Immanuel Kant

Allikas: Vikipeedia
Immanuel Kant

Immanuel Kant [imm'aanuel kant] (22. aprill 1724 Königsberg12. veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Immanuel Kant sündis Ida-Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulsepa peres. Kantide esivanemad Cantid olid arvatavasti pärit Šotimaalt.

Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel; Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, pietist, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd.

Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 1740. aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna.

Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas, ta oli väikest kasvu, kehaliselt nõrk ja põdur. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega; königsberglased võisid nende akna alt oma igapäevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks.

Kant suri oma kodulinnas 1804. aastal, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".

Saksa luuletaja Heinrich Heine on kirjutanud, et Kanti elulugu on raske kirjutada, kuna tal polnud ei elu ega lugu[1][2].

Tähtsamad tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanti filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadmised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti (see, mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:

  1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked");
  2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka");
  3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").

Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.

Kanti-eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda.

Tunnetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" (saksa keeles Ding an sich), kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (saksa Ding für uns). Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleelundite kaudu on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.

Kõike, mida me ükskõik mil viisil mõistame, mõistame me oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi abil. Meie silmadel on kindlad ja väga tähtsad võimed, kuid mitte rohkem. Kõrvad suudavad täita mitut tähtsat funktsiooni, mida silmad ei suuda. Maitsmismeel võimaldab aistida asju, mida ei suuda aistida ei meie silmad ega kõrvad. Meie aju suudab tajud korraldada lugematuks hulgaks erinevat liiki asjadeks. Kui loeme üles kõik oma võimed, siis nende piiresse mahtuv ongi kokku see, mida me võime tunnetada. Öeldu ei tähenda, et midagi muud pole olemas, kuid kui see miski, ükskõik mis, ka olemas on, siis ei suuda me seda haarata.

Me ei suuda ette kujutada midagi tõeliselt olevat, ilma et see oleks miski, ilma et sellele oleks omistatud reaalne identiteet. Me ei suuda ette kujutada tagajärgi ilma põhjusteta. Need on meie mõistuse kategooriad, ilma milleta me ei suudaks haarata kübetki meid ümbritsevast maailmast. Samamoodi ei oska me kujutleda eset eksisteerivat teisiti kui ruumis või liikuvana väljaspool aega. Ruum ja aeg on meie tajumisvormid, ilma nendeta ei suudaks me mitte midagi tajuda ega mõista. Need tajuvormid on nagu võrgud, millesse me püüame kõik oma aistingud. Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus, kõiksus, reaalsus, eitus, piiritlus, põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses.

Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.

Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe. Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe – ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, st teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni.

Eetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moraalifilosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moraalifilosoofia põhieesmärk on leida kommete filosoofia alusprintsiip. "Alusepanekus kommete metafüüsikale" analüüsib Kant terve mõistuse moraaliideid, püüdes sõnastada printsiipe, millel need põhinevad. Eeldatavalt on need sellised otsustused, mida iga terve mõistusega vaimselt terve täiskasvanu aktsepteerib. Edasi püüab Kant näidata, et see fundamentaalne moraaliprintsiip on iga inimese ratsionaalse tahte nõue. Kant eeldab, et inimestel on autonoomia.

Moraalifilosoofia küsib "Mida ma peaksin tegema?". Tarvis on teooriat eetiliste kohustuste loomuse ja ulatuse kohta. Kant jaotab kohustused kohustusteks enda vastu ja kohustusteks teiste vastu. Moraalifilosoofia peaks iseloomustama moraali nõudeid inimese psühholoogiale ja inimeste suhtluse vormidele. Rahuldav vastus küsimusele, mida peaks tegema, peaks arvestama poliitilisi ja religioosseid nõudeid, mis on Kanti jaoks vähemalt kaudselt ka eetilised kohustused. Moraalifilosoofia peaks ütlema midagi ülima hüve kohta ning selle suhte kohta moraalieluga. Inimkonna ülim hüve on täielik moraalne väärtus koos täieliku õndsusega, kusjuures esimene on teise ärateenimise tingimus. Voorus ei taga heaolu ja võib isegi sellega vastuolus olla. Selles elus ei ole moraalne täiuslikkus reaalselt võimalik ja vähesed meist väärivad täielikult õndsust, mis neil on. Mõistus ei saa Kaitselmuse olemasolu ega hinge surematust tõestada ega ümber lükata. Ent mõistus nõuab postulaatidena piiramatut aega enese täiustamiseks (surematust) ja sellega ühismõõdulist heaolu, mille tagab Jumal.

