Kuu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Maa kaaslasest; planeedi kaaslase üldmõiste kohta vaata artiklit Planeedi kaaslane; kalendrikuu kohta vaata artiklit kuu (kalender); filmi kohta vaata artiklit Kuu (film), Carl Orffi ooperi kohta vaata artiklit Kuu (ooper)

Kuu
Full Moon Luc Viatour.jpg
Orbiidi iseloomustus
Perigee 363 295 km

(0,0024 AU)

Apogee 405 503 km

(0,0027 AU)

Tiirlemisperiood 27,321582 ööpäeva
Emaplaneet Maa
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine diameeter 3474,2 km
Pindala 3,793×107 km2
Ruumala 2,1958×1010 km3
Mass 7,3477×1022 kg
Keskmine tihedus 3,3464 g/cm3
Raskuskiirendus 1,622 m/s 2 (0,1654 g)
Paokiirus 2,38 km/s
Pöörlemisperiood 27,321582 ööpäeva (sünkroonne)
Telje kalle 1,5424° (ekliptika suhtes)
6,687° (orbiidi tasandi suhtes)
Albeedo 0,136
Pinna temperatuur
minimaalne 100 K (−173 °C)
keskmine 220 K (−53 °C)
maksimaalne 390 K (116 °C)
Atmosfääri iseloomustus
Rõhk 10−7 Pa (päeval)
10−10 Pa (öösel)
Koostis Ar, He, Na, K, H, Rn

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 400 km).

Teadlased arvavad, et Kuu on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi ja see tekkis varsti pärast Maad. Selle päritolu kohta on mitmeid hüpoteese ja kõige tõenäolisemaks peetakse teooriat, et Kuu moodustus Maa ja Marsi-suuruse taevakeha kokkupõrkel.

Kuu on Maa suunas alati sama küljega ja see on ereduselt Päikese järel teine taevakeha, mida on taevas regulaarselt näha. Kuigi Kuu tundub Maalt vaadatuna valge, on tema pind tegelikult tume ja ta peegeldusvõime on veidi suurem kui vana asfaltil ning Kuu albeedo on umbes 0,14.[1] Kuu mõjutab oma gravitatsiooniga loodeid, Maa pöörlemist ja pikendab vähesel määral ööpäeva (sajandis 2 millisekundit). Ilma Kuuta pöörleks maakera ümber oma telje nii, et päevad oleksid kuue tunni pikkused. Kuu hoiab Maa telje ekliptilise tasandi suhtes stabiilselt 23-kraadise nurga all, tänu millele on Maa aastaajad ja keskkonnatingimused leebed. Kuu ja Maa vaheline kaugus suureneb igal aastal 3,82 ± 0.07 cm võrra, kuid see ei suurene konstantselt.

Kuu ja tema faasid on vanadest aegadest alates mõjutanud paljusid kultuure, kalendreid, kunsti, mütoloogiat ja tehnikat. Esimene kosmoseaparaat mis jõudis Kuule, oli Nõukogude Liidu Luna programmi raames startinud Luna 2, mis kukkus Kuule septembris 1959. Nõukogude Liidu edu häiris Ameerika Ühendriike ning president John Kennedy kuulutas 1961. aastal välja Apollo programmi ja seadis eesmärgiks saata Kuule mehitatud missioon enne kümnendi lõppu. USA sai Apollo programmiga esimeseks ja tänaseni ainsaks riigiks, mis on Kuule saatnud mehitatud missioone. Pärast missiooni Apollo 17 lõppu, on Kuule saadetud ainult mehitamata kosmoseaparaate.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu tekkis arvatavalt umbes 4,527 ± 0,010 miljardit aastat tagasi. Tema täpse tekkimise kohta on mitmeid hüpoteese, kuid ühtegi pole suudetud tõestada. Apollo-lendude alguseks oli teadlastel selles küsimuses kolm peamist hüpoteesi:

  • Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
  • Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
  • Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.

Tänapäeval on teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees ehk hiiglasliku kokkupõrke hüpotees, mille esitasid kolm teadlast: Bill Hartmann, Roger Phillips ja Jeff Taylor 1980ndatel. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus ligikaudu Marsi-suurune taevakeha. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.

Kuu kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Sisestruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu ehitus

Kuu on kihilise ehitusega taevakeha ja sellel on geokeemiliselt erinev koorik, vahevöö ja tuum. Kuu sisetuum on tahke ja rauarikas ning selle raadius on 240 km. Välistuum on vedelast rauast ja see on 300 km paksune. Välistuuma ümbritseb osaliselt sulanud vahevöö, mis on 500 km paksune. Teadlased arvavad, et selline struktuur tekkis varsti pärast Kuu tekkimist selle pinnal olnud magma ookeani jahtumisel. Kuu koorik on 50 km paksune.

Kuu kooriku keemiline koostis (saadud kivimite uurimisel)[2]
Nimi Valem Sisaldus (wt %)
Mered Mandrid
Ränidioksiid SiO2 45.4% 45.5%
Alumiiniumoksiid Al2O3 14.9% 24.0%
Kaltsiumoksiid CaO 11.8% 15.9%
Raud(II)oksiid FeO 14.1% 5.9%
Magneesiumoksiid MgO 9.2% 7.5%
Titaandioksiid TiO2 3.9% 0.6%
Naatriumoksiid Na2O 0.6% 0.6%
KOKKU 99.9% 100.0%

Geoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu topograafia.

Kuud on topograafiliselt uuritud laseraltimeetriga ja stereofotograafiaga. Topograafiliselt on kõige paremini näha Aitken'i kraater, mille läbimõõt on 2240 km. See on Kuu suurim kraater ja suuruselt teine teadaolev kraater Päikesesüsteemis. Selle suurim sügavus on 13 kilomeetrit, mis teeb sellest madalaima koha Kuu pinnal. Kuu kõrgeimad kohad asuvad Aitken'i kraatrist kirdes ja arvatakse, et need tekkisid koos kraatriga. Ka Kuu teised suured kraatrid nagu Imbrium, Serenitatis, Crisium, Smythii ja Orientale on samuti madalad ja kõrgete servadega. Kuu tagakülg on keskmiselt 1,9 km kõrgem kui Maale nähtav külg.

Vulkaanilised omadused

Kuu kaart, kus on märgitud suurimad mered ja mandrid.

Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, sest vanaaja astronoomid uskusid, et need olid kunagi täidetud veega. Tänapäeval teatakse, et need olid kunagi basaltilise laava basseinid, mis jahtusid ja moodustasid basaldilademed. Kuigi Kuu basaltkivimid sarnanevad Maal leitud kivimitele, on Kuu omad rauarikkamad ja mineraale pole mõjutanud vesi. Meredele andis nimed Itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Heledaid alasid nimetatakse mandriteks ja neil domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4-3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,4 miljardit aastat tagasi. Teadlased on arvamusel, et erinevalt Maast pole ükski Kuu manner tekkinud tektoonilise aktiivsuse tagajärjel.

Kuu mered asuvad peamiselt Maa-poolsel küljel ja katavad 31 % Maa-poolsest küljest. Kuu tagaküljest moodustavad mered kõigest 2 %. Teadlased arvavad, et merede pindalade suure erinevuse Maa-poolsel küljel ja tagaküljel on põhjustanud soojustjuhtivate elementide suurem konsetratsioon ühel küljel, mis põhjustas vahevöö sulamise ja selle tõusmise koorikusse. Suur osa meresid tekkis 3-3,5 miljardit aastat tagasi, aga vanimad on 4,2 miljardit aastat vanad. 2014. aastal avaldas NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri tehtud fotod ja andmed laikudest meredes, millest mõned olid vähem kui 50 miljonit aastat vanad. See tähendab, et vahevöö võib olla arvatust soojem. Kuul on märgatud maavärinaid ja gaaside eraldumist ja see viitab, et Kuul on mõningane seismiline aktiivsus, kuid Kuu värinad on Maa omadest tunduvalt nõrgemad.

Kraatrid

Kuu tagaküljel asuv Daedaluse kraater.

Kuu geoloogiat on märkimisväärselt mõjutanud ka komeedid ja asteroidid. Teadlaste hinnangul on ainuüksi Kuu Maa-poolsel küljel 300 000 kraatrit, mille läbimõõt on suurem kui 1 km. Mõned nendest kraatritest on saanud mõne õpetlase, teadlase või kunstniku nime. Kuu kraatritest on enim uuritud Nectaris, Imbrium ja Orientale kraatrid, mille läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid. Kuu vähese atmosfääri, ilma ja geoloogilise aktiivsuse tõttu on paljud kraatrid hästi säilinud. Kuigi täpselt on määratud väheste kraatrite vanus, saab nende abil arvutada ligikaudseid vanuseid. Apollo missioonidel Maale toodud kivimite vanuseks on määratud 3,8 kuni 4,1 miljardit aastat.

Vesi

Kuu pinnal vett ei leidu, sest Päikesest lähtuv radiatsioon tekitab fotolüüsi ja vesi hajub kosmosesse. Siiski on teadlased 1960ndatest aastatest püstitanud hüpoteese, et alaliselt Päikese eest varjus olevates kraatrites võib vett leiduda. Kasutatava vee olemasolu tõestamine või selle välistamine on Kuule koloonia rajamisel väga oluline, sest Maalt vee Kuule transportimine on väga kallis.

Kosmosesond Clementine avastas 1994. aastal Kuu pinna alt veetaskud, kuid hilisemad uuringud mille tegi kosmosesond Arecibo on näidanud, et jäätaskud on ilmselt kivid. 1998. aastal tuvastas Lunar Prospector, et Kuu poolustel leidub vesinikku. Siiski avastasid teadlased 2008. aastal, et kivimid, mille tõid Maale missioon Apollo 15, sisaldavad ka vett.

2008. aastal leidis India kosmosesond Chandrayaan-1 Kuu pinnalt jääd ja USA sondi LCROSS maandur tuvastas alaliselt varjus olevast kraatrist vähemalt 100 kg jääd. Hilisemal andmete uurimisel arvati, et hinnanguliselt leidis LCROSS-i maandur 155 ± 12 kg jääd. Teadlaste edusammud pakuvad tulevastele Kuu kolonistidele vähe lohutust, sest näiteks missioonilt Apollo 17 toodud kivimist leiti vett 39 aastat hiljem ja avastus tehti kõrgtehnoloogiat kasutades.

Magnetväli[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu magnetvälja tugevuseks on mõõdetud 1–100 nanoteslat, mis on 1/100 Maa omast. Kuu magnetväli pole dipolaarne ja tõenäoliselt tekkis see Kuu tekkimisel, kui magnetväli oli tugevam.

Atmosfäär[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu atmosfäär on väga nõrk ja seetõttu on Kuu pinnal peaaegu vaakum. Rõhk Kuu pinnal on 3 × 10–15 atm (0.3 nPa) ja see varieerub. Kuu atmosfäär on tekkinud gaaside eraldumisel päikesetuule mõjul. Eralduvad gaasid jäävad Kuu nõrga gravitatsiooni mõjul pinnasesse või hajuvad kosmosesse.

Temperatuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu on ekliptilise tasandi suhtes kõigest 1.5424° suuruse nurga all ja see on väga väike võrreldes Maa 23.44° nurgaga ning seetõttu sõltuvad Kuu pinnal olevate temperatuurid piirkonniti otseselt päikesevalgusest. 1994. aastal sondi Clementine tehtud piltidelt avastati piirkond, kus Päike kunagi ei looju. Kuu põhjapoolusel asuva 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes alati ja selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. [3] Kuu lõunapoolus on aga alaliselt varjatud ja sealt on leitud ühed külmemad piirkonnad Päikesesüsteemis. Lunar Reconnaissance Orbiter mõõtis lõunapooluse kraatrite temperatuuriks −238 °C ja see on läbi aegade madalaim temperatuur, mille ükski kosmosesond on registreerinud, sest teadaolevalt pole nii madalat temperatuuri registreeritud isegi Pluutol.

