Merikotkas

Allikas: Vikipeedia
Merikotkas
Haliaeetus albicilla LC0194.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Pistrikulised Falconiformes
Sugukond: Haugaslased Accipitridae
Perekond: Merikotkas Haliaeëtus
Liik: Merikotkas
Ladinakeelne nimetus
Haliaeëtus albicilla
(Linnaeus, 1758)
Merikotka levikukaart:Heleroheline: PesitsusaladSinine:TalvitusaladTumeroheline:Aastaringne kohalolek
Merikotka levikukaart:
Heleroheline: Pesitsusalad
Sinine:Talvitusalad
Tumeroheline:Aastaringne kohalolek

Merikotkas (Haliaeëtus albicilla) on haugaslaste sugukonda merikotka perekonda kuuluv röövlind.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Merikotkas elab Euraasias, põhja poole kuni tundrani, lõuna poole Jaapani, Hiina, Põhja-Iraani, Türgi, Balkani ja Hispaaniani. Ta elab ka Korsikal, Sardiinial, Hebriididel, Shetlandil, Islandil ja Gröönimaal. Talvel on osa isendeid, eriti noored, hulgulinnud ning on jõudnud Pakistani ja Põhja-Aafrikasse.[1]

Eestis elab ta peamiselt Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikul, kuid ka Peipsi rannikul[1]. Eestis pesitseb ligi 300 paari merikotkaid[2]. Merikotka talvist arvukust hinnatakse 600–900 isendile [3]. Merikotka arvukus Eestis kasvab[4]

Merikotkaste arvukusele on halvasti mõjunud kloororgaanilised ühendid. Pärast nende keelustamist Läänemere ümbruses 1970. aastaks püsis ühendite mõju veel mitu kümnendit ja liigi arvukus hakkas taas tõusma 1990. aastate alguses.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Merikotkas on suur lind, Eesti suurim röövlind[4]. Tema üldpikkus on 77–100 cm, tiiva pikkus 57–69 cm ja mass 3–6,5 kg[1]. Emaslind on isasest tunduvalt suurem[1].

Täiskasvanud isendite sulestik on mitut värvi pruun, pea võib olla ookerjas või valkjas. Hoosuled on tumepruunid, saba koosneb 12 tüürsulest ja on valge. Noorlind, see tähendab alla 4 aasta vanune lind on pruun mustja peaga, sulgede tüvikuosa on valkjas ja alapool valkjas pruunide tähnidega. Merikotka tiivad on pikad ja laiad, aga saba lühike ja kiiljas. Kukla- ja kaela suled on pikenenud ja terava tipuga. Noorlinnu sulestik läheb vanalinnu sulestikuks üle järk-järgult.[1]

Vikerkest on vanalinnul kahvatukollane, noorlinnul pruun. Nokk on vanalinnul kollakas, noorlinnul must. Vahanahk ja jalad on kollased ning küünised mustad. Jookse on sulistumata ja selle poolest eristuvad merikotkad teistest kotkastest.[1]

Noorlinde on lihtne segi ajada konnakotkastega, aga merikotkad lendavad rohmakamalt ja aeglasemate tiivalöökidega, meenutades lendavat vaipa.[4]

Elupaigad ja pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Merikotkas Tartu maakonnas

Ta elutseb veekogude lähedal nii merede kui ka järvede ja jõgede ääres[1].

Merikotka paarid on väga püsivad.[1]

Pesa teeb ta vanadesse ranniku- ja rabametsadesse või nende serva, harilikult männi otsa, harvem kaljudele[1]. Merikotkas väldib pesitsemist lageraielankide säilikpuudel. Rannikust asub merekotka pesa 5 km kaugusel sisemaal. Merikotkas eelistab 90 aastaseid lehtmetsi ja 120-130 aastased okasmetsad.[2] Pesa on jämedatest okstest koosnev hiigelkuhil, mida kasutatakse mitu aastat järjest[1]. Aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla isegi tonniraskune[4].

Kurn on varajane. Levila lõunaosas munetakse juba veebruari lõpul või märtsi algul, Eestis märtsi teisel poolel[4], aga tundras alles aprilli lõpul. Kurnas on tavaliselt 2 muna, aga võib olla ka vähem või rohkem. Pole ime, kui sigimine ebaõnnestub ja mune ei tulegi. Munad on valged, mõnikord ookerjate laikudega. Hauvad mõlemad vanemad, aga peamiselt emaslind. Haudumine kestab nii suure linnu kohta vähe: 35–40 päeva. Pojad lennuvõimestuvad umbes 70 päeva vanuselt.[1]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Merikotkas saaki püüdmas

Merikotkas ei ole toidu suhtes valiv. Palju sööb ta kalu. Ta laskub jalgupidi vette ja tõstab kala veest välja. Lisaks toitub ta veelindudest: ta heidutab linnu sukelduma ja napsab ta kinni, kui lind uuesti veepinnale ilmub. Ta sööb ka imetajaid, näiteks jäneselisi, ümisejaid ja suslikuid. Ta ei põlga ka väikest saaki ja püüab levila põhjaosas lemminguid. Merikotkas sööb ka raibet, eriti talvel.[1]

Saagi varitsemiseks kasutab merikotkas kindlaid istekohti, näiteks suuri kive ja vanu puid.

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Merikotkaste arvukus Eestis hakkas langema 19. sajandil. Inimesed hävitasid neid, sest arvasid, et merikotkas hävitab kalavarusid ja jahiloomi. Kõige halvemas seisus olid Eesti merikotkad 1960. aastatel, kui mitmel aastal järjest ei olnud Eestis ainsatki õnnestunud pesitsemist.[5] 1980ndatel ja 1990ndatel anti Eestis elavatele merikotkastele talvel lisatoitu.[2]

Merikotkas kuulub looduskaitse alla ja on Eesti Punases Raamatus.

Merikotkal ei ole looduslikke vaenlasi (peale inimese). Teda ähvardab elukeskkonna kadumine. Kuna merikotkas on toitumispüramiidi tipus, ähvardavad teda teistest liikidest rohkem inimtegevuse tulemusel keskkonda sattuvad mürgid, mille suhtes merikotkas on suhteliselt tundlik. Maaülikooli uuring näitas, et ligi pooled merikotkaste korjustest sisaldavad pliid, mis allikas on pliid sisaldav laskemoon. 2016. aastal hukkus Eestis laskemoona tõttu üks satelliidiga varustatud merikotkas.[2]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiit Randla. "Eesti röövlinnud. Kullilised ja kakulised". Tallinn 1976.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 "Loomade elu", 6. kd., lk. 132–133, joon. 89, tahvel 19
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Hendrik Kuusk: Looduskaitse edulugu: merikotkad on Eesti endale tagasi võtnud Eesti Päevaleht, 17. september 2016
  3. Eesti Ornitoloogiaühing. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008 Hirundo 1/2009
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Kotkaklubi. Merikotkas
  5. Ulvar Käärt. Kotkakaamera ees staaritsevad Soomest tulnud merikotkad Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2009. Vaadatud 26. novembril 2015

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]