Filosoofilistele põhiküsimustele tuleb läheneda aprioorselt. Kui moraali põhiprintsiip on aprioorselt kindlaks tehtud, siis saab kogemuslike tõsiasjade järgi määrata, kuidas seda printsiipi inimestele kõige paremini rakendada ning teha konkreetsed järeldused selle kohta, kuidas tegutseda. Kant viitab siiski mõnikord kogemuslikele tõsiasjadele (näiteks et tahte määravad praktilised printsiibid; et motiivid on õige teoni jõudmisel muutlikud).

Kommete metafüüsika oleks teooria moraalse reaalsuse loomuse ja struktuuri kohta, kohustuste ja väärtuste kategoriseering. See vastaks näiteks küsimustele, mis on kohused, mis liiki hüved on olemas, mis on hüve, mis liiki hüved on olemad. Vastused peavad toetuma metafüüsilisele printsiibile; see nõuab aprioorset lähenemist.

Kanti järgi nõuab eetika algselt moraalimõistete (näiteks hea tahe, kohustus, kohus) ja nende omavaheliste suhete analüüsi, et määrata, kas nende kasutamine on õigustatud. Et mõistete analüüs on aprioorne, siis niivõrd kui eetika seisneb sellises analüüsis, on ka eetika aprioorne. See küll veel ei seleta, miks kõigile moraalifilosoofia põhiküsimustele tuleb vastata aprioorselt: kui tuleb aprioorselt näidata, et inimesed kui ratsionaalsed tegutsejad on õigustatud omaks võtma kategoorilise imperatiivi, siis asi pole analüüsis. Kooskõla moraalinõuetega ei sisaldu ratsionaalse toimimise mõistes ja täiesti ratsionaalne toimija võib olla ka amoraalne. Kanti järgi ei saa ükski kogemus öelda, kas mingi tahe on kategoorilise imperatiiviga kooskõlas, sest asi on seesmistes printsiipides, mida pole näha. Mida rohkem me kogeme, seda vähem on meil kindlust, et tahe on üldse kunagi moraalinormidega kooskõlas. Et vaatlus ei saa mõistusliku tahte paratamatut kooskõla kindlaks teha, siis on nende kooskõla väide Kanti järgi sünteetiline aprioorne. Ka sellepärast leidis Kant, et eetika põhiprobleemidele tuleb läheneda aprioorselt. Eetika aine on lõppude lõpuks ratsionaalset tahet paratamatult määravate printsiipideloomus ja sisu. Moraalifilosoofia põhiküsimused tuleb Kanti järgi lahendada aprioorselt ka moraalinõuete loomuse tõttu: need on absoluutselt paratamatud. Aposterioorselt saab aga öelda ainult seda, mida me tegelikult teeme, mitte seda, mida me peame tegema.

Hea tahe, kohus ja moraalne väärtus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hea tahe
Next.svg Pikemalt artiklis Kohus (eetika)

Ainuke asi, mis on tingimusteta hea, on hea tahe. See on lähedane hea inimese mõistele. Hea inimese teeb heaks see, et tal on tahe, mille määrab moraaliseadus. Hea inimene teeb ainult otsuseid, mida ta peab moraalselt väärtuslikeks, pidades moraalseid kaalutlusi otsustavateks. Sellist iseloomu hindavad Kanti järgi kõik tingimusteta.

Inimesed peavad moraaliseadust oma soovide piiranguks. Tahet, mille jaoks moraaliseadus on otsustav, motiveerib mõte kohusest. Kui on olemas Jumala tahe, siis see ei ole hea mitte sellepärast, et seda motiveeriksid mõttet kohusest. Jumala tahe oleks täiesti vaba soovidest, mis võiksid toimida moraalist sõltumatult. Sellepärast, et inimesel on soovid, mis võivad toimida moraali nõuetest sõltumatult, ongi headus inimestel piirang, kohuse mõiste oluline koostisosa. Tingimusteta headus ebatäiuslikel mõistusega olenditel ongi motiveeritud mõttest, et meil on moraalsed kohused, mis piiravad meid toimima nii, nagu me ei pruugi tahta. Kohusetundlikud teod, millel on teised motiivid, nagu omakasu, enesesäilitamine, kaastunne ja õndsus, võivad küll olla kiiduväärsed, kuid ei väljenda head tahet. Teol on tõeline moraalne väärtus ainult juhul, kui see väljendab head tahet. Vastasel juhul on teo kooskõla kohusega seotud tahte sisuga ainult juhuslikult.

