Vietnami sõda

Allikas: Vikipeedia
Vietnami sõda
Osa Indohiina sõdadest ja Külmast sõjast
VNWarMontage.png
Toimumisaeg 1. november 1955 – 30. aprill 1975
Toimumiskoht Lõuna-Vietnam, Põhja-Vietnam, Kambodža, Laos
Tulemus Põhja-Vietnami võit
Territoriaalsed
muudatused
Põhja- ja Lõuna-Vietnami ühinemine Vietnami Sotsialistlik Vabariigiks
Osalised
Flag of South Vietnam.svg Lõuna-Vietnam

Flag of the United States.svg Ameerika Ühendriigid
Flag of South Korea.svg Lõuna-Korea
Flag of Thailand.svg Tai
Flag of Australia (converted).svg Austraalia
Flag of New Zealand.svg Uus-Meremaa
Flag of the Khmer Republic.svg Khmeeri Vabariik
Flag of Laos (1952-1975).svg Laose kuningriik
Flag of the Philippines (navy blue).svg Filipiinid


Toetajad:
Flag of the Republic of China.svg Hiina Vabariik[1]
Flag of Canada (Pantone).svg Kanada[1]
Flag of Germany.svg Lääne-Saksamaa[1]
Flag of the United Kingdom.svg Ühendkuningriik[1]
State Flag of Iran (1964-1980).svg Iraan[1]
Flag of Spain (1945 - 1977).svg Hispaania[1]
Flag of Malaysia.svg Malaisia[2]

Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Põhja-Vietnam

FNL Flag.svg Viet Cong
Flag of Democratic Kampuchea.svg Punased khmeerid
Flag of Laos.svg Pathet Lao
Flag of the People's Republic of China.svg Hiina Rahvavabariik
Flag of North Korea.svg Põhja-Korea


Toetajad:
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Flag of Cuba.svg Kuuba[3][4]
Flag of the Czech Republic.svg Tšehhoslovakkia[5][6]
Flag of Bulgaria (1971 – 1990).svg Bulgaaria[7]
Flag of East Germany.svg Ida-Saksamaa[8]
Flag of Romania (1965-1989).svg Rumeenia[9]
Flag of Poland.svg Poola[10][11]
Flag of Hungary.svg Ungari[11]
Flag of Sweden.svg Rootsi[12][13]

Väejuhid või liidrid
Flag of South Vietnam.svg Ngô Đình Diệm 

Flag of South Vietnam.svg Nguyễn Văn Thiệu
Flag of South Vietnam.svg Nguyễn Cao Kỳ
Flag of South Vietnam.svg Cao Văn Viên
Flag of South Vietnam.svg Ngô Quang Trưởng
Flag of the United States.svg John Kennedy
Flag of the United States.svg Lyndon Johnson
Flag of the United States.svg Richard Nixon
Flag of the United States.svg Robert McNamara
Flag of the United States.svg William Westmoreland
Flag of the United States.svg Creighton Abrams
Flag of the United States.svg Frederick C. Weyand
Flag of South Korea.svg Park Chung-hee
Flag of Thailand.svg Thanom Kittikachorn
Flag of Australia (converted).svg Robert Menzies
Flag of Australia (converted).svg Harold Holt
Flag of Australia (converted).svg John McEwen
Flag of Australia (converted).svg John Gorton
Flag of Australia (converted).svg William McMahon
Flag of Thailand.svg Ferdinand Marcos
Flag of New Zealand.svg Keith Holyoake
Flag of New Zealand.svg Jack Marshall
Flag of New Zealand.svg Norman Kirk
... ja teised

Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Ho Chi Minh

Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Lê Duẩn
Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Võ Nguyên Giáp
Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Văn Tiến Dũng
Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Lê Trọng Tấn
Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Phạm Văn Đồng
FNL Flag.svg Hoàng Văn Thái
FNL Flag.svg Trần Văn Trà
FNL Flag.svg Nguyễn Văn Linh
FNL Flag.svg Nguyễn Hữu Thọ
... ja teised

Jõudude suurus
Kokku: ≈1,830,000 (1968)

Flag of South Vietnam.svg Lõuna-Vietnam: 850 000 (1968)
1 500 000 (1974–1975)[14]
Flag of the United States.svg Ameerika Ühendriigid: 536 100 (1968)[15][16]
Flag of South Korea.svg Lõuna-Korea: 50 003
Flag of Thailand.svg Tai: 11 586
Flag of Australia (converted).svg Austraalia: 7672
Flag of the Philippines (navy blue).svg Filipiinid: 2061
Flag of New Zealand.svg Uus-Meremaa: 552[17]

