Immanuel Kant

Allikas: Vikipeedia
Immanuel Kant

Immanuel Kant [imm'aanuel kant] (22. aprill 1724 Königsberg12. veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Kant teatab kirjas piiskop Lindblomile 13. oktoobrist 1797, et tema vanaisa, kelle nimi oli Cant, oli pärit Šotimaalt ja tema viimane elukoht oli Tilsit; ta oli üks šoti emigrantidest, kes 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses asusid elama Rootsi ja Ida-Preisimaale. Ent hiljem on kindlaks tehtud, et juba Kanti vanavanaisa oli Heydekrugi lähedal Werdenis kõrtsmik.[1] Kanti esimene biograaf Borowski märgib küll, et Kanti perekonnanimi oli algselt Cant ning ta võttis nimeks Kant, aga dokumentides leiduvad ainult nimekujud Kant ja Kandt. Pole kindel, kas Kanti väide šoti päritolu kohta peab paika.[2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Kant sündis Ida-Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas rakmeseppmeistri mittejõukas peres. Kant oli pere üheksast (või üheteistkümnest[3]) lapsest neljas.[4]

Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel; Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, pietist[5], kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Ema tunnustas Kanti andeid. Ühes kirjas Reinhold Bernhard Jachmannile ütles Kant: "Ma ei unusta kunagi oma ema, sest ta istutas minusse esimese headuse seemne ja toitis seda; ta avas minu südame looduse mõjule; ta äratas ja avardas minu mõtteid, ning tema õpetustel oli minu elule kestev hea mõju."[6][7] Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd. Ema suri 1737, kui Kant oli 13-aastane; ta maeti vaesuse tõttu ilma vaimulike kohaloluta.

Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 8- kuni 16-aastaselt õppis ta pietistliku teoloogiaprofessori ja jutlustaja, Christian Wolffi õpilase Franz Albert Schultzi nõuandel ja toetusel ning ema otsuse põhjal pietistlikus koolis Collegium Fridericianumis, kus õpiti matemaatikat, ajalugu ning eriti ladina keelt, mille õppimist Kant nautis. Aastast 1733 juhatas kooli Schultz. Siiski tundus selles koolis õppimine Kantile lapsorjusena[8]. Pietistliku vaimuliku distsipliini tõttu olevat tal puudunud täisealisus ja moraalne vabadus. Kant meenutas hiljem hea sõnaga ainult priima ladina keele õpetajat Heydenreichi, kes õpetas tähelepanu pöörama tekstide sisule. Teistel õpetajatel ei olevat õnnestunud temas õppimise sädet süüdata. Erinevalt vanematekodust, mille pietism tõi kaasa rõõmsameelsuse, sisemise rahu, heatujulisuse ja armastuse vastaste vastu, oli kooli pietism reguleeritud ja mehaaniline, tekitades Kantis vastumeelsust. Tema hilisemad vaated religioonile olid reaktsioon sellele kogemusele.[9]

24. septembril 1740 immatrikuleerus Königsbergi ülikooli. Oma lemmikõppejõu, Christian Wolffi koolkonda kuulunud ning Briti filosoofiast ja teadusest huvitunud ratsionalisti Martin Knutzeni juhendamise all õppis ta loodusteadust ja filosoofiat. Ta tutvus ka Leibnizi ja Wolffi filosoofia ning Newtoni matemaatika ja füüsikaga, mis avaldasid tema intellektuaalsele arengule suurt mõju.

Kuigi perekond ei olnud jõukas, hoidus Kant hoolimata ametlikest ettekirjutustest teoloogia, õigusteaduse või arstiteaduse süstemaatilisest õppimisest, vaid kuulas loenguid eklektiliselt. Kanti on peetud teoloogiaüliõpilaseks, kuid Emil Arnoldt tegi kindlaks, et ta usuteaduskonna juures kirjas ei olnud; vastava väite tõmbas Kant Borowski koostatud biograafilisest visandist maha. Ka Kanti sõbra Heilsbergi sõnul Kant teoloogiaüliõpilane ei olnud ning kuulas teoloogialoenguid ainult silmaringi avardamiseks. Kui Kant koos Heilsbergi ja noorema sõbra Wrömeliga kuulas üht Schultzi teoloogiakursust, siis nad paistsid oma huvi ja arukusega silma, nii et Schultz küsis neilt edasise plaanide kohta; Kant ütles, et tahab saada arstiks, ning Wrömel, et juristiks, küsis, Schultz, miks nad siis teoloogiakursust kuulavad; Kant vastas: "Intellektuaalsest uudishimust." [10] Aastal 1746 isa suri (maeti 24. märtsil vaimulike kohaloluta) ning Kant pidi 1747 õpingud katkestama ning teenima elatist koduõpetajana mitmes Königsbergi piirkonna perekonnas. Samal ajal tegeles ta loodusteadusega. Aastal 1755 tuli ta ülikooli juurde tagasi ja esitas lõpetamiseks vajaliku töö, milles ta kaitses algupärast teooriat aatomitest ja nende jõududest.

Aastal 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja asus ühtlasi tööle kuningalossi raamatukogus. Ta pidas loenguid matemaatikast, loodusteadusest, loogikast, antropoloogiast, geograafiast, metafüüsikast, moraalifilosoofiast ja teoloogiast. Tema kuulajaskond oli suur. Eriti mõjuvad ja liigutavad olid tema eetikaloengud[11].

Aastal 1770, kui ta oli 46-aastane, nimetati ta loogika ja metafüüsika korraliseks professoriks. Kant oli pärast keskaega esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna. Aastal 1781 ilmus tema tähtsaim teos "Puhta mõistuse kriitika". Ta õpetas ülikoolis 1797. aastani, mil tema surmani oli jäänud seitse aastat.

Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas, ta oli väikest kasvu, kehaliselt nõrk ja põdur. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega, mida võisid põhjustada tema noorpõlve vaesus ja halb tervis; königsberglased võisid nende akna alt oma igapäevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada (ta olevat jalutuskäigu ära jätnud ainult päeval, mil ta sai postiga Jean-Jacques Rousseau "Émile"'i). Ta tõusis igal hommikul kell 5, et oma loenguid ette valmistada, ja läks magama kell 22[12]. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks. Kuigi Kant ei lubanud endale palju kergemeelsust ning töötas palju ja allutas end distsipliinile, oli ta kaasaegsete kirjelduste järgi lustaka ja mängulise loomuga[13]. Nooruses oli Kant kirglik piljardimängija. Juba enne kuulsaks saamist oli ta linnas üks kutsutumaid külalisi. Sageli lahutas ta lõunasöögi ajal sõprade meelt; see oli talle oodatud puhkusest. Kõige rohkem nautis ta kaupmeeste ja ärimeeste seltskonda.[14]

Kant ei käinud kunagi väljaspool Königsbergi ümbrust, kuid tal oli erakordne võime kirjelduste järgi elavalt kujutleda ja meeles pidada kohti, kus ta polnud kunagi käinud.[15]

Vanemas eas pidas Kant igasugust religioossete tunnete avalikku väljendamist silmakirjalikuks. Ta pidas palvet kasutuks. Kahjulik on püüd võita Jumala soosingut, mis paneb oma hea elu unarusse jätma, sest Jumalat peetakse tagavaraväljapääsuks.[16]

Pärast vanemate varajast surma käis Kant oma perekonnaga vähe läbi. Ta jäi vallaliseks. Ainult üks kord sattus ta võimudega vastuollu. Tema elu täitsid intellektuaalsed ja poliitilised sündmused, mille seas olid David Hume'i skeptitsismist tekitatud probleemide taaselustamine, inimsuse väärtusel põhineva moraali omaksvõtt Jean-Jacques Rousseau mõjul ning Ameerika revolutsioon ja Suur Prantsuse revolutsioon.

Kant suri 1804. aastal 76 aasta ja 10 kuu vanuses oma kodulinnas haigusesse, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".

Saksa luuletaja Heinrich Heine on kirjutanud, et Kanti elulugu on raske kirjutada, kuna tal polnud ei elu ega lugu[17][18].

Tähtsamad tööd[muuda | muuda lähteteksti]

Kanti filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Teadmised[muuda | muuda lähteteksti]

Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti (see, mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:

  1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked");
  2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka");
  3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").

Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.

Kanti-eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda.

Tunnetus[muuda | muuda lähteteksti]

Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" (saksa keeles Ding an sich), kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (saksa Ding für uns). Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleelundite kaudu on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.

Kõike, mida me ükskõik mil viisil mõistame, mõistame me oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi abil. Meie silmadel on kindlad ja väga tähtsad võimed, kuid mitte rohkem. Kõrvad suudavad täita mitut tähtsat funktsiooni, mida silmad ei suuda. Maitsmismeel võimaldab aistida asju, mida ei suuda aistida ei meie silmad ega kõrvad. Meie aju suudab tajud korraldada lugematuks hulgaks erinevat liiki asjadeks. Kui loeme üles kõik oma võimed, siis nende piiresse mahtuv ongi kokku see, mida me võime tunnetada. Öeldu ei tähenda, et midagi muud pole olemas, kuid kui see miski, ükskõik mis, ka olemas on, siis ei suuda me seda haarata.

Me ei suuda ette kujutada midagi tõeliselt olevat, ilma et see oleks miski, ilma et sellele oleks omistatud reaalne identiteet. Me ei suuda ette kujutada tagajärgi ilma põhjusteta. Need on meie mõistuse kategooriad, ilma milleta me ei suudaks haarata kübetki meid ümbritsevast maailmast. Samamoodi ei oska me kujutleda eset eksisteerivat teisiti kui ruumis või liikuvana väljaspool aega. Ruum ja aeg on meie tajumisvormid, ilma nendeta ei suudaks me mitte midagi tajuda ega mõista. Need tajuvormid on nagu võrgud, millesse me püüame kõik oma aistingud. Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus, kõiksus, reaalsus, eitus, piiritlus, põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses.

Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.

Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe. Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe – ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, st teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni.

Eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kanti eetika

Moraalifilosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Moraalifilosoofia põhieesmärk on leida kommete filosoofia alusprintsiip. "Alusepanekus kommete metafüüsikale" analüüsib Kant terve mõistuse moraaliideid, püüdes sõnastada printsiipe, millel need põhinevad. Eeldatavalt on need sellised otsustused, mida iga terve mõistusega vaimselt terve täiskasvanu aktsepteerib. Edasi püüab Kant näidata, et see fundamentaalne moraaliprintsiip on iga inimese ratsionaalse tahte nõue. Kant eeldab, et inimestel on autonoomia.

Moraalifilosoofia küsib "Mida ma peaksin tegema?". Tarvis on teooriat eetiliste kohustuste loomuse ja ulatuse kohta. Kant jaotab kohustused kohustusteks enda vastu ja kohustusteks teiste vastu. Moraalifilosoofia peaks iseloomustama moraali nõudeid inimese psühholoogiale ja inimeste suhtluse vormidele. Rahuldav vastus küsimusele, mida peaks tegema, peaks arvestama poliitilisi ja religioosseid nõudeid, mis on Kanti jaoks vähemalt kaudselt ka eetilised kohustused. Moraalifilosoofia peaks ütlema midagi ülima hüve kohta ning selle suhte kohta moraalieluga. Inimkonna ülim hüve on täielik moraalne väärtus koos täieliku õndsusega, kusjuures esimene on teise ärateenimise tingimus. Voorus ei taga heaolu ja võib isegi sellega vastuolus olla. Selles elus ei ole moraalne täiuslikkus reaalselt võimalik ja vähesed meist väärivad täielikult õndsust, mis neil on. Mõistus ei saa Kaitselmuse olemasolu ega hinge surematust tõestada ega ümber lükata. Ent mõistus nõuab postulaatidena piiramatut aega enese täiustamiseks (surematust) ja sellega ühismõõdulist heaolu, mille tagab Jumal.

Filosoofilistele põhiküsimustele tuleb läheneda aprioorselt. Kui moraali põhiprintsiip on aprioorselt kindlaks tehtud, siis saab kogemuslike tõsiasjade järgi määrata, kuidas seda printsiipi inimestele kõige paremini rakendada ning teha konkreetsed järeldused selle kohta, kuidas tegutseda. Kant viitab siiski mõnikord kogemuslikele tõsiasjadele (näiteks et tahte määravad praktilised printsiibid; et motiivid on õige teoni jõudmisel muutlikud).

Kommete metafüüsika oleks teooria moraalse reaalsuse loomuse ja struktuuri kohta, kohustuste ja väärtuste kategoriseering. See vastaks näiteks küsimustele, mis on kohused, mis liiki kohused on olemas, mis on hüve, mis liiki hüved on olemas. Vastused peavad toetuma metafüüsilisele printsiibile; see nõuab aprioorset lähenemist.