Kohuse motiiv seisneb pelgas austuses seaduslikkuse vastu. Kohuseid loovad mingit laadi reeglid või seadused. Kui me peame end kohusega seotuks, tähendab see, et me austame teatud seadusi. Aga seadused võivad olla amoraalsed. Ja riigi vms seadustele allumise motiiv ei ole tingimusteta austus, sest on väärtusi, seadusi ja printsiipe, mida me peame kallimaks. Kant peab aga peab silmas, et kohusest tegutsemise puhul motiveerib meid ainult tahte kooskõla seaduse kui niisugusega. Mis vahe siin siis on? Kohuse motiiv tähendab, et meid motiveerib austus mis tahes seaduse vastu, mis teeb teo kohuseks. Aga on seadusi, mis rakenduvad meile ainult juhul, kui me ratsionaalselt ei otsusta nende alt väljuda. Neid seadusi me ei austa tingimusteta. On seadused, mis rakenduvad meile kui mõistuslikele toimijatele, kes suudavad suunata oma käitumist ratsionaalsuse direktiivide, printsiipide ja seaduste järgi. Me ei saa otsustada selliste olendite seast välja astuda. Kui on seadus, mis kirjutab ette, mida mis tahes mõistuslik toimija peab tegema, siis meil on idee kohusest, millest me ei saa ratsionaalselt välja astuda. Kui me teeme midagi sellepärast, et see on meie moraalne kohus, siis motiveerib meid mõte, et mõistuslike olenditena me peame toimima ainult nii, nagu see fundamentaalne praktilise mõistuse seadus igale meie olukorras olevale mõistusega olendile ette kirjutab. Et see seadus on mõistuse printsiip, siis see kehtib kõigi mõistusega toimijate kohta.

Kanti teooria moraalinõuete kohta ning moraaliarutluse loomuse kohta rajaneb selle ainulaadse jõu analüüsil, mis on tegutsemise põhjenditena moraalsetel kaalutlustel. See jõud seisneb selles, et me ei saa neid ignoreerida mitte mingitel asjaoludel, neil on universaalne kehtivus, nende sisu on universaalne. Moraali põhjendit andva jõuga nõude sisu saab olla ainult universaalne seadus. Siit tuleb kategoorilise imperatiivi esialgne sõnastus: "Ma ei tohiks kunagi tegutseda teisiti kui nii, et ma saaksin ka tahta, et minu maksiim saaks üleüldiseks seaduseks." See printsiip motiveeribki head tahet ja on kogu moraali aluseks.

Autonoomia: teoreetiline ja praktiline filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Autonoomia" on iseendale seaduste andmine. Aru on üldiste loodusseaduste allikas. Aru annab kogemuse fundamentaalse formaalse struktuuri. Seda näitab Kant transtsendentaalse deduktsiooni abil, mille järgi eneseteadvuse tingimus on, et aru konstrueerib kogemuse niimoodi. Seega on eneseteadvus Kanti teoreetilise filosoofia kõrgeim printsiip, sest sellel rajaneb kogu aprioorne teadmine looduse struktuuri kohta. Ka Kanti moraalifilosoofia põhineb autonoomia ideel. Kõik konkreetsed moraalsed kohused põhinevad ühelainsal fundamentaalsel moraaliprintsiibil – moraaliseadusel, mida ta nimetab kategooriliseeks imperatiiviks. Moraaliseadus on mõistuse saadus. Aru ja mõistus on erinevad tunnetusvõimed. Kategooriad ja loodusseadused sõltuvad inimlikest kaemuse vormidest, mõistus mitte. Moraaliseadus ei sõltu inimlikest omadustest, vaid ainult mõistuse kui niisuguse loomusest, kuigi selle ilmingus meile kategoorilise imperatiivina (kohuse seadusena) ilmneb asjaolu, et inimese tahet ei määra tingimata puhas mõistus, vaid seda mõjutavad ka teised ajed, mis pärinevad inimese vajadustest ja kalduvustest. Kategoorilisest imperatiivist tulenevad inimese kohused arvestavad ka inimloomust ja inimelule juhuslikult omast. Ometi me anname moraaliseaduse endale ise, nii nagu ka looduse üldised seadused. Me anname endale paratamatult ühe ja sellesama moraaliseaduse, nii nagu me konstrueerime oma kogemuse ühtede ja nendesamade kategooriate järgi.