Kokku: ≈461 000

Flag of North Vietnam (1945-1955).svg Põhja-Vietnam: 287 465 (jaanuar 1968)[18]
FNL Flag.svg Viet Cong: 108 000 – 114 000 (1964)[17]
Flag of the People's Republic of China.svg Hiina: 170 000 (1965–1969)[19][20][21]
Flag of North Korea.svg Põhja-Korea: 200[22]

Kaotused
Flag of South Vietnam.svg Lõuna-Vietnam

195 000–430 000 tapetud tsiviilisikut[23][24][25]
220 357[26]–313 000 langenud sõdurit[27]
1 170 000 haavatut[28]
Flag of the United States.svg Ameerika Ühendriigid
58 315 langenut[29]
303 644 haavatut
Flag of South Korea.svg Lõuna Korea
5099 langenut; 10 962 haavatut; 4 teadmata kadunud
Flag of Australia (converted).svg Australia
500 langenut; 3129 haavatut[30]
Flag of Thailand.svg Tai
351 langenut; 1358 haavatut[31]
Flag of New Zealand.svg Uus-Meramaa
37 langenut; 187 haavatut[32]
Flag of the Philippines.svg Filipiinid
9 langenut[33]; 64 haavatut[34]

Kokku langenuid: 479 668–807 331
Kokku haavatuid: ≈1 490 000+[28]

Flag of North Vietnam (1945-1955).svg FNL Flag.svg Põhja-Vietnam & Viet Cong

65 000 tapetud tsiviilisikut[35]
444 000–1 100 000 langenud või teadmata kadunud sõdurit[24][36]
600 000+ haavatut[37]
Flag of the People's Republic of China.svg Hiina
≈1100 langenut; 4200 haavatut[21]
Flag of North Korea.svg Põhja-Korea
14 langenut[38]

Kokku langenuid: 510 114–1 116 114
Kokku haavatuid: ≈604 200

Taptud Vietnami tsiviilisikuid: 627,000–2,000,000[24][39][40]

Tapetud vietnamlasi kokku: 966 000–3 812 000[41][23]
Kambodža kodusõja ohvrid: 240,000–300,000[42]
Laose kodusõja ohvrid: 20,000–62,000
Kokku ohvreid: 1,291,425–4,211,451

Vietnami sõda (19551975) oli Vietnamis toimunud sõjategevus mille tulemusena rajati Vietnami Sotsialistlik Vabariik.

Laiemalt tuntakse Vietnami sõjana sõjategevust, mis algas 1964. aastal, mil Ameerika Ühendriikide Kongress andis presidendile Lyndon Johnsonile loa viia väed Vietnami. Tõukeks sai 1964 Tonkingi lahe intsident. Johnson väitis, et USA laeva oli tulistatud. USA Kongress võttis vastu otsuse, millega lubati presidendil rakendada Indohiinas USA sõjaväeüksusi.

Osades käsitlustes on Vietnami sõda käsitletud laiemalt ning kaasatakse sinna ka USA ja Vietnami vahel toimunud sündmustele eelnenud ja järgnenud sündmusi. Selle käsitluse järgi peeti Vietnami sõda kolmes osas:

  • 19461954 Põhja-Vietnami ja koloniaalvõimu taastada püüdva Prantsusmaa vahel
  • 1964–1973 sõdisid kommunistliku bloki toetatud Põhja ja Lõuna-Vietnami sissid ning USA koos liitlastega. See lõppes neljapoolse rahuleppega aastal 1973, kogu sõda aga kaks aastat hiljem kahe Vietnami ühinemisega.
  • 1979 veebruarist-märtsini peetud lühike kuid verine piiritüli Hiina ning Vietnami vahel. Mille tulemusi võib siiani vietnamis näha, kuna hiinlased kasutasid taganedes põletatud maa taktikat.

Sõjas hukkus 2 miljonit vietnamlast. USA lennukid viskasid riiki üle 7 miljoni tonni pomme. Ameeriklasi hukkus sõjas ligi 59 000 ja haavata sai ligi 300 000 inimest. Vietnami sõda on USA ajaloo suuruselt 3. sõda.

Ometi ei suudetud partisanisõjapidajatest jagu saada. USA avalik arvamus mõistis sõja hukka ning järgmine president Richard Nixon alustas Indohiinas strateegilist taganemist. 1972. aasta augustis lahkusid Indohiinast viimased USA regulaarväeosad. Vietnami sõjas osalesid ka mõned eestlased, kes teenisid kas USA või NSV Liidu koosseisus.

