Kuu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Maa kaaslasest; planeedi kaaslase üldmõiste kohta vaata artiklit Planeedi kaaslane; kalendrikuu kohta vaata artiklit kuu (kalender); filmi kohta vaata artiklit Kuu (film), Carl Orffi ooperi kohta vaata artiklit Kuu (ooper)

Kuu
Full Moon Luc Viatour.jpg
Orbiidi iseloomustus
Perigee 405 503 km

(0,0027 AU)

Apogee 363 295 km

(0,0024 AU)

Tiirlemisperiood 27,321582 ööpäeva
Emaplaneet Maa
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine diameeter 3474,2 km
Pindala 3,793×107 km2
Ruumala 2,1958×1010 km3
Mass 7,3477×1022 kg
Keskmine tihedus 3,3464 g/cm3
Raskuskiirendus 1,622 m/s 2 (0,1654 g)
Paokiirus 2,38 km/s
Pöörlemisperiood 27,321582 ööpäeva (sünkroonne)
Telje kalle 1,5424° (ekliptika suhtes)
6,687° (orbiidi tasandi suhtes)
Albeedo 0,136
Pinna temperatuur
- min 100 K
- keskmine 220 K
- max 390 K
Atmosfääri iseloomustus
Rõhk 10−7 Pa (päeval)
10−10 Pa (öösel)
Koostis Ar, He, Na, K, H, Rn

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 400 km).

Tiirlemine ja faasid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuu faasid

Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549.

Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes on 5,1454°.

Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 400 km.

Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s.

Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi.

Kuu loomise ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha.

Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale.

Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena.

Pärast täiskuud hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa.

Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant.

Mõõtmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Mered" ja "mandrid"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi.

Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal.

Kuu pind on väga tume, Kuu albeedo on umbes 0,14.[1]

Asend Maa suhtes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.

Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Nii on Kuu näiv pöörlemine Maa suhtes kiirem, kui Kuu Maale lähemale tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.

Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3.

"Igavese päikese tipp"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" – piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi.[2]

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.

Apollo-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:

  • Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
  • Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
  • Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.

Tänapäeval on siiski teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus hiigelsuur (ligikaudu Marsi-suurune) taevakeha. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Matthews, Grant (2008). "Celestial body irradiance determination from an underfilled satellite radiometer: application to albedo and thermal emission measurements of the Moon using CERES". Applied Optics 47 (27): 4981–93.
  2. Sunny spot picked out for future lunar base, newscientist.com, 13. aprill 2005

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: