Hieronymus

See artikkel räägib kirikuisast; Colloredo-Mannsfeldi vürsti kohta vaata artiklit Hieronymus (Colloredo-Mannsfeld); teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Hieronymus (täpsustus)

Sophronius Eusebius Hieronymus (u 347 Stridon, Dalmaatsia – 30. september 420 Petlemm) oli illüüria päritolu kristlik teoloog, preester ja ajaloolane. Ta on tuntud eelkõige Piibli tõlkijana ladina keelde (tõlge, mis sai tuntuks kui Vulgata) ning teda peetakse üheks kõige väljapaistvamaks õpetlaseks varases kirikus.

Hieronymus on Rooma katoliku ja õigeusu kirikus austatud kui pühak ja kirikuisa. Katoliku kirikus kuulub ta nelja suure lääne kirikudoktori hulka.

Kunstis kujutatakse Hieronymust sageli kas erakuna kõrbes või õpetlasena oma töötoas. Tema sümboliteks on lõvi, kelle käpast ta legedi järgi okka eemaldas, ning kolp ja kardinalirüü. Ta on teoloogide, tõlkijate, raamatukoguhoidjate ja entsüklopedistide kaitsepühak. Tema mälestuspäeval, 30. septembril, tähistatakse alates 1991. aastast rahvusvahelist tõlkijate päeva.

Elu

Sophronius Eusebius Hieronymus sündis Stridonis, Pannoonia ja Dalmaatsia piiril asuvas väikelinnas. Tema vanemad olid jõukad kristlased, kuid Hieronymus ristiti alles noore mehena umbes 366. aastal Roomas, kuhu ta oli saadetud õppima. Roomas õppis ta retoorikat ja filosoofiat kuulsa grammatiku Aelius Donatuse käe all ning omandas põhjalikud teadmised ladina klassikast ja koinee kreeka keelest.

Pärast õpinguid Roomas reisis ta koos sõbra Bonosusega Galliasse ja peatus mõnda aega Trieris, kus süvenes teoloogiasse. Just sel perioodil otsustas ta pühenduda askeetlikule elule. Naasnud Itaaliasse, liitus ta Aquileias askeetide kogukonnaga, kuid sisemiste tülide tõttu lagunes see peagi.

Umbes 373. aastal suundus ta palverännakule Idamaadesse. Antiookias haigestununa nägi ta kuulsat unenägu, milles teda süüdistati Kristuse kohtu ees pigem "tsitseroniaani kui kristlasena" olemises. See kogemus ajendas teda pühenduma sügavamalt pühakirja uurimisele. Aastatel 375–378 elas ta anahoreedina (erakuna) Chalkise kõrbes Süürias, kus ta pühendus palvele, askeesile ja alustas heebrea keele õpinguid juudist pöördunu juhendamisel.^[1]

Pärast kõrbest naasmist pühitseti ta Antiookias preestriks ning suundus Konstantinoopolisse, kus õppis Nazianzi Gregoriose ja Nyssa Gregoriose juures. 382. aastal kutsus paavst Damasus I ta Rooma, kus temast sai paavsti sekretär ja nõuandja. Damasuse ülesandel alustas ta olemasolevate ladinakeelsete piiblitõlgete (tuntud kui Vetus Latina) revideerimist. Roomas kogus ta enda ümber ka ringi aristokraatlikest ja haritud naistest, nagu lesk Paula ja tema tütar Eustochium, kellest said tema ustavad jüngrid, intellektuaalsed partnerid ja patroonid.^[2] Tema terav kriitika Rooma vaimulikkonna ilmaliku elustiili suhtes ja tema poleemiline iseloom tekitasid talle palju vaenlasi. Pärast oma patrooni Damasuse surma 384. aastal oli Hieronymus sunnitud Roomast lahkuma.

386. aastal asus Hieronymus elama Petlemma, kuhu tema järgija Paula rajas oma vahenditest talle kloostri ja raamatukogu. Seal veetis ta oma ülejäänud 34 eluaastat. See oli tema kõige viljakam periood, mil ta viis lõpule oma elutöö – Piibli tõlkimise ladina keelde – ja kirjutas mahukaid piiblikommentaare. Hieronymus suri 30. septembril 420 ja maeti Petlemma Sünnikiriku lähedale. Tema säilmed viidi hiljem üle Santa Maria Maggiore basiilikasse Roomas.

