Süüria

Allikas: Vikipeedia
Süüria Araabia Vabariik
araabia الجمهوريّة العربيّة السّوريّ
Al-Jumhūrīyah al-‘Arabīyah as-Sūrīyah
Süüria lipp Süüria vapp
Süüria lipp Süüria vapp
Süüria asendikaart
Riigihümn Ḩumāt ad-Diyār
Pealinn Damaskus
Pindala 185 180 km²
Riigikeel(ed) araabia
Rahvaarv 23 266 284 (2016 märts)
Rahvastikutihedus 121 in/km²
President Bashshār al-Asad
Peaminister ‘Imād Khamīs
Iseseisvus 17. aprill 1946
Rahaühik nael (SYP)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .sy
ROK-i kood SYR
Telefonikood 963

Süüria (araabia keeles سوريا (Sūriyā), süüria keeles ܣܘܪܝܐ, kurdi keeles Sûrî; ametlikult Süüria Araabia Vabariik) on riik Lähis-Idas Levandis. See piirneb de jure läänes Vahemere ja Liibanoniga, põhjas Türgiga, idas Iraagiga, lõunas Jordaaniaga ja edelas Iisraeliga. Süüria jääb 32° ja 38° N ning 35° ja 43° E vahele.

Süüria nimi on pärit Vana-Kreekast, kus nimetusega Σύριοι tähistati assüürlasi. Uuemate uurimuste järgi viitab Süüria nimi Assüüriale.

Süüria nimi tuleb piirkonna Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutatud nimest, mis arvatavasti tuleb akadi sõnast suri.[1] Süüria on olnud mõnede maailma vanimate tsivilisatsioonide mõjuväljas. Praeguse Süüria alal on olnud mõned kristluse sünnipaikadest ja keskajal oli Süüria ala üks islami sünnipaikadest. Uusajal läks Süüria Osmanite riigi võimu alla ning pärast esimest maailmasõda sai sellest Prantsusmaa asumaa.

Süüria iseseisvus seoses teise maailmasõjaga. Aastast 1963 on riigis totalitaristlikult valitsenud araabia sotsialismi pooldav Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei. Aastal 2011 puhkesid Süürias araabia kevadega seotud rahutused. Suveks 2011 kasvas neist välja Süüria kodusõda president Bashshār al-Asadi valitsuse kukutamiseks.


Süüria kaart.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Suurema osa riigi territooriumist hõlmab edelast kirdesse madalduv (1000 meetri kõrguselt 250 meetrini) Süüria lavamaa – suure Saudi-Araabia kiltmaa põhjaosa. Lavamaalt kerkivad madalad mäemassiivid ja -ahelikud.

Riigi ida- ja kirdeosas laiub 250–450 m kõrgune Al-Jazirah tasandik, mida Süüria lavamaast lahutab Eufrati (Al-Furāti) jõe org. Lääneosas paiknevat kitsast Vahemere rannikumadalikku eraldab sisealadest ‘Alawīyīni mäeahelik (Jabal Matta, 1582 m), mis idas madaldub järsult tektoonilisse vagumusse. Liibanoni piiril asuvad Antiliibanoni mäed ning sellest lõuna pool Iisraeli ja Jordaania piirini ulatuv Golani kõrgendik (300–1200 m). Lõunaosas paikneb vulkaaniline mäemassiiv Jabal ad-Durūz (Jabal al-‘Arab, 1803 m).

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria aladel on valdav lähistroopiline mandriline kliima, sajab 100–300 mm/a ja peaaegu ainult talvel. Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris 4–6 °C ja juulis 32–34 °C. Suvel puhub tugev kõrbetuul hamsin, mis toob Araabia poolsaarelt liiva ja tolmu. Vaid rannikumadalikul on vahemereline kliima: sademeid kuni 900 mm/a, keskmine temperatuur on jaanuaris 10–12, juulis 25–27 °C. Ansariya mägedes sajab kuni 1400 mm/a, talvel ka lund.[2]

Taimed[muuda | muuda lähteteksti]

Peamiselt katavad Süüria alasid kuivad platood ja väheste oaasidega Süüria kõrb, on ka rohelisi alasid Vahemere-äärses riigi loodeosas.[2] Rannikumadalikud on üles haritud. Mäestike Vahemere-poolsetel nõlvadel kasvab makjat, kohati on tamme- ja süüria männi salusid, idanõlvadel on mägistepp.

