Saksa kuningas
Saksa kuningas on historiograafiline nimetus Saksamaa kuningriiki valitsenud monarhide kohta keskajal. Saksa kuninga tiitel on tihedalt seotud Saksa-Rooma keisri mõistega.
Algus ja Otto I reformid
[muuda | muuda lähteteksti]Üldiselt peetakse esimeseks Saksa kuningaks Ida-Frangi kuningat (817/843–876) Ludwig Sakslast, kelle riik hõlmas enamiku hilisemast Saksamaast, ehkki kuni Heinrich I (919–936) või isegi ta poja Otto I-ni (Saksa kuningas 936–973, Saksa-Rooma keiser 962–973) kasutatakse tavaliselt nimetust Ida-Frangi kuningas. Kuid Otto sidus Saksa kuninga ning Rooma keisri institutsioonid ühte. Alates temast pidi Saksa kuningaks saanu kroonitama ka Itaalia kuningaks ning Rooma keisriks, seega tähendas kuningatiitli omandamine automaatselt ka tulevikus keisritiitli omandamist. Reaalselt paljudel keisritiitlit ära oodata ei õnnestunud, kuna nad kas surid enne, olid võimul neile vastalised paavstid või polnud nad keisritiitlist lihtsalt huvitatud.
Nimetusest
[muuda | muuda lähteteksti]Kuni 11. sajandini nimetasid Saksa kuningad end üldiselt edasi Ida-Frangi kuningaiks, kuid siis tekkis tüli paavstide ja keisrite vahel ning ilmselt oli Gregorius VII see, kes võttis kasutusele mõiste "Saksa (või sakslaste) kuningas" (rex teutonicum), viidates sellele, et tegu on kaugelt põhjast pärit võõramaalasega, kel pole tegelikult õigust valitseda varem Rooma impeeriumile kuulunud alasid, veel vähem kanda keisrikrooni. Kuningad-keisrid vastasid aga sellega, et hakkasid end nimetama roomlaste kuningaks. Nimetus roomlaste kuningas püsis ametliku nimetusena kuni 16. sajandini, mil keisrid nõustusid end tihedamalt tärkava saksa rahvuslusega siduma. Kohati kasutati seda arhailist nimetust ka hiljem.
Tiitli tähenduse muutumisest
[muuda | muuda lähteteksti]Et Saksa kuningaks saamine tähendas tulevikus keisriks saamist, siis lasi mitu Saksa-Rooma keisrit oma poja juba omaenese eluajal kuningaks valida, et neile keisrikroon kindlustada. Selline poliitika tekitas mõnikord vastumeelsust ning viis kodusõdadenigi. Kuid 16. sajandil, mil keisritiitli sakraalne ja reaalne väärtus kaduma kippus, muutus termin 'Saksa kuningas' sisuliselt troonipärija tiitliks ning kaotas oma senise tähtsuse ja tähenduse, kuna tiitel oli reaalselt pärilik ning Habsburgide valduses. Uusajal vähenes tiitli "Saksa kuningas" tähtsus veelgi, kuna keisritiitel anti keisriks valitule kohe pärast valimisi (valitud keisri tiitli võttis endale esimesena Maximilian I). Samas kasutati seda ikkagi kuni keisririigi lõpuni välja.