Kanti järgi nõuab eetika algselt moraalimõistete (näiteks hea tahe, kohustus, kohus) ja nende omavaheliste suhete analüüsi, et määrata, kas nende kasutamine on õigustatud. Et mõistete analüüs on aprioorne, siis niivõrd kui eetika seisneb sellises analüüsis, on ka eetika aprioorne. See küll veel ei seleta, miks kõigile moraalifilosoofia põhiküsimustele tuleb vastata aprioorselt: kui tuleb aprioorselt näidata, et inimesed kui ratsionaalsed tegutsejad on õigustatud omaks võtma kategoorilise imperatiivi, siis asi pole analüüsis. Kooskõla moraalinõuetega ei sisaldu ratsionaalse toimimise mõistes ja täiesti ratsionaalne toimija võib olla ka amoraalne. Kanti järgi ei saa ükski kogemus öelda, kas mingi tahe on kategoorilise imperatiiviga kooskõlas, sest asi on seesmistes printsiipides, mida pole näha. Mida rohkem me kogeme, seda vähem on meil kindlust, et tahe on üldse kunagi moraalinormidega kooskõlas. Et vaatlus ei saa mõistusliku tahte paratamatut kooskõla kindlaks teha, siis on nende kooskõla väide Kanti järgi sünteetiline aprioorne. Ka sellepärast leidis Kant, et eetika põhiprobleemidele tuleb läheneda aprioorselt. Eetika aine on lõppude lõpuks ratsionaalset tahet paratamatult määravate printsiipide loomus ja sisu. Moraalifilosoofia põhiküsimused tuleb Kanti järgi lahendada aprioorselt ka moraalinõuete loomuse tõttu: need on absoluutselt paratamatud. Aposterioorselt saab aga öelda ainult seda, mida me tegelikult teeme, mitte seda, mida me peame tegema.

Hea tahe, kohus ja moraalne väärtus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hea tahe
Next.svg Pikemalt artiklis Kohus (eetika)

Ainuke asi, mis on tingimusteta hea, on hea tahe. See on lähedane hea inimese mõistele. Hea inimese teeb heaks see, et tal on tahe, mille määrab moraaliseadus. Hea inimene teeb ainult otsuseid, mida ta peab moraalselt väärtuslikeks, pidades moraalseid kaalutlusi otsustavateks. Sellist iseloomu hindavad Kanti järgi kõik tingimusteta.

Inimesed peavad moraaliseadust oma soovide piiranguks. Tahet, mille jaoks moraaliseadus on otsustav, motiveerib mõte kohusest. Kui on olemas Jumala tahe, siis see ei ole hea mitte sellepärast, et seda motiveeriksid mõtted kohusest. Jumala tahe oleks täiesti vaba soovidest, mis võiksid toimida moraalist sõltumatult. Sellepärast, et inimesel on soovid, mis võivad toimida moraali nõuetest sõltumatult, ongi headus inimestel piirang, kohuse mõiste oluline koostisosa. Tingimusteta headus ebatäiuslikel mõistusega olenditel ongi motiveeritud mõttest, et meil on moraalsed kohused, mis piiravad meid toimima nii, nagu me ei pruugi tahta. Kohusekohased teod, millel on teised motiivid, nagu omakasu, enesesäilitamine, kaastunne ja õndsus, võivad küll olla kiiduväärsed, kuid ei väljenda head tahet. Teol on tõeline moraalne väärtus ainult juhul, kui see väljendab head tahet. Vastasel juhul on teo kooskõla kohusega seotud tahte sisuga ainult juhuslikult.

Kohuse motiiv seisneb pelgas austuses seaduslikkuse vastu. Kohuseid loovad mingit laadi reeglid või seadused. Kui me peame end kohusega seotuks, tähendab see, et me austame teatud seadusi. Aga seadused võivad olla amoraalsed. Ja riigi vms seadustele allumise motiiv ei ole tingimusteta austus, sest on väärtusi, seadusi ja printsiipe, mida me peame kallimaks. Kant peab aga peab silmas, et kohusest tegutsemise puhul motiveerib meid ainult tahte kooskõla seaduse kui niisugusega. Mis vahe siin siis on? Kohuse motiiv tähendab, et meid motiveerib austus mis tahes seaduse vastu, mis teeb teo kohuseks. Aga on seadusi, mis rakenduvad meile ainult juhul, kui me ratsionaalselt ei otsusta nende alt väljuda. Neid seadusi me ei austa tingimusteta. On seadused, mis rakenduvad meile kui mõistuslikele tegutsejatele, kes suudavad suunata oma käitumist ratsionaalsuse direktiivide, printsiipide ja seaduste järgi. Me ei saa otsustada selliste olendite seast välja astuda. Kui on seadus, mis kirjutab ette, mida mis tahes mõistuslik tegutseja peab tegema, siis meil on idee kohusest, millest me ei saa ratsionaalselt välja astuda. Kui me teeme midagi sellepärast, et see on meie moraalne kohus, siis motiveerib meid mõte, et mõistuslike olenditena me peame toimima ainult nii, nagu see fundamentaalne praktilise mõistuse seadus igale meie olukorras olevale mõistusega olendile ette kirjutab. Et see seadus on mõistuse printsiip, siis see kehtib kõigi mõistusega toimijate kohta.

Kanti teooria moraalinõuete kohta ning moraaliarutluse loomuse kohta rajaneb selle ainulaadse jõu analüüsil, mis on tegutsemise põhjenditena moraalsetel kaalutlustel. See jõud seisneb selles, et me ei saa neid ignoreerida mitte mingitel asjaoludel, neil on universaalne kehtivus, nende sisu on universaalne. Moraali põhjendit andva jõuga nõude sisu saab olla ainult universaalne seadus. Siit tuleb kategoorilise imperatiivi esialgne sõnastus: "Ma ei tohiks kunagi tegutseda teisiti kui nii, et ma saaksin ka tahta, et minu maksiim saaks üleüldiseks seaduseks." See printsiip motiveeribki head tahet ja on kogu moraali aluseks.

