Kristlus

Allikas: Vikipeedia
Kristluse osakaal riigiti, kõrgeim osakaal on lillaga, madalaim oranžiga

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga (2001. a andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon[1]. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas[2] ja Lõuna-Koreas[3].

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat'[4] ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kasutus on kolmanda Antiookia piiskopi või patriarhi Ignaatiuse poolt.

Ristiusu tuntuim sümbol rist võeti kasutusele 4. sajandil riigikirikuks saamisega.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma keisririik 395. aastal

Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku (algkristlus). Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus, Johannes ja hilisem liitunu Paulus. Esimesed varakristlaste järglaskogudused tekkisid 1. sajandil Jeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäöliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusia aladel. Läbi Väike-Aasia levis ristisuk Balkani poolsaare aladele, Egeuse mere äärsetele Vana-Makedoonia (Philippi) ja Kreeka (Thessaloniki, Kórinthos) aladele. Õpetus levis ka lõunas Aleksandriasse ning Põhja-Aafrika aladele. Ajalooliselt oli Egiptus üks oluliseim kristlik piirkond, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi ning Vana-Rooma keisririigi Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Lõuna-Euroopas levis õpetus Vana-Rooma impeeriumi pealinna Rooma ning sealt edasi impeeriumi aladele.

Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatoliku, protestantlikuks ja õigeusu kirikuks.

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Kristlaskonna jagunemine 5. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Arianism, Hereesia, Idagoodid, Läänegoodid, Vandaalid

4. sajandil levis kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi (Arianism). Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu. Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas I Nikaia kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks

Next.svg Pikemalt artiklis Nestoriaanlus

5. sajandi Rooma keisririigis toimus Aleksandria ja Antiookia koolkondade vaheline võitlus. Antiookia koolkonna esindaja Konstantinoopoli patriarh Nestoriose õpetus (Nestoriaanlus) kuulutati ekslikuks Efesose kirikukogul, 431. aastal.

Kristluse levik kuni 13. sajandini. William R. Shepherdi atlasest

451. aastal toimus Kalchedonis järgmine kirikukogu. Siin kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik tõlgendus. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning ühendada mõlema koolkonna teoloogid. Paljud kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus. Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast ehk kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.

Next.svg Pikemalt artiklis Vanad oriendikirikud, Kalchedoni kirikukogu

Rooma keiser Justinus I (518–527) ja eriti ta järglane keiser Justinianus I (527–565) kuulutasid Kalchedoni otsused riigis ainuakehtivateks õpetusteks. Aja jooksul muutus Kalchedoni otsuseid pooldav suund Rooma impeeriumi, nii ida kui lääne osa ametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-ortodokssetes kirikutes, roomakatoliku kirikus kui ka enamuses vanades protestantlikes kirikutes.

Aleksandria teoloogia pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada monofüsiitlikeks ja need on olemas tänapäevani.

Next.svg Pikemalt artiklis Monofüsitism

Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid enamuse Antiookia suuna pooldajad ning nende ja esimese kristoloogilise suuna paljude pooldajate vahel ei olnud esialgu kerge eraldusjoont tõmmata. Selle suuna esindajatest kujunes välja nn nestoriaanlik kirik, mis samuti on tänapäevani olemas.

Uskumused[muuda | muuda lähteteksti]

Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).

Kristlased usuvad, et kolmandal päeval (ristisurm reedel, ülestõusmine pühapäeval) pärast oma surma tõusis Jeesus üles ehk ärkas ellu ja 40 päeva hiljem läks taevasse. Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristus kannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja pandi hauakambrisse. Usutakse, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taevasse, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Ideoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

"Kristlikus ajaloos on olnud kohutavad tagajärjed pühakirja kohtlemisel viisil justkui ajalugu või isiksus ei tähendakski midagi pühakirja sõnade või sisu osas. Tõstes lõigu välja selle kontekstist ja pidades seda ajatuks tõeks, on kristlased väitnud, et pühakiri annab voli juute mõrvata (Mt 27,25). Lauset tekstis eraldi seisvana lugedes leidsid kristlased õigustuse nõiaks peetud naiste põletamiseks (2Ms 22,17). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse orjapidamisele ja apartheidile (1Ms 9,25). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse homoseksuaalide hukkamiseks (3Ms 20,13). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse naiste allutamiseks meestele, nõnda et neid hakati pidama justkui alaealisteks (1Ms 3,16), kes on võimetud võtma vastutust omaenda keha, finantside või elu eest." (John Bowker)

Õhtusöömaaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (püha õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või pühaks õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad on jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).

Pühad tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

Kristlik Piibel koosneb kahest osast: Vana Testament sisaldab kanooniliselt (vähemalt) 39 teksti ajast kuni mõnisada aastat enne Jeesuse sündi, Uus Testament 27 teksti, mis on põhiosas valminud mõne sajandi jooksul pärast Jeesuse sündi. Kristluse harudes on kasutusel mõnevõrra erinevad piiblid. Samuti kattub heebrea piibel ehk Tanah suures osas Vana Testamendiga, kuid raamatute jaotus ja järjestus on erinev. Vana Testament keskendub juudi rahva ajaloole, Uus Testament Kristuse elule (evangeeliumid) ja õpetustele.

Piibli kaanonile lähedalseisvaid Vana Testamendi tekste, mida protestantlikud kristlikud kirikud siiski pühaks ei pea, nimetatakse nendes kirikutes apokrüüfideks. Katoliku kirik, õigeusu kirikud ning osa ida kirikutest kasutavad nendest, heebrea Piiblist puuduvatest tekstidest nimetust deuterokaanon või anagignoskomena, ning loevad need raamatud Piibli kaanonisse kuuluvateks. Erinevatel konfessioonidel on väikseid erinevusi selles, millised raamatud loetakse kuuluvateks Piibli kaanonisse.

Vanimad säilinud kristlikud piiblid on kreekakeelsed käsikirjad 4. sajandist pKr. Vanim täielik judaistlik piibel on kreekakeelne tõlge samast sajandist. Vanimad täielikud heebrea piiblitekstid (masoreetiline tekst) pärinevad keskajast.

Kiriku jagunemine

Kiriku jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Aabel - Aabraham - Aabrahami Jumal - Aadam - Abba - Apostel - Apostlik suktsessioon - Augustinus

Dogmaatika

Eliisabet - Enchiridion (Augustinus) - Ester - Evangeelium

Issand

Jehoova - Jeesus Kristus - Johannese evangeelium - Jõulud

Katehhees - Katekismus - Kirik (pühakoda) - Klooster - Kolmainsus - Kristlik ekstremism - Kristus - Kümme käsku

Misjon - Märter

Nelipühad

Oikumeenia

Paavst - Patriarh - Patusepalve - Paulus - Pauluse kiri heebrealastele - Pauluse kiri roomlastele - Peapiiskop - Peetrus - Piibel - Piiskop - Prohvet - Psalm 53 - Pühitsus

Sakrament - Skisma

Taevaminemispüha

Usk - Usulahk - Usutunnistus

Ülestõusmine

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Adherents.com. Religions by Adherents. 18. mai 2006.
  2. WorthyNews.com. Growth of Christianity in China. 22. oktoober 2006.
  3. LutherProduction.com. Growth in South Korea. 22. oktoober 2006; Xhist.com. History of Christianity in Korea.
  4. Eric Ziolkowski. Making the familiar strange.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]