Eellugu ja sõja käik[muuda | muuda lähteteksti]

Vietnami sõjaga seonduvad sündmused (eellugu, käik ja tulemused) on üheks tüüpilisemaks näiteks külma sõja ajaloos. Vietnam ja sellega piirnevad lähemad alad kuulusid alates 19. sajandist Prantsusmaa kolooniate hulka. Teise maailmasõja ajal langesid Prantsuse Kagu-Aasia kolooniad jaapanlaste kätte. Vietnamis tegutsenud kommunistlikud partisanid tõrjusid 1945.aasta suveks jaapanlased Põhja-Vietnamist välja ja kuulutasid seal välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi, alustades sotsialistliku ühiskonna ülesehitamist.

Prantsusmaa Vietnami DV-d ei tunnustanud. See omakorda viis nende vahel sõjapuhkemiseni (1946–1954). Mõlemat sõdivat poolt toetasid liitlased: Vietnami DV-d kommunistlikud Hiina RV ja NSV Liit, Prantsusmaad aga USA (kes lootis sel moel tagada enesele Prantsusmaa toetust oma poliitikale Euroopas). Vähem tähtis ei olnud ka kommunismi tagasitõrjumistahe Aasia regioonis. 1954. aastaks oli Prantsusmaa sõja kaotanud ja Vietnami edasist saatust hakkasid otsustama suurriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, NSV Liit ja Hiina RV). Vastavalt saavutatud kokkuleppele nähti ette Vietnami jagamine kaheks: kommunistlikuks Vietnami DV-ks Põhja-Vietnamis (pealinn Hanoi) ja lääneriikidele (st. kapitalismile) orienteeritud Vietnami Vabariigiks (pealinn Saigon). Kaugemas tulevikus oli ette nähtud ka mõlema riigi ühendamine. Prantsusmaa pidi antud piirkonnast oma väed välja tõmbama ja andma iseseisvuse ka teistele sealsetele aladele (Laosele ja Kambodžale). Vaatamata saavutatud rahuleppele ei nõustunud Vietnami DV riigi jagamisega ja toetas kommunistlike partisanide sõjategevust Lõuna-Vietnamis. See omakorda viis USA kohaloleku suurenemiseni: põhjuseks doominoefekti teooria ehk kartus, et kommunism levib riigist riiki edasi, kui õigel ajal sellele piiri ei pane.

I etapp: Indohiina sõda 1946–1954[muuda | muuda lähteteksti]

Vietnam oli olnud Prantsusmaa koloonia. Teise maailmasõja ajal oli Vietnam Jaapani võimu all. 2. septembril 1945 kuulutas vietnami kommunistide juht Hồ Chí Minh välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantsusmaa seda riiki ei tunnustanud, järgnes Indohiina sõda 1946–1954: Dien-bien-phu lahingu 1954 kaotasid prantslased.

Indohiina sõja tulemusel jagati Vietnam kaheks mööda 17. paralleeli:

  1. Põhja-Vietnam ehk Vietnami Demokraatlik Vabariik, pealinn Hanoi – kommunistlik ehk sotsialistlik
  2. Lõuna-Vietnam ehk Vietnami Vabariik, pealinn Saigon – kapitalistlik

1954 otsustasid suurriigid, et 1956 korraldatakse vabad valimised ja riik ühendatakse taas – see ei teostunud. Prantslastel polnud Indohiina poolsaarel sõdimiseks enam piisavalt jõudu, neid hakkasid üha enam asendama ameeriklased. Kahe Vietnami vahel oli puhkenud 1950. aastate lõpul sõda. Lõuna-Vietnami kommunistide nimetus oli vietkongid.

II etapp: Vietnami sõda 1964–1973[muuda | muuda lähteteksti]

Khe Sanh piiramine.
Langevarjud varustusega Ameerika sõduritele.

Vietnami kodusõda hakkas muutuma Vietnami-USA sõjaks. USA sekkumise ajendiks oli nn Tonkingi lahe intsident. 2. ja 4. augustil toimusid seal väidetavalt kaks Põhja-Vietnami aluste rünnakut USA aluste vastu, pärast mida võttis Kongress vastu resolutsiooni, mis andis õigusliku aluse konflikti sekkumiseks. Hiljem on jõutud järeldusele, et 4. augusti rünnakut ei toimunudki. 2. augusti rünnakute kohta on erinevaid arvamusi selles osas, kas need olid USA provotseeritud või mitte. On ka väidetud, et USA president käskis ise oma laevu tulistada, et Kongressilt suuremaid volitusi saada.

