Vanapõhja keel

Allikas: Vikipeedia
Vanapõhja keele ning selle lähemate sugulaskeelte levik 10. sajandil. Punane ala märgib läänepõhja murret, oranž ala idapõhja murret, roosa ala gutni murret ning roheline ala teiste germaani keelte levikut, mille kõnelejad said mingil määral aru ka vanapõhja keelest.

Vanapõhja keel ehk vanaskandinaavia keel (rootsi fornnordiska, taani oldnordisk ehk norrønt, norra norrønt, inglise Old Norse) on germaani keelte põhjagermaani harusse kuuluv keel, mida kõneldi Skandinaavias ning selle elanike ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguses, kuni 13. sajandini. Vanapõhja keel kujunes välja muinaspõhja keelest 8. sajandil.

Mõnikord on eesti keeles vanapõhja keele tähenduses kasutatud ka nimetusi muinaspõhja keel ja muinasskandinaavia keel. Need terminid tähistavad enamasti siiski muinaspõhja keeleks nimetatavat vanemat keelekuju, mida kõneldi kuni 8. sajandini (vanapõhja keeleni viinud muutused said küll alguse juba 6. sajandil).

Enamik säilinud vanapõhjakeelseid tekste on 12.—13. sajandil selle variandis vanaislandi keeles kirjutatud Islandi saagad.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skandinaavia keelte ajaloos võib eristada kolme perioodi. Varaseim on muinaspõhja keel, kus puudusid märkimisväärsed piirkondlikud erinevused. Vanapõhja keeles, mida räägiti 8.—14. sajandil, oli kaks peamist haru: Ida-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanataani ja vanarootsi keel) ning Lääne-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanaislandi ja vananorra keel).

Vahel kasutatakse ka mõistet „keskpõhja”, mis on pigem ajalooline kui lingvistiline määratlus, kuigi just sel ajal leidsid aset muutused, mis viisid tänapäevaste keelte tekkeni. Kuni 13. sajandini pidasid kõnelejad ida- ja läänepõhja ning gutni dialekti samaks keeleks. Seda kutsuti ida dialektis dansk tunga ja lääne dialektis dönsk tunga, mis tähendab taani keelt.

Vanapõhja keele idamurrete hulka kuulus ka Gotlandil räägitud gutni murre, läänemurrete hulgas oli ka praeguseks väljasurnud norni keel, mida räägiti Orkney ja Shetlandi saartel ning Caithnessil Šotimaal. Vanapõhja keel oli arvatavasti arusaadav ka vanainglise, vanasaksi ja teiste alamsaksa keelte rääkijatele.

15. sajandist alates võib rääkida moodsatest skandinaavia kõnekeeltest.

Tänapäeva keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanapõhja keel arenes edasi põhjagermaani keelteks. Idamurretest arenesid välja taani ja rootsi keel, läänemurdest islandi, norra ning fääri. Kõige vähem erineb vanapõhja keelest tänapäeva islandi keel. Islandi keeles on näiteks säilinud käänded ja tegusõna pöördelõpud.

Grammatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanapõhja keeles oli neli käänet: nominatiiv, akusatiiv, genitiiv ja daativ. Nimisõna käändus nii arvus kui soos. Nimisõnal oli kolm sugu ning sugu sõltus enamasti tüvevokaalist. Arve oli kaks, kusjuures algse duaali on asendanud mitmus.

Meessoost nimisõna armr (eesti keeles "käsi")
Kääne Ainsus Mitmus
Nominatiiv armr armar
Genitiiv arms arma
Daativ armi ǫrmum/armum
Akusatiiv arm arma
Naissoost nimisõna hǫll (VLP), hall (VIP) (eesti keeles "saal")
Kääne Ainsus Mitmus
Nominativ hǫll/hall hallir/hallar (VIP)
Genitiiv hallar halla
Daativ hǫllu/hallu hǫllum/hallum
Akusatiiv hǫll/hall hallir/hallar (VIP)
Kesksoost nimisõna troll (eesti keeles "troll"):
Kääne Ainsus Mitmus
Nominatiiv troll troll
Genitiiv trolls trolla
Daativ trolli trollum
Akusatiiv troll troll

Verbid, nagu ka teistes germaani keeltes, jagunevad tugevateks ja nõrkadeks.