Kuu ja Maa[muuda | muuda lähteteksti]

Orbiit[muuda | muuda lähteteksti]

Maa ja Kuu skeem.

Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga ning see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Erinevalt paljudest planeedi kaaslastest tiirleb Kuu ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549 ja Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes on 5,1454°. Samal ajal tiirlevad paljud planeedi kaaslased oma planeedi ekvaatoril. Kuu orbiiti häirivad märkamatult mitmed faktorid, sealhulgas Päike ja Maa.

Ligikaudne suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu Maa eest möödumas

Kuu on märkimisväärselt suur võrreldes Maaga. Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt ja mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg. Hoolimata oma suurusest, peetakse Kuud ja Maad kaksikplaneedi asemel siiski planeet-planeedi kaaslane süsteemiks, sest nende massikese asub 1700 km sügavusel maakoores.

Asend Maa suhtes[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km, suurim kaugus 406 700 km ja keskmine kaugus on 384 400 km. See on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega, sest Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Nii on Kuu näiv pöörlemine Maa suhtes kiirem, kui Kuu Maale lähemale tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.

Kuu kõrgus taevas sõltub kuu faasist ja aastaajast. Näiteks talvel on Kuu on kõrgeimas punktis ja iga 18,6 aasta tagant võib Kuu kääne ekvaatorist olla iga kuu 28°, tavapärase 18° asemel. Kuusirbi kuju sõltub samuti vaataja asukohast ja ekvaatoril elav inimene võib taevas näha naerunäo kujulist kuusirpi.

Kuu faasid

Next.svg Pikemalt artiklis Kuu faasid

Kuu loomise ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha. Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale. Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena ja pärast seda hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant.

Kuu faasid

Mõju loodetele[muuda | muuda lähteteksti]

Maa loodeid tekitab Kuu gravitatsiooni külgetõmme Maa ühest otsast teise. See tekitab kaks loodetekühmu, mis avalduvad eriti ookeani tõusude ja mõõnadega. Kuna Maa pöörleb 27 korda kiiremini kui Kuu, liiguvad loodetekühmud koos maapinnaga kiiremini kui Kuu, pööreldes Maaga kord päevas. Ookeani tõuse ja mõõnu tekitavad peale Kuu ka teised tegurid, sealhulgas ka Päike.

Kuna Kuu kaugeneb Maast ja Maa pöörlemine on seetõttu aeglustumas. Apollo missioonidel Kuule jäetud peeglite abil tehtavad mõõtmised on näidanud, et Maa ja Kuu vaheline kaugus suureneb igal aastal umbes 38 millimeetrit ja aatomikellad on näidanud, et Maa päev pikeneb seetõttu igal aastal umbes 15 mikrosekundit. Kuu kaugenemine lõpeb lõpuks Maa pöörlemise seiskumisega analoogselt Pluuto ja Charoniga juhtunule, kuid ilmselt Kuu ja Maaga seda ei juhtu, sest teadlaste arvutuste kohaselt muutub Päike ammu enne seda punaseks hiiuks ja hävitab Maa.

Varjutused[muuda | muuda lähteteksti]

Varjutused toimuvad ainult siis, kui Päike, Kuu ja Maa on omavahel joondunud. Päikesevarjutused toimuvad siis, kui on Kuu loomise faas ja Kuu on Päikese ja Maa vahel. Kuuvarjutused toimuvad siis, kui on täiskuu ja Maa on Päikese ja Kuu vahel. Päikesevarjutuse ajal suudab Kuu Päikese varjata, sest Päikese ja Maa vaheline kaugus on väga suur. Kuna Kuu ja Maa vaheline orbiit ja võrreldes Maa ja Päikese vahelise orbiidiga 5° kaldu, ei toimu varjutused iga täiskuu ja kuu loomise faasi ajal. Varjutused toimuvad osaliselt tsüklitena, mida nimetatakse saaroseks. Saaros kordub umbes iga 18 aasta tagant.

Kuu uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Vana- ja keskaegsed uurimused[muuda | muuda lähteteksti]

Galileo Galilei joonistused Kuu pinnast.