Sõjas osalesid:

  • Põhja-Vietnam – toetas NSV Liit (sõjaline abi+nõunikud, ka sõdurid), toetasid ka Lõuna-Vietnami kommunistlikud partisanid ehk vietkongid, toetas kogu kommunistlik blokk
  • Lõuna-Vietnam – toetasid USA ja tema liitlased.

Vietnami sõda oli erakordselt julm. USA heitis pomme rohkem kui Teises maailmasõjas (7 miljonit tonni). Kasutati napalmi, keemiarelva. Kaasnes massiline tsiviilelanike hukkumine. Vietnami sõja vastu protesteeriti ka USAs endas, eriti üliõpilased, kes keeldusid sõjaväkke minekust. Vietnami kommunistid olid eeskujulikult Nõukogude stiilis ajupestud, olles lojaalsed SUURELE Ho Chi Minhile, kelle õiget nimegi nad ei teadnud.

USA väed toetusid lahingutegevuses paljuski helikopteritele

Sel perioodil võtsid sõjapidamise raskuse Lõuna-Vietnami vägedelt üle USA väed ja sekkusid kommunistidega peetavasse sõtta. Hanoid toetasid kommunistlik Hiina ja NSV Liit (majanduslik ja sõjaline abi, sõjalised eksperdid). Vaatamata suurele sõjalisele ülekaalule ei soovinud ameeriklased edu saavutada. President Johnson koguni keelas aastal 1966 Lõuna-Vietnami algatuse tungida Põhja-Vietnami, et kommunistid kukutada. Meelehärmi tekitas sissisõja taktika, mille tõttu ameeriklased sattusid seagusse (ka Nõukogude väed olid ettearvamatute sisside tõttu kimpus Afganistanis ja Venemaa Föderatsiooni väed Tšetšeenias). USA käsi hakkas siduma nn rahuliikumise kriitika suurenemine kodumaal ja maailmas tervikuna (1960-ndate lõpust kasvas kogu maailmas vasakpoolsus). Tänapäeval on teada, et rahuliikumist suunas KGB Moskvast.

Suured kaotused tekitasid sõjatüdimust. Seetõttu üritas Valge Maja sõda nn. vietnamiseerida: hakates oma regulaarvägesid välja tõmbama ja suurendasid sõjalist toetust Lõuna-Vietnamile.

27. jaanuaril 1973 sõlmisid sõdivad pooled Pariisis rahulepingu. Nixoni julgeolekunõunik Henry Kissinger loovutas Lõuna-Vietbnami kommunistidele, teades, et diplomaat Le Duc Tho ei kavatse kokkulepet pidadal ja Lõuna-Vietnami rahule jätta. USA väed lahkusid Lõuna-Vietnamist märtsis 1973. Kommunistid alustasid Lõuna-Vietnami invasiooni jaanuaris 1974.

Lõuna-Vietnami väed ei suutnud ülekaalukale vaenlasele vastu seista. 27. aprillil 1975 algas mõne tuhande ameeriklase ja kümnete tuhandete Lõuna-Vietnami sõjaväelaste evakueerimine Saigonist. Saigon kapituleerus tingimusteta 30. aprillil 1975. Kommunistid marssisid Nõukogude tankide T-54 kaitsel sisse. Hanoi rezhiim ühendas Lõuna-Vietnami oma totalitaarsesse süsteemi. Miljon lõunavietnamlast saadeti ümberkasvatuslaagreisse, kus teadmata arv hukati ja hulk suri. Neist ohvreist ei ole maailm tahtnud midagi kuulda.

III etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ameeriklaste lahkumist läks Lõuna-Vietnam kahe aasta vältel kommunistide võimu alla. 1976 loodi ühendatud Vietnami Sotsialistlik Vabariik, kus võimul istusid kommunistid.