Sõnavara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa vanapõhja sõnavarast kuulub germaani keelte ühisleksikasse, kuid on ka skandinaaviapäraseid sõnu, näiteks n-järelliitelised bjǫrn (karu) ja ǫrn (kotkas). Laensõnades on tihti eesliide lühenenud, näiteks vanainglise belūcan (sulgema) ja onlūcan (avama) lühenesid mõlemad vanapõhja keeles lúka’ks. Tähenduse eristamiseks kasutati tagasõnu: lúka upp (avama). Näiteid on veelgi – gooti ga-razna lühenes granni’ks (naaber), germaani genug’ist sai vanapõhja gnóg (küllalt).

Sõnu laenati paljudest keeltest, millega kokku puututi. Friisi keelest pärinevad klæði (rõivad) ja bátr (laev)(võib olla laenatud ka vanainglise keelest), anglosaksi sál (müüma) ja ladina sekkr (kott, märss) on samuti vanapõhja keeles kinnistunud.

Kristluse tulekuga saabus Skandinaaviasse loomulikult ka kristlik sõnavara. Sõnu laenati kreeka ja ladina keelest: prestr (preester), kristen, munkr (munk), engel (ingel), djevel (kurat), kirkja (kirik) ja klokke, nonne (nunn), messe (missa). Samas toimusid tähenduse muutused ka vanapõhja keele sees: jól, guð (jumal), dygð (voorus) said uue, kristliku sisu.

Hansa Liidu tugevnedes keskaja lõpul oli vanapõhja keele kõige suuremaks mõjutajaks alamsaksa keel. Alamsaksa keelest laenati näiteks käsitöö ja rüütlikultuuriga seonduvaid sõnu. Alamsaksa keele mõju ulatus aga ka suletud sõnaklassidesse ja grammatilistesse struktuuridesse – laenati sidesõna men (aga) ning alamsaksa modaal bli(va) (saama) tõrjus välja skandinaavia verða.

Mõju vanainglise keelele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viikingiajal laenas vanainglise keel väga palju vanapõhja keelelt. Osaliselt on keelte sarnasus põhjendatav nende germaani päritoluga, kuid vanapõhja keelest on palju sõnu ka laenatud. Tänapäevases inglise keeles on paljud neist kasutusel: husband < húsbóndi (abikaasa), die < deyja (surema), get < geta (saama) jne. Vanapõhja keelest on laenatud ka they < þæiR (nemad) ja their < þæiRa (nende).

Kiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanapõhja keele ülestähendamiseks kasutati nii ladina tähestikku (alates 11. sajandist) kui ka ruunikirja (alates 2. sajandist). Skandinaavia vanimad ruunikirjanäited pärinevad 150 pKr, vanimad vanapõhja kirjanäited 8. sajandist. Ladina tähestik jõudis Skandinaaviasse koos kristlusega u 1000. a. Keskajal kasutasid ladina tähestikku peamiselt vaimulikud ja ametnikud, lihtrahvas kasutas ruunikirja. Ühe põhjusena võib nimetada ruunide kirjutamisel kasutatavate puu- ja luutükkide kättesaadavust võrreldes pärgamendiga, mida oli raske valmistada ning mis oli kallis.

Lihtrahvas jäädvustas ruunides kõike: „Ruune võib leida pea igalt poolt, kuhu märke oli võimalik sisse lõigata või kraapida: näiteks laevaplankudelt, noapeadelt, odavartelt, ilunaastudelt, sõlgedelt, vöökõladelt, kammidelt; enamasti on tegemist kas puust või luust esemetega. Sageli on esemele kirjutatud omaniku nimi või lihtsalt midagi kriipseldatud.”

Vanapõhja perioodil kasutati noorema futharki ruune, mida oli 16 ning mis tulid kasutusele umbes 8. ja 9. sajandi jooksul. Noorem futhark vastas suhteliselt hästi ladina tähestikule, mistõttu oli ruunide transkribeerimine ladina tähestikku suhteliselt lihtne, lisati vaid mõned tähed vanainglise ja anglosaksi keelest. Nooremast futharkist on tuntud kolm varianti – pikaharulised, lühiharulised ja "harudeta" ruunid.