Teoreetiline filosoofia käib selle kohta, kuidas maailm on (Puhta mõistuse kriitika (A633/B661). Selle kõrgeim printsiip on eneseteadvus, millel põhineb looduse fundamentaalsete seaduste teadmine. Meelteandmete põhjal konstrueerib aru nende aprioorsete seaduste järgi kogemuse. Praktiline filosoofia käib selle kohta, kuidas maailm peaks olema (A800–801/B828–829). Selle kõrgeim printsiip on moraaliseadus, millest me tuletame kohused, mille järgi me peaksime konkreetsetes olukordades toimima. Refleksioon moraalsetest kohustest ja õnnevajadus viivad mõttele ideaalsest maailmast, mida Kant nimetab ülimaks hüveks. Meie eesmärk on teha maailma paremaks, realiseerides ülimat hüvet.

Nii teoreetiline kui ka praktiline filosoofia räägivad maailma autonoomsest konstrueerimisest. Teoreetilises filosoofias konstrueeritakse kategooriate ja kaemuse vormide abil kogemusmaailm ehk loodus. Praktilises filosoofias konstrueeritakse moraaliseaduse abil moraalne maailm ehk meie käitumist juhtivate eesmärkide vald ning lõppude lõpuks muundatakse loomulik maailm kõrgeimaks hüveks. Transtsendentaalses idealismis saavad teoreetiline ja praktiline filosoofia kokku. Teoreetiline filosoofia tegeleb nähtumustega, millega meie tunnetus on piiratud; praktiline filosoofia tegeleb asjadega iseeneses, kuigi see ei anna nende kohta teadmist, vaid ainult mõistuspärase õigustuse teatud uskumustele nende kohta praktiliseks otstarbeks.

Kant näitab transtsendentaalses dialektikas, et ratsionaalne psühholoogia, ratsionaalne kosmoloogia ja ratsionaalne teoloogia ei anna aprioorset teadmist vastavalt inimese hinge, maailmaterviku ja Jumala kohta, ning näiv teadmine tuleneb inimmõistuse olemuses kätkevast illusioonist. Neid näivaid ideid saab siiski kasutada kommete metafüüsikas, kus need õigustavad usku inimese surematusse, inimese vabadusse ja Jumala olemasolusse, kuid need ei ole spekulatiivse teadmise kohased esemed.

Vabadus ja moraaliseadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ainult praktiline filosoofia saab õigustada usku inimese vabadusse. Vabadus on oluline, sest moraalne hinnang eeldab Kanti järgi, et me oleme vabad selles mõttes, et meil on võime toimida teisiti. Moraalne õigsus ja väärus käivad ainult vabade toimijate kohta, kes kontrolivad oma tegusid ja kelle võimuses on teo hetkel toimida õigesti või mitte. Sellepärast lükkab Kant tagasi teatud tüüpi kompatibilismi, mida ta nimetab võrdlevaks vabadusemõisteks ja seostab Gottfried Wilhelm Leibniziga. Selle vaate järgi on inimene vaba, kui tema teo (liigutus]e) (lähim) põhjus on temas kui toimivas olendis. Vaba ei ole ma ainult juhul, kui miski väline paneb mind liikuma: vabad teod on tahtlikud liigutused. Sellest jääb Kanti järgi moraalse vastutuse jaoks väheks, sest selle definitsiooni järgi on ka näiteks lendav mürsk vaba. Kui varga otsus, mis tema teo põhjustab, on looduslik nähtumus, mis leiab aset ajas, siis see peab olema varasema põhjuse tagajärg. See põhineb aprioorsetel seadustel, mille järgi aru kogemust konstrueerib: igal sündmusel on varem algav põhjus ning neid määravad ajas kaugele tagasi ulatuvad põhjuslikud ahelad. Looduses ei ole vabadusele ruumi. Minevik ei ole olevikus varga kontrolli all, sellepärast ei saaks tema tegu olla tema kontrolli all, kui selle määraksid mineviku sündmused, ja siis ta ei saaks selle eest moraalselt vastutada. See ei aita, et põhjus on tema sees. Minu teo põhjus saab olla minu kontrolli all ainult juhul, kui see ei ole ajas. Sellepärast ongi transtsendentaalne idealism Kanti järgi ainus viis anda tähendus vabadusele, mida moraal nõuab: minu teo põhjus võib olla asi iseeneses väljaspool aega, noumenaalne mina, mis on vaba, sest ta pole looduse osa. Kõik minu kavatsuslikud, tahtlikud teod on Kanti järgi minu põhjuslikult determineerimata noumenaalse mina, väljaspool aega oleva, looduse deterministlikele seadustele allumatu põhjustamata põhjuse vahetud tagajärjed.