Deontoloogilised ja teleoloogilised elemendid[muuda | muuda lähteteksti]

Kanti moraaliteooria on deontoloogiline. Aga see ei tähenda, nagu poleks selles teo tagajärgedel mingit tähtsust. Kanti praktiline filosoofia jaguneb voorusõpetuseks ja õigusõpetuseks. Voorusõpetuses on moraalse hinnangu objektiks tegija tahe või tahtmise printsiip. Õigusõpetuses on hindamise objektiks tegija käitumine. Õigusõpetus abstraheerub käitumisakti aluseks oleva tahtmise printsiibist. Ta teeb kindlaks, kas välised teod on õigusega kooskõlas ja seega ei sekku teiste vabadusse. Iga tegu on õige, kui ta saab kooseksisteerida igaühe vabadusega kooskõlas üldise seadusega. Nii et Kanti praktilisel teoorial tervikuna ei puudu huvi meie tegude tegelike tagajärgede vastu. Ja isegi kui piirduda voorusteooriaga, ei saa Kantile omistada vaadet, et hea tahe ei huvitu oma tahtmise tegelikest tagajärgedest. Mõnede kriitikute meelest seisneb hea tahe Kantil ainult kuulekuses reeglile või printsiibile. Sellises tõlgenduses ei ole hea tahe midagi enamat kui pädev reeglijärgija; teda ei huvita tema tahtmise tagajärjed, tema eesmärk on ainult teha seda, mida praktiline mõistus nõuab; ta tegutseb kohusest kohuse enda pärast. Niisugune tõlgendus on karikatuur. Sellest, et hea tahte headus ei ole seotud tema tahtmise tegelike tagajärgedega, ei järeldu, et hea tahe ei hooli oma tahtmise tegelikest tagajärgedest. Hea tahe peab silmas teatud eesmärke ning püüab neid ellu viia. Need eesmärgid on seadnud praktiline mõistus. Ei maksa arvata, nagu heal tahtel poleks muud püüdlust kui viia oma tahtmine vastavusse reegliga.[19]

Autonoomia: teoreetiline ja praktiline filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

"Autonoomia" on iseendale seaduste andmine. Aru on üldiste loodusseaduste allikas. Aru annab kogemuse fundamentaalse formaalse struktuuri. Seda näitab Kant transtsendentaalse deduktsiooni abil, mille järgi eneseteadvuse tingimus on, et aru konstrueerib kogemuse niimoodi. Seega on eneseteadvus Kanti teoreetilise filosoofia kõrgeim printsiip, sest sellel rajaneb kogu aprioorne teadmine looduse struktuuri kohta. Ka Kanti moraalifilosoofia põhineb autonoomia ideel. Kõik konkreetsed moraalsed kohused põhinevad ühelainsal fundamentaalsel moraaliprintsiibil – moraaliseadusel, mida ta nimetab kategooriliseks imperatiiviks. Moraaliseadus on mõistuse saadus. Aru ja mõistus on erinevad tunnetusvõimed. Kategooriad ja loodusseadused sõltuvad inimlikest kaemuse vormidest, mõistus mitte. Moraaliseadus ei sõltu inimlikest omadustest, vaid ainult mõistuse kui niisuguse loomusest, kuigi selle ilmingus meile kategoorilise imperatiivina (kohuse seadusena) ilmneb asjaolu, et inimese tahet ei määra tingimata puhas mõistus, vaid seda mõjutavad ka teised ajed, mis pärinevad inimese vajadustest ja kalduvustest. Kategoorilisest imperatiivist tulenevad inimese kohused arvestavad ka inimloomust ja inimelule juhuslikult omast. Ometi me anname moraaliseaduse endale ise, nii nagu ka looduse üldised seadused. Me anname endale paratamatult ühe ja sellesama moraaliseaduse, nii nagu me konstrueerime oma kogemuse ühtede ja nendesamade kategooriate järgi.

Teoreetiline filosoofia käib selle kohta, kuidas maailm on (Puhta mõistuse kriitika (A633/B661). Selle kõrgeim printsiip on eneseteadvus, millel põhineb looduse fundamentaalsete seaduste teadmine. Meelteandmete põhjal konstrueerib aru nende aprioorsete seaduste järgi kogemuse. Praktiline filosoofia käib selle kohta, kuidas maailm peaks olema (A800–801/B828–829). Selle kõrgeim printsiip on moraaliseadus, millest me tuletame kohused, mille järgi me peaksime konkreetsetes olukordades toimima. Refleksioon moraalsetest kohustest ja õnnevajadus viivad mõttele ideaalsest maailmast, mida Kant nimetab ülimaks hüveks. Meie eesmärk on teha maailma paremaks, realiseerides ülimat hüvet.

Nii teoreetiline kui ka praktiline filosoofia räägivad maailma autonoomsest konstrueerimisest. Teoreetilises filosoofias konstrueeritakse kategooriate ja kaemuse vormide abil kogemusmaailm ehk loodus. Praktilises filosoofias konstrueeritakse moraaliseaduse abil moraalne maailm ehk meie käitumist juhtivate eesmärkide vald ning lõppude lõpuks muundatakse loomulik maailm kõrgeimaks hüveks. Transtsendentaalses idealismis saavad teoreetiline ja praktiline filosoofia kokku. Teoreetiline filosoofia tegeleb nähtumustega, millega meie tunnetus on piiratud; praktiline filosoofia tegeleb asjadega iseeneses, kuigi see ei anna nende kohta teadmist, vaid ainult mõistuspärase õigustuse teatud uskumustele nende kohta praktiliseks otstarbeks.

Kant näitab transtsendentaalses dialektikas, et ratsionaalne psühholoogia, ratsionaalne kosmoloogia ja ratsionaalne teoloogia ei anna aprioorset teadmist vastavalt inimese hinge, maailmaterviku ja Jumala kohta, ning näiv teadmine tuleneb inimmõistuse olemuses kätkevast illusioonist. Neid näivaid ideid saab siiski kasutada kommete metafüüsikas, kus need õigustavad usku inimese surematusse, inimese vabadusse ja Jumala olemasolusse, kuid need ei ole spekulatiivse teadmise kohased esemed.


Mõistusega loomuste väärikus[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooriline imperatiiv on fundamentaalne seadus või printsiip, mille abil me määrame, mis on ja mis ei ole meilt praktiliselt nõutav, meie kohus. See käsib, et me austaksime kõikide mõistusega loomuste väärikust. Väärikus on Kanti järgi kõigil mõistusega loomustel. Olendi väärikus ei tule tema ühiskondlikust ega majanduslikust seisundist, usundist, soost ega rassist; tal on väärikus tema praktilise mõistuslikkuse tõttu, tal on praktiline mõistus. See ei ole intellekt ega kavalus, vaid vaba tahte ehk enesemääramise võime. Seega käsib kategooriline imperatiiv austada ja edendada praktilise mõistuslikkuse ehk vabaduse väljendust. Kanti järgi on igasuguse praktilise väärtuse allikas vabadus.[20]