USA sõdurid M60 kuulipildujaga 1966. aastal

Vietnamis oli sõja vältel kõige rohkem 569 000 USA sõdurit. Vietkongidest jagu ei saadud. Vietnami sõjas sai surma 58 230 ameeriklast. Haavata sai 305 000 meest

Kommunistid tapsid ajaloolasest genotsiidiuurija Rudolf Rummeli andmeil 1 miljon 670 000 inimest (Rudolph Rummel, "Summary Democide Totals"). Lõuna-Vietnami ja USA kaitseaktsoonide ohriks langes 90 000 inimest. Vietnami sõja mõjul toimusid kodusõjad ka Vietnami naaberriikides. Needki lõppesid kommunistide võiduga. 1975muudeti ka Laos kommunistlikuks. 1975 võitsid kommunistid (nn punased khmeerid) kodusõja ka Kambodžas. Punaseid khmeere juhtis Pol Poth, kes saatis surma ligi kaks miljonit kaasmaalast, enne kui vietnamlased ta 1979 kukutasid. 1979 tekkis tüli Hiina ja Vietnami vahel, toimusid relvaintsidendid piiril. See oli enneolematu sündmus – lommunistlikud riigid omavahel sõjas.

Vietnami sõda oli USA suurim tagasilöök külma sõja jooksul: kommunistid tulid lisaks Lõuna-Vietnamile võimule ka Laoses ja Kambodžas. NSV Liidu ja Hiina RV mõju Kagu-Aasias kasvas. Kaasnes USA maine langus maailmas. NSV Liidu mõju suurenes arengumaadel, kus ebastabiilse majanduse tõttu valiti Nõukogude majandusliku ja sõjalise abi nimel sotsialistlik orientatsioon.

Eestlastest võttis Vietnami sõjast osa kindral Aleksander Einseln 1965–1966 ja 1971–1972 USA vägede koosseisus.

Ho Chi Minhi rada[muuda | muuda lähteteksti]

Ho Chi Minhi rada oli varustussüsteem, mile abil kommunistid toimetasid varustust ja inimesi Põhja-Vietnamist Lõuna-Vietnami. Rada ei koosnenud ühest teest, vaid see hõlmas keerulist autoteede, jalgradade ja veeteede võrgustikku, mis kulges läbi naaberriikide Laose (peamiselt) ja Kambodža. Laialdaselt tuntud nimetus "Ho Chi Minhi rada" pärineb ameeriklastelt ja on pandud Põhja-Vietnami presidendi Ho Chi Minhi järgi. Kommunistid ise nimetasid seda Truong Son'i Strateegiliseks Varustusteeks.