Siin on leitud raskusi. Kui aru konstrueerib kõik nähtumused minu looduskogemuses, miks ma siis ei vastuta kõigi nähtumuste eest? Kui on ka teisi noumenaalseid minasid, kes lülitavad oma vabad teod kogemusse, mille nad konstrueerivad, kuidas nad siis üksteist mõjutavad? Kuidas ma lülitan oma vabad teod kogemusse, mida mina aru konstrueerib?

Kas me teame, et meil on vabadus? Kanti järgi meil ei ole teoreetilist teadmist, et me oleme vabad, kuid oleme moraalselt õigustatud seda uskuma. Kant ütleb ka, et spekulatiivse mõistuse ideede seas on vabadus ainuke, mille võimalikkust me aprioorselt teame: kui ei oleks vabadust, siis ei oleks meil aprioorset moraaliseadust. Selles mõttes moraaliseadus tõestab vabaduse objektiivse, kuid üksnes praktilise reaalsuse. (Sellel põhinevad ka moraalselt põhjendatud usk Jumalasse ja hinge surematusse).

Meie salgamatut, aprioorset ja vältimatut teadlikkust moraaliseadusest ning selle siduvusest ja autoriteedist meie jaoks nimetab Kant mõistuse tõsiasjaks. See on sõltumatu meie arvamusest moraali autoriteedi allika kohta ning sellest, mida moraal konkreetsel puhul nõuab, ja me võime ka oma kohusetunde vastaselt toimida. Seda uskumust ei saa ega ole tarvis õigustada ega tõestada; see on fundamentaalne tõsiasi. Filosoofia peab seda uskumust kaitsma; ta ei saa seda tõestada ega ümber lükata.

Nähtavasti leiab Kant, et sellest, et me moraalselt peaksime midagi tegema, järeldub, et meil on vabadus seda teha. Moraaliseadus ilmutabki, et on võimalik teha seda, mida ta dikteerib. Vabadust ilmutavad ka süümepiinad tehtud teo pärast.

Kanti tõestus ei näidanud mitte seda, et meil on vaba tahe, vaid seda, et me ei suuda uskuda selle puudumist. On empiiriline tõsiasi, et meil on olemas kõlblusmõisted nagu "hea" ja "peab" ja "õige", ning kõlbelised veendumused selle kohta, mis on hea või kuri, mida me peaksime ja mida ei peaks tegema. Et neil mõisteil üldse oleks mingi sisu või tähendus, selleks peab meil vähemalt mõnikord olema valikuvabadus midagi teha või tegemata jätta. Igaüks, kes tõesti usub inimsaatuse ettemääratusse, jõuab nende järeldusteni, kuid paistab olevat tõsi, et me ei suuda asju nii võtta. Kui me usume vaba tahte olemasolu, peame uskuma ka seda, et materiaalsete objektide mõningaid ümberpaiknemisi ruumis ei määra täielikult loodusseadused. Niisiis meeldib see meile või mitte, kuid tegelikult me usume, et peale empiirilise eksisteerib ka mingi teine maailm.

