Metafüüsika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib filosoofia valdkonnast; Aristotelese teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Aristoteles); Baumgarteni teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Baumgarten); Richard Taylori teose kohta vaata artiklit Metaphysics

Metafüüsika on filosoofia haru, mis püüab selgitada kogu olemise põhialuseid ning algupära ja reaalse kogemuse piire ületavaid probleeme.[1]

Metafüüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Metafüüsika on filosoofia haru, mis uurib fundamentaalseid küsimusi, reaalsuse ja olemise enese põhimõttelist olemust ning algmõisteid.[2] Metafüüsika üritab ületada füüsikalisi piire, kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogilist järeldust. Seeläbi üritab jõuda mittemõõdetava reaalsuseni: ajatud, muutumatud ja üldkehtivad seaduspärasused. Traditsiooniline metafüüsika otsib vastust küsimustele:

  • Mis seal on?
  • Ja kuidas seal on?

Metafüüsika uurimisobjektideks on eksistents, objektid ja nende omadused, aeg ja ruum, põhjus ja tagajärg ning võimalus. Metafüüsika kaks põhilist uuringut on:

  • Üldine metafüüsika, mis üritab olla universaalne viis lahti seletamaks reaalsuse olemust: kas on põhimõtteid, mis käivad kõige kohta, mis on reaalne?
  • Spetsiifiline metafüüsika, mis otsib vastus küsimusele: mis on lõplikult reaalne? Need kaks küsimust ühendavad metafüüsika ontoloogia, mis uurib olevat, olemist ning olemisviise.[3]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna “metafüüsika” tuleb Kreeka sõnast μετά (meta 'pärast' 'peale üle') ja φυσικά (füüsika 'loodus'). Sõna sai kasutust esimest korda Aristotelese teoste kogumis „Füüsika“ teostes, mis järgnesid raamatule „Füüsika“. Eessõna meta- viitab “peale” peatükke füüsikast. Aristoteles ise ei nimetanud oma raamatute sisu metafüüsikaks. Tema sõnades oli see “esimene filosoofia”. Aristotelese teoste toimetaja Andronicus of Rhodes oli see, kes pani sada aastat hilejn esimesed filosoofia rammatud füüsika raamatute järgi ja kutsus neid τὰ μετὰ τὰ φυσικὰ βιβλία (tà metà tà physikà biblía) ehk raamatud, mis tulevad peale raamatut "Füüsika". Sellele järgnes eksimus ladina teadlastelt, kes lugesid seda kui “ teadus, mis on peale füüsikat” .[2]

Metafüüsika teaduses[muuda | muuda lähteteksti]

Kui tavaline teadus on lõpetanud küsimuste küsimise, jätkab metafüüsika küsimist “miks?”. Füüsika fundamentaalid on ehitatud kindlatele aksioomidele, mis tõestavad aatomeid, osakesi, jõude, laenguid, massi jne. Selliste tõestuste olemasolu loetakse teadusliku teooria lõpuks. Metafüüsika aga liigub edasi küsimustega:Kas kõik füüsika teooriad vajava aja ja ruumi olemasolu, objekte ja omadusi?[4] Või piisab neist omadustest vaid ühest? Kui objekt muutub, kas ta jääb ikka samaks objektiks või mitte? Kas eristus objektide ja omaduste vahel on vajalik päris maailmas või meie arusaamale sellest? [5]

Tagasilükkamine[muuda | muuda lähteteksti]

18. saj filosoof David Hume on väitnud oma ekstreemsetes vaadetes metafüüsika vastu, et kogu tõeline teadus vajab kas matemaatilisi või faktilisi tõestusi. Kõik, mis jääb mõõdetavast välja, on väärtusetu.

Teadlased ja filosoofid, kes eiravad kogu metafüüsikat, nimetatakse loogilisteks positivistideks.