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Eufrat on Süüria suurim jõgi, mis voolab 675 km ulatuses läbi maa põhja-ja idaosa. Tähtsad on ka selle vasakpoolsed lisajõed Al-Khābūr ja Balīkh ning Vahemerre suubuv Al-‘Asī. Süüria kõrbes leidub vadisid. Eufratile on rajatud Al-Asadi veehoidla (630 ruutkilomeetrit).

Keskkond[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastail Saksa Demokraatliku Vabariigi abiga Tartūsi rajatud tsemenditehas on Vahemere rannikuala suuremaid reostajaid.

Loomad[muuda | muuda lähteteksti]

Imetajaid on 63 liiki. Kunagisest rikkalikust sõraliste faunast on vähesel määral säilinud ainult metssiga, metskitse, džeiraani ning mägi- ja dorkasgaselli. 20. sajandi teisel poolel hävisid loodusest valge-orüks ja nuubia kaljukits. Endeemset tava-kuldhamstrit kasvatatakse lemmikloomana kogu maailmas. Linde on kohatud 392 liiki, neist näiteks kaljuiibis, mesopotaamia roolind ja seedri-koldvint on ohustatud. Roomajaid on 127 (sh 9 kilpkonna- ja 48 maoliiki) ja kahepaikseid 16 liiki. Putukaid on ligi 1450 liiki.

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Süürias kaitstakse kohalikke väga vanu koduloomatõuge. Süürias on 42 kaitseala.[3]

Maavarad[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria põhilisteks maavaradeks on nafta ja maagaas, leidub ka raua-, mangaani- ja kroomimaaki, barüüti, pruunsütt, fosforit, väävlit, kivisoola, looduslikku bituumenit ja kipsi.[2]

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikord[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria on unitaarne vabariik. Kehtib 26. veebruaril 2012 jõustunud põhiseadus, millega määratletakse Süüria poolpresidentaalseks vabariigiks, kus valitsev usund on islam.[4]

Kõrgeim seadusandlik võim kuulub Rahvanõukogule, mis moodustatakse otsevalimistel neljaks aastaks. Rahvanõukogu on ühekojaline. Valimistel läheb kaks kolmandikku häältest alati automaatselt üle võimul olevale koalitsioonile.[5]

Täidesaatev võim kuulub presidendile ja Ministrite Nõukogule (valitsus). Ministrite Nõukogu esimees (peaminister) ja valitsusliikmed vastutavad oma tegevustes presidendi ees. Praegu seisab Süüria valitsus silmitsi demonstratsioonide ja protestidega, mis on seotud araabia kevadega. Suured konfliktid, mille juured ulatuvad juba aegadesse enne Kristust, on Süürial naaberriigi Liibanoniga. Süüriat on olnud põhjust süüdistada Liibanoni destabiliseerimises.[6]

President[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süüria riigipeade loend.

Riigipea on rahvahääletusel seitsmeks aastaks valitav president. Presidendikandidaadi esitab Rahvanõukogu (parlament) valitseva partei juhtkonna ettepanekul. President nimetab ühe või mitu asepresidenti. Põhiseadus nõuab, et president oleks moslem, kuid see ei tee islamist tingimata riigiusku. Põhiseadus annab presidendile õiguse määrata ametisse ministrid, kuulutada välja sõjaolukorra ja erakorralise olukorra, samuti anda välja seadusi (need vajavad küll parlamendis ratifitseerimist, välja arvatud hädaolukorras). President võib ka välja kuulutada amnestia, muuta põhiseadust ning nimetada riigiteenistujaid ja sõjaväelasi. President on ka relvajõudude ülemjuhataja.

Praegune Süüria president on Bashār al-Asad, kes sisuliselt päris võimu oma isalt Ḩāfiz̧ al-Asadilt (võimul alates 1971. aastast) 2000. aasta valimistel ja valiti teist korda 2007. aastal. Vastaskandidaati tal ei olnud. Kuna Süüria põhiseadus nägi ette, et president peab olema vähemalt 40-aastane, aga al-Asad oli kõigest 34-aastane, muutis Süüria parlament kiiresti põhiseadust ja kehtestas presidendi minimaalseks vanuseks 34 aastat. Bashār al-Asad kuulub alaviitide usulisse rühmitusse.