Kõrgeima praktilise seaduse universaalsus ja paratamatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooriline imperatiiv on universaalne esiteks oma rakenduse ulatuse poolest. Austus väärikuse vastu rakendub mõistusega loomusele erapooletult: ükski mõistusega loomus ei ole austust mittevääriv, ja ükski mõistusega loomus ei vääri ühestki teisest rohkem austust. Kuigi Kant keskendab tähelepanu kohustele inimeste mõistusega loomuste vastu, väidab ta, et austust väärivad eranditult kõik mõistusega loomused.[21]

Kategooriline imperatiiv on universaalne teiseks oma kehtivuse ulatuse poolest. Praktiline seadus on kehtiv, st siduv, kõigi mõistusega loomuste suhtes. See määrab iga mõistusega loomuse puhul, kas dispositsioon või tahe on hea ja kas tegu on õige. Aga see seadus ei käsi paratamatult iga mõistusega loomuse kohta: võib olla mõistusega olendeid, kelle loomus on kohusega täielikus kooskõlas ja keda seetõttu pole tarvis käskida austada kohust. Käsu või imperatiivi kuju võtab kõrgeim praktiline seadus ainult lõplike või ebatäiuslike mõistusega olendite jaoks.[22]

Me oleme paratamatult kohustatud tegema seda, mis on kategoorilise imperatiivi järgi meie kohus. Tegu ei ole kohustatusega mingil määral või ainult siis, kui tahame, vaid see seob meid tingimatult.[23]

"Puhta mõistuse kriitikas" (A 70/B 95) eristab Kant universaalsust ja paratamatust kui kvantiteedi ja modaalsuse kategooria alla kuuluvat. Samas (B 4) ütleb ta, et kuigi universaalsus ja paratamatus kuuluvad lahutamatult kokku, kuigi need on erinevad. Aga näiteks "Alusepanekus" iseloomustab ta paratamatust universaalse kehtivuse kaudu.[24]

Praktilise filosoofia mõistuspärane alus[muuda | muuda lähteteksti]

Kant rõhutab, et tema praktilise filosoofia alus (st õigustus) on mõistuses. Kõrgeim praktiline seadus on ise mõistuse seadus. Rõhutades, et see alus on aprioorne, vastandub Kant püüule rajada moraali vaadeldavatele faktidele inimloomuse kohta, näiteks selle kohta, mida kõik inimesed soovivad. Näiteks epikuurlased väitsid, et kõik inimesed soovivad õnne ning sellepärast on meie kohus teha seda, mis tekitab või edendab õnne. Seevastu Kanti järgi tuleb apelleerida mõistusele ja mõistuse seadustele. Samuti lükkab Kant tagasi apelleerimise Jumala autoriteedile (kuigi religioonile jääb tema praktilises filosoofias teatud roll). Religioosne autoriteet ei ole kategoorilise imperatiivi allikas ega õigustus.[25]

Kuigi Kant ei kiitnud heaks tema aja kristluse kõiki aspekte ning eitas jumalatõestuse võimalikkust, oli ta usklik. Ta rõhutab religiooni rolli eriti teostes "Praktilise mõistuse religioon" ja "Religioon puhta mõistuse piires", väites, et moraal viib möödapääsmatult religioonini. Selleks et eesmärki, mida me moraaliseaduse alusel tegutsedes täidame, adekvaatselt mõelda või kujutleda, on meil tarvis arusaama hauatagusest elust ja jumalikust loojast, mis on "praktilised postulaadid" ja "mõistuspärased uskumused". Ent Kant rõhutab, et praktiline filosoofia ei saa põhineda nendel arusaamadel, vaid praktilisel mõistusel, tegutseja võimel oma tegusid vabalt määrata. Ta lükkab teoloogilise aluse tagasi esiteks sellepärast, et see ei eelda mitte ainult seda, et Jumal on kõigi kohuste allikas, vaid ka seda, et Jumala olemasolu saab tõestada, mis on aga Kanti järgi võimatu. Teiseks muretseb Kant, et kui moraal tuletada jumalikust kõiktäiuslikust tahtest, siis me austaksime kohust vastusena jumaliku tahte käsule, selleks et Jumalale meele järele olla, kas kartes karistust või oodates tasu, nii et lõppkokkuvõttes me toimiksime kohusest selleks, et omaenda õndsust tagada. Aga moraal ei räägi sellest, kuidas end õnnelikuks teha, vaid selleks, kuidas saada õnne vääriliseks.[26]

Kant lükkab tagasi ka katsed rajada praktilist filosoofiat kogemusele. Ta esitab esiteks niisuguse argumendi. Moraal ei saa rajaneda kogemusel, sest muidu see ei saaks olla universaalne ja paratamatu. Miks ta oli nii veendunud, et universaalsust ja paratamatust ei saa tuletada empiirilistest printsiipidest? Praktilise filosoofia empiiriline alus on kõrgeima praktilise printsiibi õigustus, mis on saadud kogemusest. Kant toob sageli näiteks, et faktiväitest, et kõik inimesed soovivad õnne, tuletatakse printsiip, et tuleb edendada õnne. Miks Kant oli veendunud, et empiiriline alus ei saa teha moraaliprintsiipe universaalseks ja paratamatuks? Kanti järgi pole meil kunagi õigustust omistada empiirilistele otsustustele universaalsust ja paratamatust, teiste sõnadega, seaduse staatust. Näiteks, isegi kui me teaksime, et seni on kõik inimesed õnne soovinud, ei saaks me väita seda ka tuleviku inimeste kohta. Sellepärast peab praktilisel filosoofial olema mõistuspärane, aprioorne alus.[27]

