Riigimõis

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on mõisaliigist; Vaivara kihelkonnas asus Riigi mõis.

Riigimõis ehk kroonumõis oli riigi omandisse kuulunud mõis. Riigimõisa valitsesid riigi määratud ametnikud, kelle ülesandeks oli tootmise juhtimine ja riigitulu tagamine või riigi poolt valitud riigirentnikud, kes maksid riigile rendist.

Vanimad riigimõisad kujunesid välja endistest ordu, kloostri, piiskoppide ja maahärrade ametimõisatest. Põhiliselt tekkisid riigimõisad Eesti aladel 16. sajandi teisel poolel pärast Liivi sõda.

Riigimõis Poola-Leedu aladel[muuda | muuda lähteteksti]

Poola-Leedu aladel toimus 15831625 suurem mõisade ümberjagamine. Eriti mastaapselt toimus see pärast uue kuninga Stefan Bathory võimuletulekut. Selleks, et vallutatud aladel saksa feodaalide mõjuvõimu vähendada, riigistati üle 70% nende maavaldustest. Riigimõisad ehk poola folvargid jaotati staarostkondadeks keskusega linnustes. Tänapäeva Eesti aladele jäi neid üheksa (Helme, Karksi, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tartu, Vastseliina ja Viljandi). Riigimõisate talupoegade koormised normeeriti.

Riigimõis Rootsi aladel[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi aladel liikus suur osa riigimõisaid donatsiooni käigus eravaldusse nii emamaal kui ka provintsides. Riigi tulude vähenemisega tõttu alustas Rootsi kuningas Karl X Gustav vastavalt Rootsi riigipäeva otsusele 1655, vaatamata mõisnike vastuseisule, mõisate reduktsiooni ehk neljandikreduktsiooni. Kuid sellest jäi riigikassa täitmiseks väheseks. Karl XI algatusel otsustas Riigipäev 1680 suure reduktsiooni kasuks, mis Eesti aladel toimus põhiliselt 16851688. Mõisate taasriigistamisega suurenes riigimõisate arv Eesti aladel 17. sajandi lõpuks 460-ni ja riigitulu mitmekordistus. 1690 jagas Rootsi Balti valdused Eesti ja Liivi distriktiks ning kummagi etteotsa määrati majandusasehaldur, kes pidi tagama riigmõisate majandamise oma distrikti piires.

Rootsi riigivõim määras kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681 kaotati Liivimaa ja 1687 Eestimaa riigimõisates kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentniku ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691 ja Eestimaal 1696. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale kuni kuningani välja.

Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.

Rüütlimõisatega võrreldes olid riigimõisad tavaliselt tagasihoidlikumalt välja ehitatud.

Riigimõis Vene aladel[muuda | muuda lähteteksti]

Vene riigis alustati teenistusmõisaid ehk riigimõisaid eristama pärusmõisate kõrval 15. sajandil. Teenusmõisate eristamine teiste riigile (tsaarile) kuuluvate mõisate suhtes kestis Venemaal 18. sajandi alguseni.

Vene võimu ajal 19. sajandil levis üha enam riigimõisate rendileandmine, mille tagajärjel jõudis rentnike hulka ka eestlasi.

Riigimõisaid kasutas riik ka vene õigeusu toetamiseks, andes neid kiriku kasutusse. 1860.–1870. aastatel jagati osade riigimõisate maad ka talukohtadeks ja kas renditi välja taludena või müüdi.

Riigimõis 20. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta maareformiga Eesti Vabariigis jagati osa riigimõisaid maasaajatele, kuid osa jätkasid riigimõisatena ja allutati 1922 Põllutööministeeriumi Riigimõisate Valitsusele. 1938 oli Eestis 57 riigimõisa.

1945. aastal kaotas nõukogude võim Eestis riigimõisad senisel kujul ja muutis suurema osa neist riigimajanditeks ehk sovhoosideks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]