Mööda rada liikuva varustusega toetati Việt Cộngi ja Põhja-Vietnami Rahvaarmeed. USA üritas korduvalt varustusevedu õhureidide abil peatada, kuid tegelikult ei õnnestunud neil raja toimimist kunagi eriti häirida ja see laienes pidevalt, kuni sõja lõpuni. Ho Chi Minhi raja vastast tegevust raskendas ka asjaolu, et enamus võrgustikust paiknes Laose territooriumil ja Laos oli vähemalt vormiliselt neutraalne riik.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lewy, Guenter (1978). America in Vietnam. New York: Oxford University Press. ISBN 978-0-195-02732-7.
  • Thayer, Thomas C. (1985). War Without Fronts: The American Experience in Vietnam. Boulder, Colorado: Westview Press. ISBN 978-0-813-37132-0.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "[http://www.psywarrior.com/AlliesRepublicVietnam.html Allies of The Republic of Vietnam". Kasutatud 24. septembril 2011.
  2. Chapter Three: 1957-1969 Early Relations between Malaysia and Vietnam (PDF). University of Malaya Student Repository. lk 72. Kasutatud 17. oktoobril 2015.
  3. The Cuban Military Under Castro, 1989. lk 76
  4. Cuba in the World, 1979. lk 66
  5. Cesky a slovensky svet. Svet.czsk.net. Kasutatud 24. veebruaril 2014.
  6. Bilaterální vztahy České republiky a Vietnamské socialistické republiky | Mezinárodní vztahy | e-Polis – Internetový politologický časopis. E-polis.cz. Kasutatud 24. veebruaril 2014.
  7. Foreign Affairs in the 1960s and 1970s. Library of Congress. 1992. Throughout the 1960s and 1970s, Bulgaria gave official military support to many national liberation causes, most notably in the Democratic Republic of Vietnam, (North Vietnam)…
  8. Project MUSE - Sailing in the Shadow of the Vietnam War: The GDR Government and the "Vietnam Bonus" of the Early 1970s (PDF)
  9. Crump, Laurien (2015). The Warsaw Pact Reconsidered: International Relations in Eastern Europe, 1955-1969. Oxon: Routledge. ISBN 000-0-000-00000-0. lk 183
  10. Polacy w Wietnamie?. Poola sõjalised nõuandjad Vietnamis (poola keeles).
  11. 11,0 11,1 Janos Radvanyi. Vietnam War Diplomacy: Reflections of a Former Iron Curtain Official. 1980.
  12. Why did Sweden support the Viet Cong?. HistoryNet. 25. juuli 2013. Kasutatud 20. juulil 2016.
  13. Sweden announces support to Viet Cong. HISTORY.com. Retrieved 20. juulil 2016.
  14. Le Gro, lk 28
  15. Vietnam War: US Troop Strength. Historycentral.com. Kasutatud 17. oktoobril 2009.
  16. Facts about the Vietnam Veterans Memorial Collection. nps.gov
  17. 17,0 17,1 The A to Z of the Vietnam War. The Scarecrow Press. 2005. ISBN 9781461719038.
  18. Vietnam War After Action Reports, BACM Research, 2009, lk 430
  19. China admits 320,000 troops fought in Vietnam. Toledo Blade. Reuters. 16 May 1989. Kasutatud 24. detsembril 2013.
  20. Roy, Denny (1998). China's Foreign Relations. Rowman & Littlefield. p. 27. ISBN 978-0847690138.
  21. 21,0 21,1 China and Vietnam.
  22. Pham Thi Thu Thuy (1 August 2013). The colorful history of North Korea-Vietnam relations. NK News. Kasutatud 3. oktoobril 2016.
  23. 23,0 23,1 Charles Hirschman et al., Vietnamese Casualties During the American War: A New Estimate,. Population and Development Review. Detsember 1995.
  24. 24,0 24,1 24,2 Lewy 1978, lk. 450–3.
  25. Thayer 1985, ptk. 12.
  26. Aaron Ulrich (editor); Edward FeuerHerd (producer and director) (2005 & 2006). Heart of Darkness: The Vietnam War Chronicles 1945–1975 (Box set, Color, Dolby, DVD-Video, Full Screen, NTSC, Dolby, Vision Software) (Documentary). Koch Vision. Event occurs at 321 minutes. ISBN 1-4172-2920-9.
  27. Rummel, R.J (1997), Table 6.1A. Vietnam Democide : Estimates, Sources, and Calculations,. (GIF), Freedom, Democracy, Peace; Power, Democide, and War, University of Hawaii System
  28. 28,0 28,1 Tucker, Spencer E. The Encyclopedia of the Vietnam War: A Political, Social, and Military History ABC-CLIO. ISBN 1-85109-961-1
  29. Vietnam Veterans Memorial Fund (2 May 2016). Memorial Day ceremony at The Wall to commemorate eight additions to The Wall and honor all members of America's Armed Forces who have made the ultimate sacrifice (Press release). PR Newswire.
  30. Australian casualties in the Vietnam War, 1962–72 | Australian War Memorial. Awm.gov.au.
  31. The Encyclopedia of the Vietnam War: A Political, Social, and Military History By Spencer C. Tucker "https://books.google.com/?id=qh5lffww-KsC"
  32. Overview of the war in Vietnam | VietnamWar.govt.nz, New Zealand and the Vietnam War. Vietnamwar.govt.nz. 16. juuli 1965. Kasutatud 29. juunil 2013.
  33. Chapter III: The Philippines. History.army.mil. Kasutatud 24. veebruaril 2014
  34. Asian Allies in Vietnam. (PDF). Embassy of South Vietnam. Märts 1970. Kasutatud 18. oktoobril 2015.
  35. Lewy 1978, lk. 450–3.
  36. Associated Press, 3 April 1995, "Vietnam Says 1.1 Million Died Fighting For North."
  37. Soames, John. A History of the World, Routledge, 2005.
  38. North Korea fought in Vietnam War. BBC News. 31. märts 2000. Retrieved 18. oktoobril 2015.
  39. Shenon, Philip (23. april 1995). 20 Years After Victory, Vietnamese Communists Ponder How to Celebrate. The New York Times. Kasutatud 24. veebruaril 2011.
  40. fifty years of violent war deaths: data analysis from the world health survey program: BMJ. 23. aprill 2008. Kasutatud 5. januaaril 2013.
  41. Obermeyer, Ziad; Murray, Christopher J. L.; Gakidou, Emmanuela (2008). Fifty years of violent war deaths from Vietnam to Bosnia: analysis of data from the world health survey programme. BMJ. 336
  42. Heuveline, Patrick (2001). "The Demographic Analysis of Mortality in Cambodia". Forced Migration and Mortality. National Academy Press. lk. 102–104, 120, 124. ISBN 9780309073349.