Kuu tsükleid mõistsid juba Babüloni astronoomid, kes kirjeldasid 5. sajandil eKr saarost. Hiina astronoom Shi Shen kirjutas samal sajandil üles juhise varjutuste ennustamiseks. 4. sajandil eKr väitis kreeka filosoof Anaxagoras, et Kuu peegeldab päikesevalgust. 499. aastal kirjutas India astronoom Aryabhata, et päikesevalgus peegeldub Kuult kõigis suundades ja see põhjustabki selle sära.

Ptolemaios arvutas üsna täpselt välja Kuu kauguse, väites et Kuu kaugus Maast on 59 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0.292 Maa diameetrit Tagelikult on Kuu kaugus Maast umbes 60 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0.273 Maa diameetrit.

Keskajal, enne teleskoopide leiutamist, arvati et Kuu on kera ja selle pind on sile. 1609. aastal joonistas Galileo Galilei teleskoobi abil esimesed joonistused Kuu pinnast ja väitis, et Kuul on mäed ja kraatrid. Kuu uurimine teleskoobi abil jätkus ja Itaalia astronoomide Francesco Grimaldi ja Giovanni Riccioli töö tulemusel hakati Kuu kraatritele, meredele ja muudele kohtadele nimesid panema.

Missioonid Kuule[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude missioonid

Next.svg Pikemalt artiklites Luna programm ja Lunokhodi programm
Lunokhodi kuukulgur

Külma sõja ajal puhkes USA ja Nõukogude Liidu vahel kosmose võidujooks. Mõlemad riigid hakkasid huvituma Kuu uurimisest ja kui kanderaketid olid piisavalt võimsad, hakati Kuule saatma kosmosesonde, mis kukkusid Kuu pinnale või sooritasid sellest möödalennu. Esimene edukas programm oli Nõukogude Luna programm, mis 1959. aastal saavutas mitmeid märkimisväärseid saavutusi: Luna 1 oli esimene Maa orbiidilt lahkunud kosmosesond, Luna 2 oli esimene Kuu pinnale kukkunud kosmoseaparaat ja Luna 3 tegi esimesed pildid Kuu tagaküljest.

1966. aastal sooritas Luna 9 esimese pehme maandumise Kuu pinnale ja Luna 10 oli esimene kosmosesond, mis jäi Kuu orbiidile. Missioonid Luna 16, Luna 20 ja Luna 24 tõid Kuult Maale ka 0,3 kg kivimeid. Luna programmi ajal toimus ka Lunokhodi programm, mille raames saadeti Kuule kaks kuukulgurit.

Ameerika Ühendriikide missioonid

Next.svg Pikemalt artiklis Apollo programm
Neil Armstrong Kuu pinnal kuumooduli juures.

USA algatas mitmed Kuuga seotud kosmoseprogrammid, millest kuulsaim on Apollo programm. JPL-i Rangeri programm tegi Kuu pinnast esimesed lähifotod, Lunar Orbiteri programm kaardistas Kuu pinna ja Surveyori programmi raames maandusid Kuul esimesed USA kosmoseaparaadid. Mehitatud lennud Apollo programmi raames, said võimalikuks peamiselt arvutite, tarkvara ja kuumuskilpide suure arengu tõttu 1960. aastatel. Lisaks oli programmi juhtkond väga kompetentne juhtima hiiglaslikku projekti. Programmi raames saadeti 1968. aastal Kuu orbiidile esimene mehitatud missioon, Apollo 8 ja 1969. aastal toimunud mehitatud maandumist Kuule, peavad paljud kosmose võidujooksu kulminatsiooniks.

Esimese inimesena astus Kuu pinnale missiooni Apollo 11 komandör Neil Armstrong, kes astus Kuu pinnale 21. juulil 1969. aastal, kell 2:56 (UTC). Hiljem on arvatud, et kuumooduli küljes olnud kaamera abil otseülekandena filmitud Armstrongi väljumist Kuu pinnale jälgis hinnanguliselt 500 miljonit inimest.