Teine argument on niisugune. Moraal ei saa rajaneda kogemusel, sest muidu ei saa näidata inimese vabaduse võimalikkust, aga inimese vabadus on moraali võimalikkuse tingimus. Kategooriline imperatiiv on käsk, aga see eeldab, et meil on võimalik käsku täita. Selleks on tarvis vabadust. Et Kant oli veendunud nii inimese vabaduses kui ka determinismis, pidi ta need positsioonid ühitama. Kant lükkas tagasi kompatibilismi, sest see tugineb tema meelest "võrdlevale" ehk "psühholoogilisele" vabadusekäsitusele: vabadus on lihtsalt välise sunni puudumine. Aga see pole vabadus, mis õigustaks vastutuse omistamist, vaid lihtsalt põhjustatus seestpoolt. Kui pidada inimloomust samasuguseks nagu teiste loodusobjektide loomust, siis ei ole alust eeldada, et inimloomus on vaba. Sellepärast ei saa empiirilisel alusel teaduslikult näidata inimese vabaduse võimalikkust. Järelikult oli tarvis teistsugust vabadust, enesemääramise võimet, mis on sõltumatu kõigest empiirilisest ja loodusest üldse. Muidu ei oleks vastutust ega tõelisi tegusid. Tuli näidata, et põhjuslikkus loodusseaduste järgi ei ole ainus põhjuslikkus, millest kõiki maailma nähtumusi saab tuletada; tuleb eeldada ka vabaduse põhjuslikkust. Tuli näidata, et meil on legitiimne pidada end selles mõttes vabaks. Teadusliku ehk teoreetilise uurimise eesmärk on maailma tunnetada, aga selle lõpuleviimiseks on tarvis ka praktilist uurimist. Esimene argument selle legitiimsuse kaitseks on niisugune. Kant tõmbab teoreetilisele tunnetusele piirid, et jätta ruumi vabadusele. Teoreetilise tunnetuse objektid on nähtumused. Kui kõrvaldada ruumi ja aja tingimused, jäävad järele mitteempiirilised ehk transtsendentsed objektid, asjad iseeneses, mis on mõeldavad ilma vastuoluta. Neid ei saa empiiriliselt, seega ka mitte teaduslikult ja teoreetiliselt, tunnetada. Meie tunnetusvormi jaoks ei ole Jumal, vabadus ja surematus teadusliku tunnetuse võimalikud objektid. Võib olla teisi lõplikke olendeid, kellel on teistsugused kaemuse vormid kui meil. Nii jääb ruumi spekulatsioonile vabaduse põhjuslikkuse üle. Teiste kogemusvormide jaoks võib vabadus olla tunnetuse võimalik objekt. Kuigi me ei saa oma vabadust tunnetada, võime legitiimselt end vabaks pidada. Et vabadus on moraali võimalikkuse tingimus, on meil kasulik end vabaks pidada. Teine argument on niisugune. Põhjuslikkus loodusseaduste järgi ei ole ainus põhjuslikkuse vorm, millest saab tuletada kõik maailma nähtumused. Nähtumuste seletamiseks on tarvis eeldada ka vabaduspõhjuslikkust. ("Puhta mõistuse kriitika" A 444/B 473.) See argument püüab meid veenda, et teaduslik uurimine põhineb eeldustel, mida see ise ei saa õigustada. Looduspõhjuslikkuse alla ei kuulu kogu lõpmatu põhjuste ahela põhjustamine. Järelikult on tarvis veel vabaduspõhjuslikkust.[28]

Vabadus ja moraaliseadus[muuda | muuda lähteteksti]

Ainult praktiline filosoofia saab õigustada usku inimese vabadusse. Vabadus on oluline, sest moraalne hinnang eeldab Kanti järgi, et me oleme vabad selles mõttes, et meil on võime toimida teisiti. Moraalne õigsus ja väärus käivad ainult vabade tegutsejate kohta, kes kontrollivad oma tegusid ja kelle võimuses on teo hetkel toimida õigesti või mitte. Sellepärast lükkab Kant tagasi teatud tüüpi kompatibilismi, mida ta nimetab võrdlevaks vabadusemõisteks ja seostab Gottfried Wilhelm Leibniziga. Selle vaate järgi on inimene vaba, kui tema teo (liigutus]e) (lähim) põhjus on temas kui toimivas olendis. Vaba ei ole ma ainult juhul, kui miski väline paneb mind liikuma: vabad teod on tahtlikud liigutused. Sellest jääb Kanti järgi moraalse vastutuse jaoks väheks, sest selle definitsiooni järgi on ka näiteks lendav mürsk vaba. Kui varga otsus, mis tema teo põhjustab, on looduslik nähtumus, mis leiab aset ajas, siis see peab olema varasema põhjuse tagajärg. See põhineb aprioorsetel seadustel, mille järgi aru kogemust konstrueerib: igal sündmusel on varem algav põhjus ning neid määravad ajas kaugele tagasi ulatuvad põhjuslikud ahelad. Looduses ei ole vabadusele ruumi. Minevik ei ole olevikus varga kontrolli all, sellepärast ei saaks tema tegu olla tema kontrolli all, kui selle määraksid mineviku sündmused, ja siis ta ei saaks selle eest moraalselt vastutada. See ei aita, et põhjus on tema sees. Minu teo põhjus saab olla minu kontrolli all ainult juhul, kui see ei ole ajas. Sellepärast ongi transtsendentaalne idealism Kanti järgi ainus viis anda tähendus vabadusele, mida moraal nõuab: minu teo põhjus võib olla asi iseeneses väljaspool aega, noumenaalne mina, mis on vaba, sest ta pole looduse osa. Kõik minu kavatsuslikud, tahtlikud teod on Kanti järgi minu põhjuslikult determineerimata noumenaalse mina, väljaspool aega oleva, looduse deterministlikele seadustele allumatu põhjustamata põhjuse vahetud tagajärjed.[29]

Siin on leitud raskusi. Kui aru konstrueerib kõik nähtumused minu looduskogemuses, miks ma siis ei vastuta kõigi nähtumuste eest? Kui on ka teisi noumenaalseid minasid, kes lülitavad oma vabad teod kogemusse, mille nad konstrueerivad, kuidas nad siis üksteist mõjutavad? Kuidas ma lülitan oma vabad teod kogemusse, mida mina aru konstrueerib?[29]

Kas me teame, et meil on vabadus? Kanti järgi meil ei ole teoreetilist teadmist, et me oleme vabad, kuid oleme moraalselt õigustatud seda uskuma. Kant ütleb ka, et spekulatiivse mõistuse ideede seas on vabadus ainuke, mille võimalikkust me aprioorselt teame: kui ei oleks vabadust, siis ei oleks meil aprioorset moraaliseadust. Selles mõttes moraaliseadus tõestab vabaduse objektiivse, kuid üksnes praktilise reaalsuse. (Sellel põhinevad ka moraalselt põhjendatud usk Jumalasse ja hinge surematusse).[29]

Meie salgamatut, aprioorset ja vältimatut teadlikkust moraaliseadusest ning selle siduvusest ja autoriteedist meie jaoks nimetab Kant mõistuse tõsiasjaks. See on sõltumatu meie arvamusest moraali autoriteedi allika kohta ning sellest, mida moraal konkreetsel puhul nõuab, ja me võime ka oma kohusetunde vastaselt toimida. Seda uskumust ei saa ega ole tarvis õigustada ega tõestada; see on fundamentaalne tõsiasi. Filosoofia peab seda uskumust kaitsma; ta ei saa seda tõestada ega ümber lükata.[29]

Nähtavasti leiab Kant, et sellest, et me moraalselt peaksime midagi tegema, järeldub, et meil on vabadus seda teha. Moraaliseadus ilmutabki, et on võimalik teha seda, mida ta dikteerib. Vabadust ilmutavad ka süümepiinad tehtud teo pärast.