Hieronymus kui õpetlane ja tõlkija

Hieronymus oli oma aja üks haritumaid mehi, kelle teadmised keeltes ja kirjanduses olid kahtlemata tähelepanuväärsed. Tema intellektuaalne pärand on lahutamatult seotud Piibli tõlkimisega.

Piiblitõlge: Vulgata

Hieronymuse elutööks on Piibli tõlge ladina keelde, mis sai hiljem tuntuks nime all Vulgata (ladina keeles versio vulgata ehk "üldlevinud tõlge"). See projekt sai alguse paavst Damasuse soovist ühtlustada ja parandada arvukaid ja vigaderohkeid Vana-Ladina tõlkeid (Vetus Latina).

Algselt, 382. aastal, alustas Hieronymus Uue Testamendi evangeeliumide revideerimisega, kasutades alusena parimaid kreekakeelseid käsikirju. Seejärel asus ta Vana Testamendi kallale, tõlkides esialgu Psalmide raamatu kreekakeelse Septuaginta alusel. Peagi aga mõistis ta, et parima tulemuse saavutamiseks ei piisa olemasolevate tõlgete parandamisest.

Tõlkeprintsiibid ja Hebraica Veritas

Umbes 390. aastal tegi Hieronymus oma aja kohta radikaalse ja vastuolulise otsuse: ta hakkas Vana Testamenti tõlkima otse heebrea algtekstist, mitte laialt levinud kreekakeelsest Septuagintast. Tema juhtpõhimõtteks sai Hebraica veritas (ladina keeles "heebrea tõde"). See oli revolutsiooniline samm, sest valdav osa kirikust pidas Septuagintat jumalikult inspireeritud tekstiks. Hieronymus aga väitis, et ainult heebrea originaaltekst on autentne ning Septuaginta on kõigest sekundaarne tõlge, mis sisaldab vigu ja ebatäpsusi.^[1]

Lisaks kritiseeris Hieronymus oma aja orjalikku sõnasõnalist tõlkemeetodit. Ta kaitses ilmalike tekstide puhul põhimõtet, et tõlkida tuleb mõtet, mitte sõnu (non verbum e verbo, sed sensum de sensu), et luua elegantne ja arusaadav ladina tekst. Pühakirja puhul oli ta aga märksa ettevaatlikum, uskudes, et isegi sõnade järjekord kätkeb endas müsteeriumi (ubi et verborum ordo mysterium est). Seetõttu püüdis ta Piibli tõlkimisel leida tasakaalu algkeele struktuuri austamise ja ladinakeelse selguse vahel, olles nii sõnasõnaline kui võimalik, kuid nii vaba kui vajalik.^[3] See lähenemine, mis oli inspireeritud klassikalistest autoritest nagu Cicero, oli oma ajas samuti uuenduslik.

Hieronymus ja Piibli kaanon

Tulenevalt oma Hebraica veritas põhimõttest tegi Hieronymus selge vahe heebrea kaanonisse kuuluvate raamatute ja nende raamatute vahel, mis leidusid ainult Septuagintas.

Kanoonilised raamatud: Hieronymuse jaoks olid täielikult inspireeritud ja dogmaatilise autoriteediga ainult need raamatud, mis kuulusid heebrea Piiblisse (tänapäeva protestantlikus Vanas Testamendis olevad 39 raamatut). Ta loetles neid oma kuulsa Kuningate ja Saamueli raamatute tõlke eessõnas, mida tuntakse nime all Prologus Galeatus.^[4]

Apokrüüfid: Raamatuid, mis olid tavapäraselt Septuagintades, kuid mis puudusid heebrea kaanonist (nt Tobia raamat, Juuditi raamat, Tarkuseraamat, Siiraki tarkuseraamat, Makkabite raamatud), nimetas Hieronymus esimesena selgelt apokrüüfideks (apocrypha). Ta leidis, et neid raamatuid võib kirik küll lugeda "koguduse ülesehitamiseks" (ad aedificationem plebis), kuid neile ei tohi rajada kiriku õpetust. Ta tõlkis enamiku neist raamatutest alles vastumeelselt ja kiirustades, oma sõprade palvel.^[5]

