Koirohi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Koirohi
Koirohi
Koirohi
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Puju Artemisia
Liik Koirohi
Binaarne nimetus
Artemisia absinthium
L.

Koirohi (Artemisia absinthium) on korvõieliste sugukonna puju perekonda kuuluv tugeva lõhnaga mitmeaastane rohttaim.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Koirohu teaduslik nimetus tuleb vanakreeka jahijumalanna Artemise nimest (nime Rooma vaste on Diana). Diana leidis koirohuürdi üles ning tõi ta Cheironile. Cheiron omakorda nimetas selle ürdi Artemise nime pärast.[1]

Rahvapärased nimetused: pänül, vihand, päris puju, päris koirohi.[2]

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Koirohu õisikud

Koirohi on mitmeaastane üleni hallikas rohttaim.

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Taim on 0,5-1,5 m kõrge. Koirohu varred on puitunud püstised või alusel tõusvad. Varsi on palju ja värvuselt on nad peaaegu alati hallid, läiketud, liduskarvalised. Õitsemisaeg on august-september. Koirohi on tuultoimleja.[2]

Leht[muuda | muuda lähteteksti]

Koirohu lehed on kaheli- ja kolmeli-sulglõhised, siidviltjad, mõlemalt pinnalt hallid või valged sügavalt lõhestunud, nendele on iseloomulik väga mõru maitse. Juurmised lehed ja alumised varrelehed on kuni 15 cm pikkuse rootsuga, ülemised aga sageli terved ja rootsutud.[2]

Õis[muuda | muuda lähteteksti]

Õied on kollast värvi, 3-5 mm diameetriga korvõisikus, milles on 40-70 õit. Korvõisiku keskel on mõlemasugulised putkõied, serval aga asuvad ühesugulised putkjad emasõied. Korvõisikud on paigaldatud hulgaliselt peavarre harudel.[2]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Seemnised on hallid kuni helepruunid ja suuruselt vähem kui 1 mm pikkused. Võivad olla kas piklikud, kiilukujulised või äraspidimunajad. Ehituselt on need ühelt küljelt kumerad, teiselt lamedad või pisut nõgusad, pikikurrulised. Viljad valmivad oktoobris.[2]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud kogu Euroopas (välja arvatud äärmised polaaralad), Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Aasia keskosas, sisseviiduna Põhja-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Uus-Meremaal.[2]

Eestis kasvab paiguti, sagedamini rannikul ja läänesaartel. Varem on seda leitud mitmelt poolt mandriosast, mis viitab ilmselt kultuurist metsistumisele või juhuslikele, ajutistele leiukohtadele. [3]

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Noored võrsed

Koirohi kasvab harilikult harimata kuival pinnasel, kaljustel nõlvadel, jalgteede ja põldude servades. Kuival pinnasel saab teda ereda päikese käes kergesti kasvatada.[2]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on koiruhuõrt. Ürti korjatakse 10–15 päeva jooksul peale õitsemise algust, kui ladvaosas ulatuvad lehed 20–25 cm pikkust. Lõhna iseloomustatakse kui tugevat, mõrkjat, eriti hõõrumisel. Maitse on aga väga mõru.[4]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Droogi mõru maitse on põhjustatud koostises leiduvatest seskviterpenoidsetest laktoonidest absintiinist ja artabsiinist. Sisaldub ka droogis 0,2–1,5%-ne eeterlik õli, mida suuremal määral kujunevad bitsüklilised monoterpenoidid nagu tujool (10–25%) ja tujoon (ca 10%). Eeterliku õli sinaka värvuse tekitab absintiini ja artabsiini termilisel teisendumisel moodustuv hamasuleen. Droogi koostises on veel flavonoidid (artemisetiin), tanniinid jm.[4]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutamine meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Toimelt on ta söögiisu suurendav ja seedimist soodustav. Droog on nii mõru, et seda on tunda vesitõmmises lahjenduses 1: 15 000.[4]

Selleks, et avalduks söögiisu suurendav toime, piisab ainuüksi suu loputamisest vesitõmmise või lahjendatud alkoholtõmmisega. Koirohi kasutatakse kui mao- ja soolegaaside teket vähendajana. On kasutusel ka kroonilise kõhukinnisuse puhul ning sapinõristuse suurendamiseks.[4]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Leiduv eeterlikus õlis tujoon võib pähjustada mürgistusnähte: oksendamist, mao- ja soolespasme, uriinipeetust, krampe jm. Tuleb olla ettevaatlik ka koirohtu sisaldavate jookide (absint, vermutid, nastoikad) tarvitamisel. Tuleb vältida nende pikaajalist tarvitamist suurtes annustes, sest võib kujuneda krooniline mürgistus, mis võib viia vaimse taandarenguni.[4] Samadel põhjustel tuleb olla ettevaatlik koirohuga ravimisel ja parem kindlasti tarvitada arsti ettekirjutuse kohaselt.[2]

Vesitõmmis aga ohtlik ei ole.[4]

Kasutamine väljaspool meditsiini[muuda | muuda lähteteksti]

Juba tuhandeid aastaid tagasi oli teada koirohu imetegudest vanas Egiptuses ja antiikaja Kreekas ja Roomas. Tema kasutati kolmel eesmärgil.

1) Oli ta esiteks asendamatu ravimtaim.

2) Teiseks tehti koirohust suurepärase putukamürke tema iseloomuliku lõhna tõttu.

3) Kolmandaks on ta kasutusel toorainena veini- ja likööritööstuses. Koirohu alusel valmistatakse selliseid alkohoolseid jooke nagu vermut ja absint.

Need joogid omavad samasugust toimet nagu igal alkohoolsel joogil, kuid ka on mürgine liigsel tarvitamisel koirohu sisalduse tõttu. Sümptomiteks on lihaste krambid, peavalu ja isegi pöördumatud ajukahjustused. Mitmetes Euroopa riikides on isegi absindi tootmine keelatud, näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Sveitsis.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. M. Grieve. "Wormwoods". Vaadatud 23.02.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Koirohi". Vaadatud 23.02.2021.
  3. "Artemisia absinthium — koirohi". Eesti taimede uue levikuatlase tööversioon, 2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Ain Raal (2016). Farmakognoosia. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 309-310. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]