Hüpoteetilised imperatiivid ja kategooriline imperatiiv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kant väitis, et moraal ja vabadus eeldavad teineteist: moraalne toimimine on vabaduse rakendamine ja vabadust saab täielikult rakendada ainult moraalselt toimides. Tõepoolest, et tahte mõistest tuleneb, et toimida saab ainult mingi printsiibi järgi, mida Kant nimetab maksiimiks: see on teo subjektiivne reegel, näiteks "mitte jätta ühtki solvangut kättemaksuta" või "kasvatada oma rikkust kõigi turvaliste vahenditega". Me ei pruugi oma maksiimidest teadlikud olla, me ei pruugi järjekindlalt samadest maksiimidest lähtuda, meie maksiimid võivad olla omavahel vastuolus, ent meie kui mõistuslike olendite tegudel peab alati olema niisugune eesmärk, mida väljendab meie maksiim. Teo eesmärk võib olla näiteks mingi soovi täitmine või arstiks või advokaadiks saamine. Tegude põhjused ei ole Kanti järgi soovid ega ajed. Kui ma tegutsen mingi soovi täitmiseks, siis ma teen valiku toimida maksiimi järgi, mis määrab teo eesmärgiks selle soovi täitmise. Me võime toimida kas materiaalsete või formaalsete printsiipide järgi. Materiaalse printsiibi puhul soov määrab teo eesmärgi ning printsiip ütleb, kuidas seda saavutada. Materiaalsetele printsiipidele vastavad hüpoteetilised imperatiivid, mis ütlevad, et kui ma teen valiku mingit soovi täita, peaksin ma toimima teatud viisil. Maksiimid kirjeldavad, kuidas toimida, imperatiivid kirjutavad ette, kuidas peaks toimima. Formaalsed printsiibid kirjeldavad, kuidas toimitakse, viitamata soovidele. Neile vastavad kategoorilised imperatiivid, mis tingimusteta (olenemata eesmärkidest ja soovidest) käsivad, et peaks toimima nii ja nii. Moraaliseadused on Kanti järgi kõikide jaoks kehtivad kategoorilised imperatiivid. Toimides materiaalsete printsiipide ja hüpoteetiliste imperatiivide põhjal ma ei toimi vabalt, vaid mingite soovide täitmiseks, ja soovid ei ole viimselt minu kontrolli all: nendest lähtuvalt toimides ei valitse me enda üle ise, vaid laseme loodusel enda üle valitseda. Me oleme alati vabad selles mõttes, et meil on võime end ise mõistuspäraselt valitseda, kuigi vabadus võimaldab meil seda võimet ka mitte rakendada. Me oleme alati vabad ka selles mõttes, et me oleme vabad oma maksiime valima. Ent kui me teeme valiku toimida ainult materiaalsete printsiipide alusel, siis meie teod ei ole vabad, sest need ei ole autonoomsed: me ei anna ise endale seadust, vaid teeme valiku lubada loodusel endas (oma soovidel) määrate meie tegude seadus. Ainuke viis toimida täielikult vabalt (rakendada autonoomiat) on toimida formaalsete printsiipide ja kategooriliste imperatiivide järgi, seega ühtlasi toimida moraalselt. Mitte et oma soove ei tuleks arvesse võtta, mis ongi võimatu. Kui oleme sõnastanud maksiimi oma soovide rahuldamiseks, saame kohe teadlikuks moraaliseadusest: vaatame, kas oleks võimalik tahta, et see maksiim oleks ka universaalseks praktiliseks seaduseks. Ainult juhul, kui see on võimalik, on sel maksiimil moraalselt lubatav vorm. Oma autonoomiat rakendan ma täielikult ainult juhul, kui minu fundamentaalne põhjend selle maksiimi järgi toimimiseks on see, et see on moraalselt lubatav või kohustuslik. Siis ei tohi põhjendiks olla näiteks tunne, sest tunne ei ole täielikult minu kontrolli all ning seda ei pruugi olla, kui on tarvis tegutseda. Kui maksiimi võib tahta universaalseks seaduseks, siis tunde põhjal tegutsemine ei ole väär, kuigi see minu autonoomiat täielikult ei rakenda. Niisiis vabadus ja tingimusteta praktiline seadus eeldavad teineteist.

Kant uskus, et vaid selle olendi kohta, kes on võimeline mõistma mingi tegevuse poolt- ja vastuargumente, saab öelda, et ta käitub moraalselt või ebamoraalselt, ning seetõttu on ainult mõistusega olendeil võimalus käituda kõlbeliselt. Kuid nende poolt- ja vastuargumentide paikapidavus ei ole isikliku maitse küsimus; tõeliselt veenev põhjendus peab olema üldkehtiv ja pälvima üldist heakskiitu. See tähendab, et kui empiirilist maailma valitsevad universaalsed loodusseadused, siis moraalimaailma valitsevad universaalsed ja tingimatud kõlblusseadused – nn kategooriline imperatiiv.