Hieronymuse seisukoht tekitas terava vaidluse tema kaasaegse Augustinusega. Augustinus kaitses traditsioonilist vaadet, mille kohaselt oli kogu Septuaginta, sealhulgas apokrüüfid, inspireeritud pühakiri, kuna see oli olnud kiriku pikaajaline praktika. Augustinuse peamine mure oli pastoraalne: ta kartis, et uue tõlke kasutuselevõtt ja kaanoni piiride muutmine tekitab kogudustes segadust ja õõnestab kiriku autoriteeti.^[6] Tõsiasi, et Hieronymus oli ainus ladinakeelse kiriku teadur, kes valdas heebrea keelt ning orienteerus varaseimas kristlikus ning juudi kaanonipärandis, ei omanud vaidluses erilist kaalu. See Hieronymuse ja Augustinuse vaheline debatt pani aluse hilisemale roomakatoliku ja protestantliku kiriku erinevale arusaamale Vana Testamendi kaanoni ulatusest. 1546. aasta 8. aprillil otsustas roomakatoliku kirik kaanoni küsimuses Augustinuse kasuks (seetõttu, et reformaatoritele vastanduda) ning pani kõik teisitiarvajad kirikuvande alla: "Kui keegi ei tunnista neid raamatuid tervikuna koos kõigi nende osadega... pühaks ja kanooniliseks... see olgu neetud." Otsus tekitas drastilise ning vastuolulise lõhe, kuna kirikuvandega mõistsid roomakatoliiklased tagantjärele hukka, küll mitte sihilikult, varaseimad kristlased, kelle VT kaanoni piiridest tunnistab näiteks Meliton Sardesest. Hukkamõistu alla langesid seeläbi kaudselt kirikuisad nagu näiteks Athanasios ning ladinakiriku hinnatud teadur Hieronymus ise.

Muud kirjutised

Lisaks Piibli tõlkimisele oli Hieronymus viljakas autor. Tema teoste hulka kuuluvad:

Piiblikommentaarid: Ta kirjutas kommentaare peaaegu kõikidele Piibli raamatutele, kasutades oma teadmisi heebrea keelest ja juudi tõlgendustraditsioonidest.
"De viris illustribus" ("Kuulsatest meestest"): See on esimene kristliku kirjanduse ajalugu, mis sisaldab 135 autori lühielulugu ja teoste nimekirja, alustades Peetrusest ja lõpetades Hieronymuse endaga.
Poleemilised kirjutised ja kirjad: Säilinud on üle 120 tema kirja, mis annavad hindamatu sissevaate 4. sajandi lõpu Rooma impeeriumi kiriklikku ja ühiskondlikku ellu. Paljud neist on teravad poleemilised traktaadid, milles ta kaitseb oma teoloogilisi seisukohti ja askeetlikke ideaale.

Viited

1 2 Kelly, J.N.D. (1998). Jerome: His Life, Writings, and Controversies. Peabody, MA: Hendrickson.
↑ Williams, Megan Hale (2006). The Monk and the Book: Jerome and the Making of Christian Scholarship (inglise). Chicago: University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-89901-5.
↑ Fürst, Alfons (2010). Hieronymus: Askese und Wissenschaft in der Spätantike (saksa). Freiburg: Herder.
↑ Bruce, F. F. (1988). The Canon of Scripture (inglise). Downers Grove, IL: IVP Academic. Lk 89–91. ISBN 978-0-8308-1258-5.
↑ Adam Kamesar (toim.) (2013). The Cambridge Companion to the Vulgate. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 66–67.
↑ Cain, Andrew (2009). The Letters of Jerome: Asceticism, Biblical Exegesis, and the Construction of Christian Authority in Late Antiquity. Oxford: Oxford University Press.

Välislingid

Artikli kirjutamisel on kasutatud inglise Vikipeediat seisuga 15. juuni 2008.

[Kelly1975-1] 1 2 Kelly, J.N.D. (1998). Jerome: His Life, Writings, and Controversies. Peabody, MA: Hendrickson.

[Williams2006-2] Williams, Megan Hale (2006). The Monk and the Book: Jerome and the Making of Christian Scholarship (inglise). Chicago: University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-89901-5.

[Fuerst2010-3] Fürst, Alfons (2010). Hieronymus: Askese und Wissenschaft in der Spätantike (saksa). Freiburg: Herder.

[BruceCanon-4] Bruce, F. F. (1988). The Canon of Scripture (inglise). Downers Grove, IL: IVP Academic. Lk 89–91. ISBN 978-0-8308-1258-5.

[Kamesar2013-5] Adam Kamesar (toim.) (2013). The Cambridge Companion to the Vulgate. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 66–67.

[Cain2009-6] Cain, Andrew (2009). The Letters of Jerome: Asceticism, Biblical Exegesis, and the Construction of Christian Authority in Late Antiquity. Oxford: Oxford University Press.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]