Parlament[muuda | muuda lähteteksti]

Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei (ka Araabia Sotsialistlik Ba'athi Partei) ehk Baath (Ḥizb al-Ba`ṯ al-`Arabī al-Ištirāki) on partei, mis asutati 1940. aastatel Damaskuses araabia rahvusliku liikumise käigus. Partei eesmärgiks oli ühendada kõik Araabiamaad ühte riiki ning seista vastu lääne koloniaalvõimule. Suurima mõjuvõimu saavutas Baathi partei Süürias ja Iraagis. 1966. aastal kukutati Süürias sõjaväelise riigipöördega liikumise asutaja Michel Aflaq ning partei jagunes rivaalitsevateks Süüria ja Iraagi organisatsioonideks, mis omasid teistes Araabia riikides paralleelseid struktuure.

Iraagis saavutas Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei võimu 1963. aastal, kuid keelustati 2003. aastal Iraagi sõja käigus. Süürias on ta aga võimul tänaseni.

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria Rahvuslik Koalitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kodusõja tulemusel moodustas opositsioonijõudude katusorganisatsioon Süüria Rahvuslik Koalitsioon 2012. aasta märtsis oma valitsuse. Selle esindajad kutsuti 28. märtsil 2013 osalema Süüria nimel Araabia Liigas. Koalitsiooni on "Süüria rahva ainsa esindajana" tunnustanud USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised riigid.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria provintsid: 1. Madinat Dimaschq (Damaskus), 2. Rif Dimaschq, 3. Al-Qunaitira, 4. Dar'a, 5. as-Suwaida, 6. Homs, 7. Tartus, 8. Latakia, 9. Hama, 10. Idlib, 11. Aleppo, 12. Ar-Raqqa, 13. Dair az-Zaur, 14. al-Hasaka

Süüria on jaotatud neljateistkümneks kubermanguks (muḩāfaz̧āt, ainsus muḩāfaz̧ah). Kubermangud jagunevad kuuekümne neljaks provintsiks (sh pealinn Damaskus), mis on omakorda jaotatud väiksemateks piirkondadeks.

Iga kubermangu juhib kuberner, kelle määrab ametisse siseminister ja kinnitab valitsus. Kuberneri abistab tema ametiajal provintsi nõukogu, mille liikmeist 3/4 valitakse ametisse neljaks aastaks ning ülejäänud nimetavad kuberner ja siseminister.

Damaskus on Süüria pealinn (umbes 1 590 000 elanikku). Latakia (umbes 650 000 elanikku) ja Ţarţūs on tähtsad Vahemere-äärsed sadamalinnad. Teiste suurimate linnade hulka kuuluvad Aleppo (Ḩalab) (2 1000 000 elanikku) ja Ḩimş (1 033 000 elanikku).

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

94% rahvastikust on on araablased. Teistest araabia maadest sisserännanud ja nende järglased (peamiselt palestiinlased) moodustavad 3%, kurdid üle 3% ning armeenlased 1,5% rahvastikust. On ka tšerkesse, assüürlasi, türklasi, turkmeene, pärslasi ja juute. Rahvastiku juurdekasv on kiire, 1980–1992 oli see 3,3% aastas.[2]

90% elanikkonnast on moslemid, neist 58% omakorda sunniidid, 27% šiiidid ja 5% druusid. Kristlasi on 10%.[2]

Asustustihedus oli 1992. aastal 70 inimest ruutkilomeetri kohta[2], 2012. aastal 118,3 in/km2.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria tähtsaimad majandusharud on põllumajandus, naftatootmine, tööstus ja turism. Majandust on oluliselt mõjutanud naftahinna kõikumine maailmaturul, rahvastiku kiire kasv ja suured sõjalised kulutused, viimastel aastatel kodusõda. Tähtsamates majandusharudes valitseb riiklik sektor: 80% tööstustoodangust annavad riiklikud ettevõtted, 90% väliskaubandusest ja 95% pangandusest kuulub riigile. Olulised põllumajanduspiirkonnad on riigi kirdeosas Al Jazira ja lõunaosas Hawrani.[7] Maagaasi eksporditi juba 1940. aastast, naftat alates 1974. aastast.

