Kaisukaru

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kaisukaru on 20. sajandi ja 21. sajandi alguse üks populaarsemaid ja kultuslikumaid pehmete mänguasjade liike – pehmest materjalist mängukaru.

Lääne-Euroopas ja Ameerikas tuntakse teda peamiselt Teddy (inglise keeles teddy bear, saksa keeles Teddybär) nime all, mida traditsiooniliselt seostatakse USA presidendi Theodore Roosevelti nimega.

Kaisukaru 20. sajandi algusest. Smithsoniani loodusloomuuseum

Vene keeles on kinnistunud nimetus "plüüsist karu" (плюшевый мишка pljušševõi miška), kuigi enam ei valmistata kõiki seda tüüpi mängukarusid plüüsist.

20. sajandi alguse Euroopa ja Ameerika ettevõtete kaisukarud (toodetud enne teist maailmasõda) on populaarsed kogujate seas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1902. aastal päästis USA president Theodore Roosevelt jahil Ameerika mustkaru, keda ajas taga koertega jahiseltskond. Kurnatud karu seoti paju külge ja Roosevelt kutsuti saaki tulistama. Ta keeldus seda ise tegemast väitega, et see on ebasportlik, kuid käskis karu maha lasta, et tema piinad lõpetada. Lugu jõudis ajalehtede koomiksitesse, kuid lõpuks kohandati seda oportunistlikel põhjustel ja karust sai armas väike karupoeg (Washington Posti koomiksis 16. novembril 1902).

Loo detailid ununesid aja jooksul, kuid põhiline jäi alles – Teddy (Roosevelti hüüdnimi) keeldus karu tulistamast. Üks mängukarust loodud karikatuur jäi silma Venemaalt välja rännanud Morris Michtomi (pärisnimi Mihhail Mišim) mänguasjapoe omaniku abikaasale. Ta õmbles karikatuuri põhjal esimese karu moodi välja näinud karupoja. See paigutati vaateaknale ja sai president Roosevelti järgi nime Teddy Bear. Uus mänguasi äratas ostjates enneolematut huvi ja peagi, olles saanud Rooseveltilt nõusoleku oma nime kasutamiseks, asutas Michtom mängukarude tootmisega tegeleva ettevõtte Ideal Toy Company. Kuigi karupoegade edu oli tohutu, ei toonud see Michtomile rikkust. Ta tegi ränga vea – jättis uue mänguasja ja selle nime patenteerimata. Varsti oli palju ettevõtteid, kes tootsid sarnaseid karusid ja kasutasid tema ideed.

Teise versiooni järgi valmistas esimese karupoja Margarete Steiff oma vennapoja Richardi idee järgi, kes kujundas 1902. aastal esimese liigutatavate jalgadega kaisukaru. 1903. aastal tellis üks ameeriklane Leipzigi mänguasjanäitusel kohe 3000 eksemplari. 1904. aastal Saint Louises toimunud maailmanäitusel müüdi 12 000 karu, mille eest Margarete ja Richard said kuldmedali.

Kogumine[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on maailmas umbes kakskümmend kaisukarudele pühendatud muuseumi ja mitukümmend tuhat mängukarude kollektsionääri. Spetsiaalselt neile toodetakse kaisukarusid piiratud partiina, tootjad on näiteks Steiff, Dean's, Merrythought või ainueksemplare tootvad kunstnikud. Christie's korraldab perioodiliselt oksjoneid, millel on välja pandud ainult mängukarud. Kalleim mängukaru on 1929. aastal valmistatud mohäärist mänguasi. See müüdi 90 000 dollari eest.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]