Suur reduktsioon

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Mõisate reduktsioon)
Rootsi impeerium. Läänemere-äärsed dominioonid 17. sajandil

Suur reduktsioon ehk mõisate riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmise protsess Eestis ja Liivimaal, mis toimus 17. sajandi lõpus.

Rootsi kuningas Karl XI

Rootsi kuninga Karl XI ajal 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus nn. Suur reduktsioon. Mõisate reduktsioon viidi läbi nii Rootsi riigis kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides (Rootsi Pommeri, Rootsi Wismar, Bremeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond) ja valdustes.

1681. aasta Stockholmi riigipäeval otsustasid kolme: vaimulikkude, linnade ja talupoegade seisuste esindajad - neljanda aadliseisuse protestidele vaatamata, et:

  1. Tuleb kõik laenumõisad, mis kroonu päralt on olnud ja seadusevastasel teel (1604. aasta Norrköpingi riigipäeva otsustega formuleeritud normide vastaselt, mis olid Rootsis alati maksvusel olnud, kuid mida tegelikult pole täidetud, eraomanduseks on läinud) riigi kätte tagasi võtta;
  2. See otsus peab ka kõigi Rootsi riigi provintside kohta maksev olema[1].

Mõisate reduktsiooni põhjuseks oli kuninga Karl XI ja kuninganna Kristiina poolt nende valitsusajal läbi viidud riigimaade kinkimine aadelkonnale, kes aga ei pidanud tasuma riigimakse, mistõttu olid vähenenud kuningriigi sissetulekud ning riigikassa oli pidevates finantsraskustes.[viide?]

Suur reduktsioon Eestimaal ja Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kui varasematest mõisate tagasivõtmistest, 1655. aasta neljandikreduktsioonist olid Eesti- ja Liivimaa alad jäänud valdavalt puutumata, siis 1684. aastal laiendati 1680. aasta Rootsi riigipäeva otsust ka neile. Reduktsioon vähendas Rootsi riigis aadli maavaldust rohkem kui poole võrra (aadli maavaldus Rootsis ja Soomes oli 1652. aastal 43 645, 1700. aastal 17 050 talu). Rootsi aadel omas väga suurt osa Liivimaa mõisatest, tema käes oli 47,7% Liivimaa haritud pindalast. Liivimaa kohalik aadel omas aga natuke üle 33% haritud pindalast. Kogu Eestimaal riigistati 53% kõikidest mõisatest, Liivimaal riigistati kuni 75% kõikidest mõisatest.[viide?]

Johann Reinhold von Patkul

Koos mõisate riigistamisega kavandati ka talupoegade vabastamist pärisorjusest, kuna Rootsi kuningriigis elavad talupojad ei olnud pärisorjad, kuid seda ei teostatud Rootsi krooni riigimõisates ega ka era- ja rendimõisates. Mõisate riigistamisega kadus vana läänikorraldus. Riigistatud mõisate rendileandmise akt oli sisuliselt äriakt kahe partneri vahel, mis oli samm feodalistlike ühiskonnasuhete kadumisel.[viide?]

Eestimaa reduktsioonikomisjoni esimeheks oli 16. juunist 1681 Engel Hartmann - 1688. aastast, aadeldatult[2] von Ehrenthal (1652–1701)[viide?].

1681. aastal määrati Liivimaa majandusasehalduriks reduktsiooni läbi viimiseks riigile tagastatud mõisade üle Jakob Sneckensköld (surn. 1686/1687)[3]. Liivimaa reduktsioonikomisjoni 2. reduktsioonikomissariks 1684 Jakob Sneckensköldi kõrval Liivimaal oli Košķele ja Lobērģi mõisnik Michael von Strokirch (1649–1723)[4] ja üheks komisjoniliikmeks Viitina mõisnik ja endine Liivimaa maamarssal Otto Friedrich von Vietinghof-Scheel (1640–1709). Sneckensköldile koos Strokirch’iga tehti ülesandeks teostada reduktsioon Liivimaa aadli mõisade suhtes. Kui 1690. aastal jagati Liivimaa kindralkubermang eraldi Eesti ja Läti majandusdistriktiks, siis M. v. Strokirchist sai Läti ala majandusasehaldur ja J. Sneckensköldi lahkumise järel ametisse asunud Gustav Adolf Strömfeldtist Eesti ala majandusasehaldur.

Vastuseisust mõisate reduktsioonile tekkis Liivimaa aadelkonnas protestikirjaaktsioon, mille eestvedaja oli Johann Reinhold von Patkul, kes koos maahärra parun Leonhard Gustav von Budbergiga esitasid 1691. aastal vastuargumendid mõisate reduktsioonile, milles viitasid Poola kuninga Zygmunt II Augusti antud ja Rootsi kuninga kinnitatud Liivimaa rüütelkonna privileegidele.[viide?]

1692. aasta Wendeni maapäeval Liivimaa rüütelkonna poolt koostatud petitsioonis viitasid rüütelkonna esindajad Rootsi kuninga poolsetele aadelkonna õiguste rikkumisele ja esitasid kaebusi ka Rootsi kuninga poolt määratud Liivimaa kindralkuberner krahv Jacob Johann Hastferi tegevuse kohta. 1692. aasta juunis toimetasid maanõunikud Otto Friedrich von Vietinghoff, Leonhard Gustav von Budberg ja Maapäeva kreisisaadik parun Johann Albrecht von Mengden petitsiooni Stockholmi. Vastuolude tõttu kindralkuberneri ja rüütelkonna vahel peatati kindralkuberneri korraldusel Liivimaa rüütelkonna Maapäeva tegevus kuni 1694. aastani. Stockholmi suundunud rüütelkonna 3 esindajat aga vahistati ning suleti vanglasse, Johann Reinhold von Patkul aga põgenes Kuramaale, kus asus ette valmistama Rootsi kuningriigi vastase Poola, Venemaa ja Saksimaa koalitsiooni loomist.[viide?]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. III Õigusteadlaste päev, Tartus, 23. ja 24. aprillil, Ajakiri Õigus, 1924 a. Nr 4, 5. aastakäik, lk 84
  2. Von Ehrenthal nr 1148, www.adelsvapen.com
  3. Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Jakob Sneckensköld, Akadeemiline Ajalooselts, Toimetaja: Peeter Tarvel, Hans Kruus, Jaan Olvet. 1940, lk 324-lk 325
  4. Marten Seppel, Kroonutalupoegade seisund Liivimaal 17. sajandi lõpus, Tuna 2/2005 lk 23