Apollo missioonid 11 kuni 17 (välja arvatud Apollo 13) tõid Maale 380,05 kg kivimeid ja 2196 eraldi näidist. Kuule viidi teadusjaamad, mille süsteemide hulgas olid ka näiteks magnetomeetrid ja seismomeetrid. Apollo teadusjaamad edastasid teavet kuni 1977. aastani, mil NASA lõpetas teabe vastuvõtmise eelarve kärbete tõttu. Apollo missioonidel Kuu pinnale jäetud peegleid kasutatakse aga tänapäevalgi Maa ja Kuu vahelise kauguse täpseks mõõtmiseks.

1980ndad-2000

Pärast kosmose võidujooksu lõppu ei saatnud ükski riik kaua aega kosmoseaparaate Kuu orbiidile. Alates 1990ndadest, on Kuu vastu huvi tundma hakanud paljude riikide teadlased. 1990. aastal sai Jaapan kolmandaks riigiks, mis on Kuu orbiidile saatnud kosmosesondi kui Kuu orbiidile jõudis Hiten. 1994. aastal jõudis Kuu orbiidile USA Kaitseministeeriumi ja NASA koostöös valminud kosmosesond Clementine ja 4 aastat hiljem NASA Lunar Prospector, mis kukutati 1999. aastal Kuu tagaküljel asuvasse kraatrisse.

1990ndatel saatsid Kuu orbiidile oma sonde India, Jaapan, Hiina ja ka Euroopa Kosmoseagentuur. Sondid tuvastasid alaliselt varjus olevatest kraatritest jääd, kinnitades vee olemasolu Kuul. Pärast Apollo lende on Kuule saadetud kaks kuukulgurite missiooni. Viimane Lunokhodi kulgur lõpetas töö 1973. aastal, aga Hiina Chang'e 3 baasjaam töötab tänaseni ja 14. detsembril 2013 väljus baasjaamast kulgur Yutu.

2000–

Kunstniku kujutis kosmosesondist Lunar Reconnaissance Orbiter

Euroopa kosmosesond SMART-1 oli Kuu orbiidil 15. novembrist 2004, kuni 3. septembrini 2006, mil see kukutati Kuu pinnale. SMART-1 tegi üksikasjaliku uuringu Kuu pinnal olevatest keemilistest elementidest.

Alates 2007. aastast on Kuu uurimist kosmoseaparaatidega alustanud ka Hiina. 5. novembrist 2007 kuni 1. märtsini 2009 tiirles Kuu orbiidil kosmosesond Chang'e 1, mis kaardistas kogu Kuu pinna. Oktoobris 2010 jõudis Kuu orbiidile Chang'e 2, mis tegi Kuu pinnast parema kvaliteediga fotod ja suundus Lagrange'i punkti L2. Pärast seda suundus sond süvakosmosesse. 14. detsembril 2013 jõudis Kuule Chang'e 3, mis sooritas Kuu pinnale esimese pehme maandumise pärast Nõukogude missiooni Luna 24. Chang'e 3 pardalt väljus kulgur Yutu, mis on esimene kuukulgur pärast missiooni Lunokhod 2. Hiinal on plaanis saata Kuu pinnale missioone ka tulevikus.

4. oktoobrist 2007 kuni 10. juunini 2009 tiirles Kuu orbiidil Jaapani kosmoseagentuuri JAXA sond SELENE, mis uuris Kuu geofüüsikat ja filmis kõrgkvaliteetsed kaadrid Kuust. 8. novembril 2008 jõudis Kuu orbiidile kosmosesond Chandrayaan I, mis kaardistas Kuud ja kinnitas veemolekulide olemasolu Kuu pinnal. Teadlased kaotasid Chandrayaan 1-ga side 27. augustil 2009. India plaanib Kuu orbiidile saata ka sondi Chandrayaan II, kuid selle start on edasi lükkunud Vene missiooni Fobos-Grunt ebaõnnestumise tõttu ja hetkel on selle start määratud 2018. aastasse.

