Vaimne alaareng

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vaimne alaarengu korral on tegemist alaealise[viide?] isiku ajukahjustuse tagajärjel tekkinud intellektuaalsete võimete vaegarenguga. Reeglina on häiritud vaimse alaarengu korral ka mälu.

Eristamaks vaimset alaarengut või vaegarengut (oligofreenia) vaimsest taandarengust (dementsus), on tõmmatud ajaline piir 18. eluaastale, millest varem intellektuaalsete võimete alanemise avaldumist nimetatakse vaimseks alaarenguks. Pärast 18. eluaastat ilmnev intellektuaalsete võimete alanemise avaldumist nimetatakse vaimseks taandarenguks (dementsuseks).

Haigus vs. seisund[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval tõlgendatakse vaimset alaarengut kaheselt: ühed peavad vaimset alaarengut haiguseks ja teised mitte, nimetades seda seisundiks.

Vaimse alaarengu haiguslikkuse pooldajad toovad esile tõiga, et kunagi toimus organismis patoloogiline protsess, mille tulemusena rikuti aju struktuur ja funktsioon. Kuna toimus struktuuri destruktsioon, siis on põhimõtteliselt võimalik struktuuri taastamine ehk ravi. Tänapäeval annavad selliseks raviks lootust tüvirakud.

Seisundi pooldajad toovad esile tõiga, et vaimne alaareng on stabiilne ja muutumatu ning seetõttu pole põhjendatud rääkida haigusest, mis on oma olemuselt dünaamiline protsess.

Astmed[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonilise psühhiaatrilise terminoloogia järgi eristatakse järgmisi vaimse alaarengu astmeid:

  • debiilsus – saab aru ühiskonnakorralduse põhireeglitest. On võimeline iseseisvalt elama ja oma tegude eest vastutama. Probleemid tekivad keerulisemate olukordade analüüsimisel ja vastavate lahendite leidmisel;
  • imbetsilsus – ei saa aru ühiskonna põhistruktuurist, mistõttu on piiratud teovõimega. Ei ole võimeline iseseisvalt oma elu korraldama, kuid standardsetes tingimustes on võimeline mõni aeg rahuldavalt toimima. Lihtsamaid töiseid tegevusi on võimeline iseseisvalt sooritama;
  • idiootia – vajab regulaarset hooldust. Sõnavara väga piiratud. Vajab abi riietumisel, enesehügieenil. Regulaarset töist tegevust pole võimeline sooritama. Piiratud teovõimega.

RHK-10 järgi eristatakse järgmised astmeid ja eristamise kriteeriumideks on inimese IQ.[1]:

Vaimne alaareng karistusseadustikus[muuda | muuda lähteteksti]

Tsiviliseeritud maailmas tehakse psüühiliselt haigetele või vaimupuuetega isikutele erandeid karistusõiguslikus õigusemõistmises. Termin "nõrgamõistuslikkus" esineb tänapäeval ainult Eesti õigusaktides, KarS § 34. KarS § 34 kohaselt nõrgamõistuslik inimene ei ole süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või arusaamisest. [2]Ainult kohus saab määrata kohtuekspertiisi, kus kohtupsühhiaater teeb psühhiaatrilise hinnangu koos juurdekuuluvate kliiniliste asjaoludega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]