Teabelevi[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjandus on mitmesuguste organisatsioonide ja erakompaniide valduses. Iga päev ilmub 10 päevalehte, suurim neist on Al-Baath.[8] Tuntuim ingliskeelne ajaleht on Syrian Times. Riiklik ringhäälinguteenistus korraldab raadio- ja telelevi. 1965. aastast tegutseb riiklik uudisteagentuur SANA (Syrian Arab News Agency).[2]

Inimõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria inimõiguste olukord on üks halvimaid maailmas. Inimõiguste organisatsioonid Human Rights Watch ja Freedom House on arvanud Süüria mittevabade riikide hulka.[9]

Süürias vahistatakse meeleavaldustel demokraatlike vaadetega inimesi ja inimõiguslasi, pannakse kinni veebilehti, vahistatakse blogipidajaid ja kehtestatakse reisikeelde. Omavoliline kinnipidamine, piinamine ja inimeste kadumine on laialt levinud.[10] Süürias on naised tagakiusatud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süüria ajalugu.
Levant

Süüria paikneb ajaloolises Levantis, mis hõlmab Vahemerest itta jäävaid alasid kuni Mesopotaamiani. Põhja-lõuna suunal jääb Levant Tauruse mägede ja Araabia poolsaare vahele.

Esiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria ala esimesed inimasustuse jäljed pärinevad vanemast kiviajast. Rohkesti on mälestisi hilisemast kiviajast ja pronksiajast. Süüria aladel hakati esimestena kasutama kivist kui ka kipsist ja põletatud lubjast anumaid. Anatooliast pärit obsidiaanist tööriistade leiud tõestavad varajasi kaubandussuhteid teiste riikidega. Vaaraodelt pärit esemed, mis on ilmselt kingitused, kinnitavad suhteid Vana-Egiptusega.

Vanaaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Hetiidi riik (sinine) umbes aastal 1300 eKr
Foiniikia ja foiniiklaste kaubandussidemed Vahemerel

Süüria oli üks vanemaid piirkondi, kus tekkisid linnriigid. Neist üks jõukamaid oli Ebla linn, mis rajati umbes 3000 eKr. 1960.–1970. aastatel avastati itaallase Paolo Matthiae juhitud arheoloogilistel kaevamistel Ebla aladel, et kolmandal aastatuhandel eKr ulatus selle mõjupiirkond Punasest merest Anatooliani põhjas ning tänapäevase Iraagi aladeni idas. Ebla rikastus tänu headele kaubandussuhetele Sumeri ja Akadi aladega. Linnast on leitud ulatuslik arhiiv, mis koosneb umbes 20 000 kiilkirjatahvlist, suuremalt jaolt ebla keeles, mida kirjutati sumeri kirjas. Uuringud näitavad ebla keele sugulust akadi keelega, see kuulub vanimate kirjalike semiidi keelte hulka.

Uus-Assüüria suurriigi laienemine

Piirkonna vanimaid linnu on Aleppo, alates 1800. aastast eKr oli Aleppo Jamhadi kuningriigi keskus Põhja-Süürias.

Next.svg Pikemalt artiklis Aleppo.

2. aastatuhandel eKr võitlesid Süüria pärast Egiptus ja Hetiidi riik (hetiidid). Aastatel 1450–1200 eKr valitses õitseng kaananlaste sadamalinnas Ugaritis, mis maksis andamit Egiptusele ja pidas kaubandussuhteid Küprosega.

14. sajandil eKr tungisid Süüriasse ja Eufrati keskjooksule, Araabia poolsaarelt aramea hõimud. Naabersuurriikide (Iisraeli ja Assüüria) nõrgenedes tekkis taas semiidi hõimude väikeriike ja nende liite. Süüria aladel asunud Foiniikia laiendas oma kaubandust üle kogu Vahemere, üks foiniiklaste kolooniaid Põhja-Aafrikas oli ka Roomaga rivaalitsenud Kartaago.