18. juunil 2009 startis Kuule kosmosesond NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) ja maandur LCROSS. LCROSS lõpetas oma missiooni plaanipäraselt 2009. aastal, mil see kukutati 9. oktoobril 2009 Cabeuse kraatrisse. LRO on töös tänaseni. 1. jaanuaril 2012 jõudsid Kuule kaks GRAIL sondi, mis uurisid Kuu sisestruktuuri kuni sama aasta 17. detsembrini, mil mõlemad kukutati Kuu pinnale. 6. oktoobril 2013 jõudis Kuule LADEE, mis uuris Kuu eksosfääri 18. aprillini 2014, mil ka see sond Kuu pinnale kukutati.

NASA plaanis aastatel 2005 kuni 2009 taasalustada mehitatud lendude Kuule. Constellationi programmi raames pidi esimene mehitatud lend Kuule toimuma 2019. aastal ja 2024. aastaks oleks Kuule rajatud baas. Constellationi programm tühistati 2010. aastal ja selle asemel soovitakse 2025. aastal maanduda asteroidile ja saata Marsi orbiidile mehitatud missioon aastaks 2035. Mehitatud missioonist Kuule on olnud huvitatud ka India, kuid kindlaid plaane pole avaldatud.

Kuu legaalne staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Külma sõja ajal uuris Ameerika Ühendriikide maavägi Horizoni projekti raames võimalusi rajada Kuule sõjaväebaas. Lisaks uuriti sama projekti raames võimalusi detoneerida Kuul tuumapomm. USA õhujõududel oli töös analoogne projekt Lunex, kuid mõlemad projektid tühistati kui USA kosmoseprogramm viidi NASA alluvusse, mis on tsiviilagentuur

Kuigi Kuul on mitmete riikide kosmosesondide rusud ja Apollo maandumistel paigaldasid astronaudid maandumispaikades Kuule USA lipud, pole Kuu ühegi riigi territoorium ning USA, Venemaa ja paljud teised riigid on liitunud lepinguga, mis sätestab Kuu kasutuse rahumeelsetel eesmärkidel ja keelab sinna sõjaväebaaside ehituse ja tuumarelvade paigutamise.

Mõju kultuurile[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu regulaarsed faasid teevad sellest väga hea ajanäitaja, ning seda asjaolu on kasutatud mitmetes vanades kalendrites. Pügalapulgad ehk täkitud luud, millest mõned on 20–30 000 aastat vanad, märgivad mõnede teadlaste arvates Kuu faase. Teadaolevalt on kuu faase aja arvestusel kasutanud germaani hõimud, enne kui võeti kasutusele päikesekalender.

Kuud on väga palju kasutatud kujutavas kunstis, teatrietendustes, luules, proosas ja muusikas. Paljudes kultuurides on Kuud peetud ka jumalaks ja see on endiselt oluline astroloogias.

Kuu on väga tähtis islamis ja näiteks islami kalender on rangelt seotud Kuuga. Lisaks on paljudes moslemiriikides, nagu näiteks Alžeerias, Malaisias, Pakistanis ja Türgis Kuu riigilipul.

Kuud on läbi aegade seostatud ka hullumeelsusega. Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem ning Vana-Kreeka filosoof Aristoteles uskusid, et täiskuu ajab tundlikud inimesed hulluks sest mõjutab palju vett sisaldavat aju. Plinuse ja Aristotelese hüpoteesi on teadlased välistanud, sest Kuu gravitatsioon on selleks liiga nõrk. Kuu mõju inimestele usutakse ka tänapäeval, ning inimesed kes seda usuvad, väidavad et täiskuu ajal sagenevad enesetapud, mõrvad, liiklusõnnetused ning psühhiaatriahaiglatesse võetakse sel ajal vastu rohkem inimesi. Siiski on mitmed uurimused need väited ümber lükanud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Matthews, Grant (2008). "Celestial body irradiance determination from an underfilled satellite radiometer: application to albedo and thermal emission measurements of the Moon using CERES". Applied Optics 47 (27): 4981–93.
  2. Taylor, Stuart Ross (1975). Lunar science: A post-Apollo view. New York, Pergamon Press, Inc. p. 64. 
  3. Sunny spot picked out for future lunar base, newscientist.com, 13. aprill 2005

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]