Rakk

Allikas: Vikipeedia

Rakk (cellula) on elusorganismide väikseim ehituslik ja talituslik osa, mis on võimeline ümbritseva elukeskkonnaga suheldes ka iseseisvalt eluks vajalikku energiat komplekteerima, kasvama, end taastootma (raku taastootmise faaside kaudu) ja vajadusel ka programmeeritud surma esile kutsuma. Rakk on alati ümbritsetud lipoproteiidse membraaniga. Organism võib koosneda ühest rakust (üherakuline organism) või mitmest rakust (hulkrakne organism). Samuti võib ühes rakus sisalduda teine rakk (mida nimetatakse siis tavaliselt organelliks). Arvatakse, et inimese keha koosneb ca 1014 rakust . Täiskasvanud inimese kehas, sureb ööpäeva jooksul apoptoosi läbi 50 kuni 70 miljardit rakku, mis on ca 0,06% kogu keha rakkudest. Sama palju tekib neid mitoosi käigus juurde. Nii suudab organism tervikuna säilitada oma elujõulisuse.

Raku suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurimaks rakuks on munarakk, mille läbimõõt on keskmiselt 150 µm. Kõik teised rakud on mahult väiksemad. Suuraju koores paiknevate hiipüramiidrakkude perikaarüoni diameeter on kuni 120 µm. Pikad käävja kujuga silelihasrakud võivad ulatuda 100-150 µm, samas nende läbimõõt on märgatavalt väiksem. Teiselt poolt kõige väiksemate rakkude läbimõõt on 4 µm (näiteks aju sõmerrakud). Enamike rakkude suurus jääb siiski 10 ja 50 µm vahele. Sellise läbimõõduga on enamik epiteeli- ja sidekoerakkudest. Vere valgelibled e. leukotsüüdid jäävad läbimõõdult 10 µm piiresse, olles sellest veidi suuremad või väiksemad sõltuvalt leukotsüütide alatüübist. Vere punaliblede e erütrotsüütide keskmine diameeter on 7,5 µm. Rakkude suurus elu jooksul muutub; noores, kasvueas organismis on rakud suuremad, kui vanemaealistel inimestel. [1]

Raku ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

lisaks joonisel loetletule veel ka

Raku taastootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raku taastootmine toimub lihtsustatult 6 faasina:

Uurimislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rakud avastati 1665. aastal, kui inglise füüsik Robert Hooke nägi primitiivse mikroskoobiga korgilõiku vaadeldes, et see koosneb väikestest kambrikestest. Need kambrikesed nimetas ta rakkudeks. Hollandlane Antony van Leeuwenhoek vaatles esmakordselt isetehtud mikroskoobiga rakke nende loomulikus keskkonnas, kirjeldas esmakordselt ainurakseid ja baktereid. Samuti oli tema esimene, kes avastas erütrotsüüdid ja spermatosoidid.

1839. aastal tõestasid botaanik Theodor Schwann, zooloog Matthias Jakob Schleiden ja vähemal määral patoanatoom Rudolf Virchow, et kõik elusorganismid koosnevad rakkudest. Seda ideed nimetatakse rakuteooriaks. Varasema ettekujutuse järgi nähti rakke kui organismi "ehituskive", mis lihtsalt kõrvuti asetsedes moodustavadki organismi. Nüüd tõendati, et rakud tekivad alati teistest rakkudest (ehk omne cellula e cellula 'iga rakk on rakust').

Päristuumsete rakkude rühmad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päristuumsete organismide rakud saab ehituse ja talituse alusel jaotada kolme suurde rühma: looma-, taime- ja seenerakud. Kõiki neid ühendab rakutuuma olemasolu ja suur osa sarnaseid rakustruktuure

Taimerakk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Taimerakk

Taimerakkude põhiliseks iseärasuseks on nendele ainuomane organellide – plastiidide – esinemine. Lisaks sellele arenevad taimerakkude tsütoplasmas suured vakuoolid, mis teistel päristuumsetel organismidel puuduvad. Enamik taimerakke on lisaks rakumembraanile ümbritsetud tiheda rakukestaga.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Arend A, Aunapuu M, Hussar P, Hussar Ü, Roosaar P. Histoloogia praktikum. 2006

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]