Kanti tõestus ei näidanud mitte seda, et meil on vaba tahe, vaid seda, et me ei suuda uskuda selle puudumist. On empiiriline tõsiasi, et meil on olemas kõlblusmõisted nagu "hea" ja "peab" ja "õige", ning kõlbelised veendumused selle kohta, mis on hea või kuri, mida me peaksime ja mida ei peaks tegema. Et neil mõisteil üldse oleks mingi sisu või tähendus, selleks peab meil vähemalt mõnikord olema valikuvabadus midagi teha või tegemata jätta. Igaüks, kes tõesti usub inimsaatuse ettemääratusse, jõuab nende järeldusteni, kuid paistab olevat tõsi, et me ei suuda asju nii võtta. Kui me usume vaba tahte olemasolu, peame uskuma ka seda, et materiaalsete objektide mõningaid ümberpaiknemisi ruumis ei määra täielikult loodusseadused. Niisiis meeldib see meile või mitte, kuid tegelikult me usume, et peale empiirilise eksisteerib ka mingi teine maailm.[29]

Hüpoteetilised imperatiivid ja kategooriline imperatiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Kant väitis, et moraal ja vabadus eeldavad teineteist: moraalne tegutsemine on vabaduse rakendamine ja vabadust saab täielikult rakendada ainult moraalselt toimides. Tõepoolest, et tahte mõistest tuleneb, et tegutseda saab ainult mingi printsiibi järgi, mida Kant nimetab maksiimiks: see on teo subjektiivne reegel, näiteks "mitte jätta ühtki solvangut kättemaksuta" või "kasvatada oma rikkust kõigi turvaliste vahenditega". Me ei pruugi oma maksiimidest teadlikud olla, me ei pruugi järjekindlalt samadest maksiimidest lähtuda, meie maksiimid võivad olla omavahel vastuolus, ent meie kui mõistuslike olendite tegudel peab alati olema niisugune eesmärk, mida väljendab meie maksiim. Teo eesmärk võib olla näiteks mingi soovi täitmine või arstiks või advokaadiks saamine. Tegude põhjused ei ole Kanti järgi soovid ega ajed. Kui ma tegutsen mingi soovi täitmiseks, siis ma teen valiku toimida maksiimi järgi, mis määrab teo eesmärgiks selle soovi täitmise. Me võime toimida kas materiaalsete või formaalsete printsiipide järgi. Materiaalse printsiibi puhul soov määrab teo eesmärgi ning printsiip ütleb, kuidas seda saavutada. Materiaalsetele printsiipidele vastavad hüpoteetilised imperatiivid, mis ütlevad, et kui ma teen valiku mingit soovi täita, peaksin ma toimima teatud viisil. Maksiimid kirjeldavad, kuidas toimida, imperatiivid kirjutavad ette, kuidas peaks toimima. Formaalsed printsiibid kirjeldavad, kuidas toimitakse, viitamata soovidele. Neile vastavad kategoorilised imperatiivid, mis tingimusteta (olenemata eesmärkidest ja soovidest) käsivad, et peaks toimima nii ja nii. Moraaliseadused on Kanti järgi kõikide jaoks kehtivad kategoorilised imperatiivid. Toimides materiaalsete printsiipide ja hüpoteetiliste imperatiivide põhjal ma ei toimi vabalt, vaid mingite soovide täitmiseks, ja soovid ei ole viimselt minu kontrolli all: nendest lähtuvalt toimides ei valitse me enda üle ise, vaid laseme loodusel enda üle valitseda. Me oleme alati vabad selles mõttes, et meil on võime end ise mõistuspäraselt valitseda, kuigi vabadus võimaldab meil seda võimet ka mitte rakendada. Me oleme alati vabad ka selles mõttes, et me oleme vabad oma maksiime valima. Ent kui me teeme valiku toimida ainult materiaalsete printsiipide alusel, siis meie teod ei ole vabad, sest need ei ole autonoomsed: me ei anna ise endale seadust, vaid teeme valiku lubada loodusel endas (oma soovidel) määrate meie tegude seadus. Ainuke viis toimida täielikult vabalt (rakendada autonoomiat) on toimida formaalsete printsiipide ja kategooriliste imperatiivide järgi, seega ühtlasi toimida moraalselt. Mitte et oma soove ei tuleks arvesse võtta, mis ongi võimatu. Kui oleme sõnastanud maksiimi oma soovide rahuldamiseks, saame kohe teadlikuks moraaliseadusest: vaatame, kas oleks võimalik tahta, et see maksiim oleks ka universaalseks praktiliseks seaduseks. Ainult juhul, kui see on võimalik, on sel maksiimil moraalselt lubatav vorm. Oma autonoomiat rakendan ma täielikult ainult juhul, kui minu fundamentaalne põhjend selle maksiimi järgi toimimiseks on see, et see on moraalselt lubatav või kohustuslik. Siis ei tohi põhjendiks olla näiteks tunne, sest tunne ei ole täielikult minu kontrolli all ning seda ei pruugi olla, kui on tarvis tegutseda. Kui maksiimi võib tahta universaalseks seaduseks, siis tunde põhjal tegutsemine ei ole väär, kuigi see minu autonoomiat täielikult ei rakenda. Niisiis vabadus ja tingimusteta praktiline seadus eeldavad teineteist.

Kant uskus, et vaid selle olendi kohta, kes on võimeline mõistma mingi tegevuse poolt- ja vastuargumente, saab öelda, et ta käitub moraalselt või ebamoraalselt, ning seetõttu on ainult mõistusega olendeil võimalus käituda kõlbeliselt. Kuid nende poolt- ja vastuargumentide paikapidavus ei ole isikliku maitse küsimus; tõeliselt veenev põhjendus peab olema üldkehtiv ja pälvima üldist heakskiitu. See tähendab, et kui empiirilist maailma valitsevad universaalsed loodusseadused, siis moraalimaailma valitsevad universaalsed ja tingimatud kõlblusseadused – nn kategooriline imperatiiv.