Tegu on hea mitte siis, kui sellel on head tagajärjed, vaid siis, kui see on toimunud sõnakuulelikkuses sellele sisemisele kohusetundele, mida meis tekitab universaalne kõlblusseadus – Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad need teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Inimene peab käitudes lähtuma sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses: "Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks". Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus: "Toimi nõnda, nagu sinu toimimise maksiim peaks sinu enese tahte läbi saama üleüldiseks loodusseaduseks". Kolmas sõnastus erineb kahest esimesest ning rõhub inimese kui mõistusolendi väärtusele iseendas: "Toimi nõnda, et sa inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati ühtlasi kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendisse".

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõlblus ongi Kanti järgi võimalik alus religioonile, mida mõistuse ega teaduse argumentidega "tõestada" ei saa. Kõlbeline tegutsemine ja seega vaba tahe, hinge surematus ja Jumala olemasolu on Kanti järgi nn praktilise mõistuse postulaadid, mida puhta mõistuse abil pole võimalik tõestada, kuid mis on meie praktilise maailma ja vahetu kogemuse paratamatud alused.

Psühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

I. Kant jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et teadusena on psühholoogia võimatu:

  1. Inimhinge mõistmine on inimesele võimatu, kuna kõik arutlused inimese kohta saavad alguse väitest "Mina olen", mis on empiiriline, mitte aga ratsionaalne väide. Mina olemasolu konstateerimisega aga ei tulene Kanti arvates mitte midagi olemuslikku või paratamatut, mistõttu psühholoogiat ei saa käsitleda "päris" teadusena, vaid empiirilise teadusena.
  2. Kanti arvates ei saa psühholoogiast teadust kunagi selle pärast, et psühholoogias ei ole võimalik rakendada matemaatikat, kuna andmetel, millega manipuleerib psühholoogia, ei ole ruumilist mõõdet.
  3. Psühholoogiat ei saa vaadelda eksperimentaalse teadusena, kuna psühholoogia ei suuda kontrollida nähtusi, mida ta uurib. Kant oli veendunud, et sisevaatlusakt ise juba mõjutab ning moonutab vaimseid seisundeid, mida psühholoogia üritab uurida.


Nende väidetega esitas Kant väljakutse järgnevale psühholoogide põlvkonnale, kes püüdsid tõestada, et:

  1. psühholoogia on võimalik eksperimentaalse teadusena (Wundt);
  2. psühholoogias on matemaatika rakendatav (Fechner);
  3. psühholoogia on võimalik ratsionaalse teadusena (Herbart).

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Swedenborgi nägemus". Ilmus kogumikus "Hirmu ja õuduse jutud. XXI" [kaanepealkiri: "Swedenborgi nägemus"]. Istandik, Tartu, 1927
  • "Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?". Tõlge ja järelsõna: Eduard ParhomenkoAkadeemia, 1990, nr 4, lk 801–810
  • "Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis". Tõlkinud Andrus ToolAkadeemia, 1998, nr 3, lk 527–546
  • "Uurimus loomuliku teoloogia ja moraali printsiipide selgusest: Vastuseks küsimusele, mille esitas Berliini Kuninglik Teaduste Akadeemia aastaks 1763". Tõlkinud Piret KuuskAkadeemia, 2001, nr 4, lk 691–716
  • "Transtsendentaalne meetodiõpetus". Katkend. – samas
  • "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" ja "Valest". Tõlkinud Eduard Parhomenko – Akadeemia 2004, nr 12, lk 2682–2695; ka tõlkija järelsõna "Kant ja meie õigus valetada"
  • "Praktilise mõistuse kriitika: Lõpetus". Tõlkinud Eduard Parhomenko – Akadeemia 2011, nr 5, lk 844–846; tõlkija saatesõna lk 846–848

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ilmar Vene [ http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2008/2008_2_sisu.pdf "Homeerilisest realismist"] Tuna 2/2008, lk 5
  2. "Heine on Kant"

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]