaldab hulgaliselt bioaktiivseid aineid, kuid nende sisaldus varieerub ning oleneb kasvutingimustest ja kodupinnasest.
Vitamiinid[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik aaloe sisaldab nii vesilahustuvaid (B12-vitamiin, foolhape, C-vitamiin ja B4-vitamiin) kui ka rasvlahustuvaid vitamiine (A- ja E-vitamiin).
Ensüümid[muuda | muuda lähteteksti]
Ensüüme on vähe uuritud, kuid teatakse 8 ensüümi: aliiase, alkaline phosphatase, amülaas, bradükinaas, carboxypeptidase, katalaas, tsellulaas, lipaas, ja peroxidase.
Bradükinaasile omistatakse bradükiniini lahustamise võime põletikukolletes. Teised tuvastatud ensüümid mängivad rolli suhkrute ja rasvade lõhustamisel.
Mineraalid[muuda | muuda lähteteksti]
Mineraalidest sisaldab harilik aaloe tsinki, kaltsiumi, kroomi, vaske, seleeni, magneesiumi, mangaani, kaaliumi ja naatriumi.
Sahhariidid[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik aaloe sisaldab monosahhariide (glükoos ja fruktoos) ja polüsahhariidide.
Hiljuti avastati aaloe geelist ka allergiavastane glükoproteiin alprogen.
Rasvhapped[muuda | muuda lähteteksti]
Rasvhapetest on tuvastatud 4 fütosteroidi: kolesterool, kampesterool, β-sitosterool ja lupeol. Neid seostatakse põletikuvastase toimega.
Hormoonid[muuda | muuda lähteteksti]
Fütohormoonidest on ringlemas auksiinid ja giberelliinid. Neid seostatakse haavu raviva ja põletikuvastase toimega.
Aminohapped[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik aaloe sisaldab ligi 20 inimesele vajalikku aminohapet.[2]
Hariliku aaloe saadused[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa farmakopöa droog on aaloelehtedest pressitud ja kuivatatud mahl (nimetatakse saburiks).
Euroopa farmakopöa aaloe standarditud kuivekstrakti (aloes extraxtum siccum normatum) aga valmistatakse aaloelehti keeva veega ekstraheerides.[1]
Toime inimestele[muuda | muuda lähteteksti]
Seespidiselt kasutatuna on aaloemahlal lahtistav ning bakterite arengut pidurdav toime. Välispidiselt kasutatakse aaloemahla põletikuvastase ja haavu parandava toime tõttu, ka kaitseks kiirguse eest.[1]
Mõnede allikate kohaselt on harilik aaloe ainuke taimravim, mis aitab kiirgusnahapõletike korral.
Uuringud aaloemahla ja/või kuivekstrakti kasutamise ja toimete kohta raseduse ja lapse rinnaga toitmise ajal puuduvad.
Aaloesaadused võivad ülitundlikkust põhjustada.
Gottshall (1949) leidis, et aaloel on antimükobakteriaalne toime tuberkuloosi põhjustavate tuberkuloosi mükobakterite vastu.[3]
In vitro uuringud on näidanud, et aaloe suudab immuunsust mõjutada ja omab kasvajavastast toimet.[4]
Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]
Hariliku aaloe kasutus rahvameditsiinis on kirjas Ebersi papüürusel (~1550 eKr).
Hariliku aaloe tervendamisvõimet olevat ära kasutanud ja sellest ka kirjutanud 1. sajandil arst, farmakoloog ja botaanik Pedanius Dioscorides, teatmeteoses "De Materia Medica". Dioscoridese kirjutise kohaselt kasutati hariliku aaloe keedetud mahla furunkulite ja eesnaha ravimiseks, rahustamaks kuiva ja sügelevat nahka, haavandunud suguelundeid, ravimaks mandleid, igemeid ja ärritunud kurku, vigastuste korral ja haavade veritsuse lõpetamiseks.
Plinius Vanem (23–79 pKr) olevat kinnitanud Dioscoridese avastusi teoses "Naturalis historia". Plinius Vanem olevat neile lisanud veel ka leepra korral leproomide ravimise.
Vana-Rooma arst ja anatoom Galenos (129 – umbes 200–216) olevat kasutanud ravivahendina samuti harilikku aaloed.[5]
Aleksander Suure sõjalise eesmärgiga külaskäigul Sokotra saarele[6] ja Christoph Kolumbuse kaaskond olevat sõjameeste haavaravis kasutanud harilikku aaloed.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 58, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
- ↑ Amar Surjushe, Resham Vasani, ja D G Saple, ALOE VERA: A SHORT REVIEW, Indian J Dermatol. 2008; 53(4): 163–166., doi: 10.4103/0019-5154.44785, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Alasdair Barcroft, Audun Myskja, "Aloe Vera: Nature's Silent Healer", lk 51, 2003, veebiversioon (vaadatud 5.06.2015)(inglise keeles)
- ↑ Barrie R. Cassileth, Aloe Vera (Aloe barbadensis, Aloe capensis), 13. juuni, 2011, Integrative Oncology, Oncology Journal, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Gertrude Baldwin, HISTORY OF ALOE VERA ALOE VERA, THE BENEFITS OF THE USE OF ALOE VERA IN HERBAL PREPARATIONS, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Chronology of Socotra, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Sissekanne CoL-is
- Sissekanne GRIN-is
- Sissekanne ITIS-es
- Sissekanne NCBI Taxonomy database-s'is
- Sissekanne uBio-ss
- Sissekanne saidil Wikispecies
- European Medicines Agency Evaluation of Medicines for Human Use, Doc. Ref. EMEA/HMPC/76310/2006 Corrigendum1, COMMITTEE ON HERBAL MEDICINAL PRODUCTS, HERBAL MONOGRAPH ON ALOE BARBADENSIS MILLER AND ON ALOE (VARIOUS SPECIES, MAINLY ALOE FEROX MILLER AND ITS HYBRIDS), jaanuar 2006, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
- Urmas Kokassaar, "Miks kuninganna Kleopatrale", 3/2006, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014)
- ALOE BARBADENSIS LEAF JUICE, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
- Ameerika Vähiliit, Aloe, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
- Why Aloe Vera Works, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