Tegu on hea mitte siis, kui sellel on head tagajärjed, vaid siis, kui see on toimunud kuulekuses sellele sisemisele kohusetundele, mida meis tekitab universaalne kõlblusseadus – Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad need teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Inimene peab käitudes lähtuma sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses: "Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks". Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus: "Toimi nõnda, nagu sinu toimimise maksiim peaks sinu enese tahte läbi saama üleüldiseks loodusseaduseks". Kolmas sõnastus erineb kahest esimesest ning rõhub inimese kui mõistusolendi väärtusele iseendas: "Toimi nõnda, et sa inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati ühtlasi kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendisse".

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kõlblus ongi Kanti järgi võimalik alus religioonile, mida mõistuse ega teaduse argumentidega "tõestada" ei saa. Kõlbeline tegutsemine ja seega vaba tahe, hinge surematus ja Jumala olemasolu on Kanti järgi nn praktilise mõistuse postulaadid, mida puhta mõistuse abil pole võimalik tõestada, kuid mis on meie praktilise maailma ja vahetu kogemuse paratamatud alused.

Psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

I. Kant jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et teadusena on psühholoogia võimatu:

  1. Inimhinge mõistmine on inimesele võimatu, kuna kõik arutlused inimese kohta saavad alguse väitest "Mina olen", mis on empiiriline, mitte aga ratsionaalne väide. Mina olemasolu konstateerimisega aga ei tulene Kanti arvates mitte midagi olemuslikku või paratamatut, mistõttu psühholoogiat ei saa käsitleda "päris" teadusena, vaid empiirilise teadusena.
  2. Kanti arvates ei saa psühholoogiast teadust kunagi selle pärast, et psühholoogias ei ole võimalik rakendada matemaatikat, kuna andmetel, millega manipuleerib psühholoogia, ei ole ruumilist mõõdet.
  3. Psühholoogiat ei saa vaadelda eksperimentaalse teadusena, kuna psühholoogia ei suuda kontrollida nähtusi, mida ta uurib. Kant oli veendunud, et sisevaatlusakt ise juba mõjutab ning moonutab vaimseid seisundeid, mida psühholoogia üritab uurida.


Nende väidetega esitas Kant väljakutse järgnevale psühholoogide põlvkonnale, kes püüdsid tõestada, et:

  1. psühholoogia on võimalik eksperimentaalse teadusena (Wundt);
  2. psühholoogias on matemaatika rakendatav (Fechner);
  3. psühholoogia on võimalik ratsionaalse teadusena (Herbart).

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Swedenborgi nägemus". Ilmus kogumikus "Hirmu ja õuduse jutud. XXI" [kaanepealkiri: "Swedenborgi nägemus"]. Istandik, Tartu, 1927
  • "Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?". Tõlge ja järelsõna: Eduard ParhomenkoAkadeemia, 1990, nr 4, lk 801–810
  • "Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis". Tõlkinud Andrus ToolAkadeemia, 1998, nr 3, lk 527–546
  • "Uurimus loomuliku teoloogia ja moraali printsiipide selgusest: Vastuseks küsimusele, mille esitas Berliini Kuninglik Teaduste Akadeemia aastaks 1763". Tõlkinud Piret KuuskAkadeemia, 2001, nr 4, lk 691–716
  • "Transtsendentaalne meetodiõpetus". Katkend. – samas
  • "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" ja "Valest". Tõlkinud Eduard Parhomenko – Akadeemia 2004, nr 12, lk 2682–2695; ka tõlkija järelsõna "Kant ja meie õigus valetada"
  • "Praktilise mõistuse kriitika: Lõpetus". Tõlkinud Eduard Parhomenko – Akadeemia 2011, nr 5, lk 844–846; tõlkija saatesõna lk 846–848

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Johann Sembritzki. – Altpreussische Monatschrift 36, lk 469 jj; 37, lk 139 jj. Emil Arnoldt. Kants Jugend und die fünf ersten Jahre seiner Privatdozentur im Umriss dargestellt. – Emil Arnoldt. Gesammelte Schriften (toim Otto Schöndörffer), kd 3, lk 105jj.
  2. Ernst Cassirer. Kant's Life and Thought, Yale University Press 1981, lk 12–13.
  3. Uwe Schultz. Immanuel Kant, Rowohlt Taschenbuch Verlag 2003, lk 7.
  4. Manfred Kuehn. Kant: A Biography, Cambridge University Press 2011, lk 28.
  5. Manfred Kuehn. Kant: A Biography, lk 34–45; Ernst Cassirer. Kant's Life and Thought, Yale University Press 1981, lk 18; Theodore M. Greene. The Historical Context and Religious Significance of Kant's Religion. – Kant. Religion Within the Limits of Reason Alone, lk xxviii–xxx.
  6. Reinhold Bernhard Jachmann. Immanuel Kant geschildert in Briefen an einen Freund, Königsberg 1804, 8. kiri, lk 99jj.
  7. Cassirer. Kant's Life and Thought, lk 13.
  8. Theodore M. Greene. The Historical Context and Religious Significance of Kant's Religion. – Kant. Religion Within the Limits of Reason Alone, lk xxviii
  9. Ernst Cassirer. Kant's Life and Thought, Yale University Press 1981, lk 13–19.
  10. Ernst Cassirer. Kant's Life and Thought, Yale University Press 1981, lk 20–22.
  11. Paul Schilpp. Kant's Pre-Critical Ethics, lk 6.
  12. Uwe Schultz. Immanuel Kant, Rowohlt Taschenbuch Verlag 2003, lk 7.
  13. Ernst Cassirer. Kant's Life and Thought, Yale University Press 1981, lk 24.
  14. Uwe Schultz. Immanuel Kant, Rowohlt Taschenbuch Verlag 2003, lk 49.
  15. Ernst Cassirer. Kant's Life and Thought, Yale University Press 1981, lk 46.
  16. Ernst Cassirer. Kant's Life and Thought, Yale University Press 1981, lk 18–19.
  17. Ilmar Vene "Homeerilisest realismist" Tuna 2/2008, lk 5
  18. "Heine on Kant"
  19. Sedgwick, lk 57–58
  20. Sally Sedgwick. Kant's Groundwork to the Metaphysics of Morals: An Introduction, Cambridge University Press 2008, lk 8–9.
  21. Sedgwick, lk 9.
  22. Sedgwick, lk 9–10.
  23. Sedgwick, lk 10.
  24. Sedgwick, lk 10.
  25. Sedgwick, lk 10–11.
  26. Sedgwick, lk 11–13.
  27. Sedgwick, lk 13–18.
  28. Sedgwick, lk 18–28.
  29. 29,0 29,1 29,2 29,3 29,4 Michael Rohlf. Immanuel Kant. 5.2. Freedom, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2006.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]