Valgustusfilosoofia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Valgustusfilosoofia on inimmõistuse kõikvõimsuse ideest lähtuv filosoofia ja ajalõik Euroopa ühiskondlikus, poliitilises ja kultuurielus 17. sajandi II poolest 19. sajandi alguseni. Nimetus pärineb Immanuel Kantilt. Valgustusfilosoofia tõi kaasa tööstusliku pöörde, kodanlikud revolutsioonid, kodanluse esiletõusu ning loodusteaduste ja tehnika arengu. Tähtsamad valgustusfilosoofid olid David Hume, Jean-Jacques Rousseau, Voltaire, Denis Diderot. Valgustusliikumise järgi nimetatakse perioodi ligikaudu 1680–1780 Euroopa ajaloos valgustusajastuks.

Valgustusfilosoofia põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

  • Inimene on olemuselt arukas ja hea.
  • Üldine optimism ja usk ühiskonna arengusse ehk progressi.
  • Usk maailma mõistuspärasesse korrastamisse võimalikkusest.
  • Väärtustati mõistust ja hakkas murenema usk autoriteetidesse.

Valgustusfilosoofia kujunes valgustusideoloogiaks (humanism, ratsionalism, empirism) ja need on ka eraldi käsitletavad.

  1. Kõigi hinnangute peamine alus on inimmõistus. Sündis ratsionalism, mille kohaselt tõsikindlate teadmiste aluseks on mõistus ja loogiline mõtlemine.
  2. Esiplaanile seati inimene oma vajaduste ja kirgedega. Inimese tähtsustamise, humanismiga astuti kiriku vastu, mis nõudsid loobumist maise maailma mõnudest.
  3. Eraomandi kaitse (algselt feodaalse vägivalla vastu).

Uus mõtlemine Inglismaal (empirism)[muuda | muuda lähteteksti]

Thomas Hobbes (1588–1679): Sünnilt on kõik inimesed võrdsed; ühiskondlik leping andis võimu valitsejale – kuningale. Kuna võim on vajalik rahu ja julgeoleku kindlustamiseks, peab see olema võimalikult tugev (absolutism). Materialist.

John Locke (1632–1704): Riigi ja valitsuse ülesanne on eraomandi, isikuvabaduse ja julgeoleku kaitse. Kõrgeim võim peab kuuluma parlamendile. Vabadus tähendab ka täielikku usuvabadust.

Uus mõtlemine Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

René Descartes (1596–1650). Ratsionalismi rajaja.

François Marie Arouet (1694–1778), varjunimi Voltaire. Voltaire'i filosoofilises tegevuses on esiplaanil absolutistliku roomakatoliku kiriku, usulise sallimatuse ja fanatismi kritiseerimine. Valgustus tähendab vaimuvabadust ja võitlust kiriku preestrite vastu, kes püüavad takistada uue maailmapildi levimist. Sallivus on sõnavabaduse eeldus. 

Charles Louis de Montesquieu (1689–1755).

Jean Jacques Rousseau (1712–1778).

Denis Diderot ja entsüklopedistid olid vaenulikud kiriku suhtes.

Uus mõtlemine Saksamaal[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa valgustusfilosoofid polnud kiriku suhtes vaenulikud, sest saksa valgustusliikumine lähtus osaliselt luterlikust kirikust, pietismist.

Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716). Ratsionalism.

Johann Gottfried von Herder (1744–1803).

Immanuel Kant (1724–1804). Teadus on võti kogemusmaailma mõistmiseks. Kõlblus on alus religioonile ja mida ei saa mõistuse ega teaduse väidetega tõestada.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]