Säilinud tekstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks islandi ja norra saagadele on säilinud mitmesuguseid teisi tekste. Ladina tähestikus on jäädvustatud peamiselt pühad ja seaduste tekstid. Üheks erandiks on 14. sajandist pärinev Skåne seadustekogu "Codex Runicus", mis on kirjutatud ruunidega pärgamendile. Ruune kasutati igapäevaselt ning tihti jäädvustati neid väikesele puu- või luutükile, samuti on säilinud suur hulk ruunikive.

Keelenäide[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgnev lõik on pärit Egilli saagast. Tekst pärineb 13. sajandist ning näitab, kui sarnane on kaasaegne islandi keel vanapõhja keelele.

Käsikiri Sama tekst normaliseeritud vanapõhja kirjaviisiga Sama tekst tänapäevases islandi keeles

ÞgeiR blundr systor s egils v þar aþingino & hafði gengit hart at liþueizlo við þst. h bað egil & þa þstein coma ser t staðfesto ut þangat a myrar h bio aðr fyr suNan huit a fyr neþan blundz vatn Egill toc uel aþui. oc fysti þst at þr leti h þangat fa ra. Egill setti þorgeir blund niðr at ana brecko En stein fǫrði bustað siN ut yf lang á. & settiz niðr at leiro lǫk. En egill reið hei suðr anes ept þingit m flocc siN. & skilðoz þr feðgar m kęrleic

Þorgeirr blundr, systursonr Egils, var þar á þinginu ok hafði gengit hart at liðveizlu við Þorstein. Hann bað Egil ok þá Þorstein koma sér til staðfestu út þangat á Mýrar; hann bjó áðr fyrir sunnan Hvítá, fyrir neðan Blundsvatn. Egill tók vel á því ok fýsti Þorstein, at þeir léti hann þangat fara. Egill setti Þorgeir blund niðr at Ánabrekku, en Steinarr fœrði bústað sinn út yfir Langá ok settisk niðr at Leirulæk. En Egill reið heim suðr á Nes eptir þingit með flokk sinn, ok skildusk þeir feðgar með kærleik.

Þorgeir blundur, systursonur Egils, var þar á þinginu og hafði gengið hart að liðveislu við Þorstein. Hann bað Egil og þá Þorstein að koma sér til staðfestu út þangað á Mýrar; hann bjó áður fyrir sunnan Hvítá, fyrir neðan Blundsvatn. Egill tók vel á því og fýsti Þorstein, að þeir létu hann þangað fara. Egill setti Þorgeir blund niður að Ánabrekku, en Steinar færði bústað sinn út yfir Langá og settist niður að Leirulæk. En Egill reið heim suður á Nes eftir þingið með flokk sinn, og skildust þeir feðgar með kærleik.


Ruuniteksti näide Bergenist (B390):

inkibiørkunimerþaerikuarisþaf/akri

Ingebjørg armastas mind, kui ma Stavangeris olin


Ruuniteksti näide Bergenist (N617):

aue maria gracia Plena tominus tekom benedickta t/u in mulieribus æþ benetikt/us fruktus uentris tui amen

Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum, benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui. Amen.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Faarlund, Jan Terje 2002. Old and Middle Scandinavian. – The Germanic Languages. Toim. Ekkehard König ja Johan van der Auwera. London ; New York : Routledge, pp. 38—72
  • Spurkland, Terje 2004. Literacy and ‘Runacy’ in Medieval Scandinavia. – Scandinavia and Europe, 800-1350 : contact, conflict, and coexistence. Toim. Jonathan Adams ja Katherine Holman. Turnhout : Brepols, pp. 333—344
  • Roesdahl, Else 2007. Viikingite maailm. Tallinn: Tänapäev.
  • Almenningen, Olaf et al. 1997. Språk og samfunn gjennom tusen år: ei norsk språkhistorie. Oslo : Universitetsforlaget.