Protsessi metafüüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Protsessi metafüüsika väidab, et muutus ja püsivus kaks igapäeva kogemuste alust. Varem arvati nendeks põhiliselt olevat: olemus ja püsivus. Protsessi mõtlejate kohaselt on tähtsal kohal meie reaalsuse loomisel: uudsus, vool ja juhus.

Analüütiline filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Varane analüütilne filosoofia kippus metafüüsikat tagasilükkama, mõjutatult loogilisest positivismist, metafüüsika toodi analüütilisse filosoofiasse tagasi 20. saj teisel poolel. Filosoofid David K. Lewis ja David Armstrong töötasid välja erinevaid teooriaid erinevatel metafüüsikat puudutavatel teemadel: üldkehtivus, põhjuslikus, võimalus, vajalikus ja abstraktsed objektid.

Budistide metafüüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Budistide metafüüsika esitab erinevaid küsimusi reaalsuse olemuse kohta, toetudes buddha õpetustele. Varased budistide tekstid räägivad rohkem eetikast ja vaimsest arengust, mõnest kohast võib ka välja lugeda, et ta kannatakse maha mõtte metafüüsikast, nimetades seda ebakasulikuks ning määramatuks[6]. Metafüüsika hakkas levima peale buddha surma Abidharma traditsioonis, kes uskusid, et nähtus dharma ülim füüsiline ja vaimne juhtum loob kõik, mida me tajume ning seostab seda kõigega meie ümber.[7]


Mõiste kujunemine ja variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Aristotelese "Metafüüsika"[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Andronikos Rhodoselt 1. sajandil eKr Aristotelesest säilinud käsikirjad välja andis, paigutas ta "Füüsika" järele "Metafüüsika" (ta meta ta physika 'füüsika[raamatutele] järgnevad [raamatud]'. Sellest ongi metafüüsika nime saanud.

"Metafüüsikas" määratles Aristoteles muuhulgas esimese filosoofia: see uurib olevat kui olevat. Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolse uurimist.

Metafüüsika valdkonnad Hegeli järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Hegel, kes näeb senises metafüüsikas naiivset mõtteviisi, mis peab võimalikuks lõpmatute esemete (hing, maailm, loodus, vaim, Jumal) tunnetamist nendele predikaatide omistamise teel, loetleb "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" (§-d 33–36) metafüüsika valdkonnad ja küsimused järgmiselt.

Ontoloogia oli õpetus olemuse abstraktsetest määratlustest. Neid loetleti empiirilisel ja juhuslikul moel ning nende sisu võeti kujutlusest (sõna tarvitusest või etümoloogiast).

Ratsionaalne psühholoogia ehk pneumatoloogia tegeles hinge metafüüsilise loomusega, nimelt vaimuga kui asjaga seoses liitsuse, aja, kvalitatiivse muutumise ning kvantitatiivse kasvamise ja kahanemisega. Püüti põhjendada hinge surematust. Sealjuures tugineti sageli hinge lihtsusele.

Kosmoloogia uuris maailma, selle juhuslikkust, paratamatust, igavesust, ruumilist ja ajalist piiratust, maailmas aset leidvate muutuste formaalseid seadusi, inimese vabadust ja kurjuse päritolu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "[EKSS metafüüsika"]. Kasutatud 28. november 2017.
  2. 2,0 2,1 "Metaphysics (Stanford Encyclopedia of Philosophy)". Kasutatud 28. november 2018.
  3. "Metaphysics (Routledge Encyclopedia of Philosophy)". Kasutatud 28. november 2017.
  4. Shoemaker, Sydney.. (1969). "Time without change.". The Journal of Philosophy 66.12. Lk 363-381. 
  5. "Identity and Individuality in Quantum Theory, Stanford Encyclopedia of Philosophy". Kasutatud 28. november 2017.
  6. Ronkin, Noa. Early Buddhist Metaphysics: The Making of a Philosophical Tradition. Lk 1. 
  7. Ronkin, Noa. Early Buddhist Metaphysics: The Making of a Philosophical Tradition. Lk 5.