Aakre mõis
Aakre mõis oli rüütlimõis (vahepeal riigimõis) Rõngu kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisa keskus Tartu maakonnas Elva vallas Aakre külas.
Mõisa peahoone, ait ja viinavabrik on kultuurimälestised.
Aakre mõisa (Kawrimoise, hiljem Aicker või Ayakar) on kirjalikes allikates esmamainitud 1557. aastal.
Omanikud[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa asutas tõenäoliselt 16. sajandi esimesel poolel Kawerite aadliperekond, kelle käes oli mõis ka enamiku Poola ajast (algul jesuiitide käes).
Aastal 1627 annetas Gustav II Adolf Aakre mõisa koos Rõngu mõisaga admiral Clas Larsson Flemingile, nii et see läks Flemingite perekonna kätte. 17. sajandi mõisate reduktsiooni käigus Aakre mõis riigistati ning oli algul Rootsi, hiljem Vene riigimõis.
Aastal 1782 andis Venemaa keisrinna Katariina II Rehbinderite käsutusse ning 1798 kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa neile. 1802. aastal ostis salanõunik Arend Wilhelm von Rehbinderilt 115 000 rubla eest Aakre mõisa, endine Viiburi kuberner, kindralleitnant Karl Johann von Günzel (1741–1816)[1] ja tema abikaasa Catharina (1770–1844), kes oli krahv Jacob Johann von Sieversi tütar. Hiljem olid omanikuks veel ka Engelhardtid.
Rohlandid omandasid mõisa 1853. aastal ning mõis kuulus nendele kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimane omanik oli 1907. aastast õigusteaduste doktor professor Woldemar von Rohland.[2] Juurdekuuluvad Undi ehk Karlsbergi mõis ja Purtsi mõis olid juba varem kanditaludena välja antud.
Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa peahoone[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa ühekorruseline pikk kivist peahoone ehitati 19. sajandil. Stiililt on peahoone lähedane klassitsismile. Algselt oli hoone krohvitud ja fassaadil asus puidust veranda. Fassaadi keskel oli lai ja lame ehisviil (kolmnurkfrontoon) tiheda raamijaotusega kaaraknaga (segmentkaarse aknaga).
Aastal 1920 pärast Põhu koolimaja põlemist kolis kool Aakre mõisahoonesse. Aastatel 1932–1934 ehitati hoone üsna põhjalikult ümber – koolimajaks Arnold Matteuse projekti järgi. Selleks sai vallavalitsus riiklikku odavaprotsendilist laenu tähtajaga 40 aastat. Seoses ümberehitusega kaotati fassaadi ehisviil, lisati hoonele mansardkorrus ja katus kujundati viilkatuseks. Ehitati ka uued korstnad. Loodepoolsele küljele ehitati juurde mõned aknad. Hoonel on kolmelööviline ja võlvitud kelder. Hoonel on kvaadernurgad.
Aastal 1973 kool (Aakre Algkool) suleti. Mõnda aega tegutses majas seejärel Aakre Eriinternaatkool. Viimane kapitaalsem remont toimus 1988. aastal. Siis sai hoone uued avatäited ja uue kivikatuse. Alates sellest ajast tegutseb hoones Aakre Lasteaed-Algkool.
Kõigi teostatud ümberehituste tõttu pole hoone siseruumides ajalooliselt väärtuslikest detailidest säilinud midagi muud kui mõni peegellagi ja keldri võlvlagi.
Keskkütte kasutamise tõttu on ahjud välja lõhutud. Korstnates pesitsevad hakid.
Kool kuulub Eesti mõisakoolide ühingusse ning osaleb projektis "Unustatud mõisad". Kool on lülitatud mõisakoolide riiklikku programmi.
Lasteaed-algkooli juhataja Ilme Hõbemägi on hoones sageli kuulnud kummitust, keda ta peab viimase mõisapreili Margareta vaimuks.[3]
Ait-jääkelder[muuda | muuda lähteteksti]
Peahoonest kirdes asuv maakivist jääkelder on ehitatud arvatavasti samuti 19. sajandil.
Hoone algne sissepääs paiknes loodepoolsel küljel, kuid 1988. aastal keldri sissepääs ehitati kagupoolsele küljele, kus keldriuste kohale moodustub rõdu. Keldri alumine korrus on pool-maapealne, ülemine korrus maapealne. Keldri siseruumides on võimla koos riietus- ja duširuumidega.
Ait[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa aidahoone pärineb 18. sajandi lõpust. Sellel oli 5 kaaravaga kaaristu. Pärast tulekahju pole seda taastatud ning sellest on järel ainult müürid.
Laut[muuda | muuda lähteteksti]
Laudal on vahvärkviil ristikujuliste õhutusavadega.
[muuda | muuda lähteteksti]
Säilinud on peahoonest mõnisada meetrit kagu pool asetsev viinavabrikuhoone.
Mõisapark[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisapargis on Teise maailmasõja vennashaud mälestussambaga.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Vaated mõisale[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade peahoonele põhjast
Vaade peahoonele kirdest
Ait-jääkelder. Vaade edelast
Aida varemed. Vaade põhjast
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Erik Amburger. Geschichte der Behördenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917, lk 436
- ↑ Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register: Aakre mõis (Rõngu khk)
- ↑ "Aakre lasteaed-algkool kasvatab sõpru eluajaks". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. august 2007. Vaadatud 18. augustil 2008.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Hagemeister, Heinrich von (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. lk. 101–102
- Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 76-7.
- Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk-d 514 lk. lk.130–132
- Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 412 [1].
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aakre mõis |
- Aakre mõis kultuurimälestiste registris