Next.svg Pikemalt artiklis Aramealased., Foiniikia

8. sajandil eKr sattusid aramealaste alad ja Foiniikia kolooniad Assüüria võimu alla. Uus-Assüüria suurriik hõlmas osaliselt või täielikult 8. ja 7. sajandil eKr muu hulgas tänapäeva Iraagi, Süüria, Liibanoni, Türgi ja Iraani ala, ulatudes Väike-Aasiast Zagrose mägedest ning Kaukasusest Pärsia lahe ja Nuubiani.

Next.svg Pikemalt artiklis Assüüria., Assüüria#Uus-Assüüria suurriigi ajajärk (911–610 eKr)

Süüria alad langesid seejärel Babüloonia ning 539 eKr Ahhemeniidide võimu alla.

6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius Ahhemeniidide Pärsia suurriik tänapäeva Iraani, Iraagi, Afganistani, Usbekistani, Türgi, Küprose, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse alal. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid.

Seleukiidide riik ja Väike-Aasia, 90 eKr

Seleukiidide riik[muuda | muuda lähteteksti]

333 eKr vallutas Süüria ning seal asuvad linnad Tüürose, Baalbeki, Byblose, Siidoni, Ugariti, Aradose, Berytose Aleksander Suur. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid. Linnades (Antiookias, Dura Europoses, Latakias, Palmyras) levis hellenistlik kultuur.

Next.svg Pikemalt artiklis Seleukiidide riik.

Philippos II-e ja Aleksander Suure väepealik Seleukos I Nikator (kreeka keeles 'võitja'; umbes 358 eKr–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Seleukiidide riigi rajaja, sai 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal sõja järel Antigonos I-ga lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas ta Süüria alad. Seleukos I järglaste, Antiochos I, Antiochos II, Seleukos II ja Seleukos III ajal võitles riik ülestõusudega Bitüünias, Pergamonis, Baktrias ja Partias ning esimeses Süüria sõjas (274–271 eKr) Ptolemaioste vastu.

223 eKr võimule tulnud Antiochos III suutis järgneva 25 aasta jooksul taastada riigis korra ning allutada Baktria ja Partia taas oma võimule. Antiochos III võitis ka 204 eKr Ptolemaios V ning Egiptus kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria.

Rooma riik[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma keisririik aastal 117 pKr oma suurimates piirides
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma keisririik.

83. aastal eKr langes Süüria Armeenia kuninga kätte. Armeenia võim kestis Süürias üle 13 aasta. 64. aastal eKr liideti Süüria Rooma provintsiga. Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas kristlus teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Esimesed varakristlaste järglaskogudused tekkisid 1. sajandil Jeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäöliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusia aladel. Õpetus levis ka lõunas Aleksandriasse ning Põhja-Aafrika aladele. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi ning Vana-Rooma keisririigi Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Alates 2. sajandist levis laialdaselt ristiusk ja süüria keeles loodi rikkalik kristlik kirjavara.

Next.svg Pikemalt artiklis Palmyra.

Bütsants[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsants, keiser Justinianus I-e valitsemisajal, 555
Next.svg Pikemalt artiklis Bütsants., Bütsantsi ajalugu, Bütsantsi-Araabia sõjad

Alanud sõjas (634) sai Bütsants korduvalt araablaste kalifaadi käest lüüa ning kaotas mõne aastaga Süüria ja Palestiina alad. Väike-Aasia jäi Konstantinoopoli kontrolli alla, ometi oli Lähis-Ida alade kaotus impeeriumile poliitiliseks, majanduslikuks ja sõjaliseks löögiks.

Kalifaat[muuda | muuda lähteteksti]

Araablaste kalifaadi laienemine:
██ Muḩammad (622632)
██ Neli esimest kaliifi (Rashidun, 632661)
██ Umaijaadid (661750)
Next.svg Pikemalt artiklis Kalifaat., Umaijaadide Damaskuse kalifaat

640. aastal vallutasid maa moslemid. 660. aastal tegi kaliif (661–680) Muawiyah I Damaskusest Umaijaadide kalifaadi pealinna, kus see oli 762. aastani.

Muawiyat on mõnikord peetud Araabia Kalifaadi kui riigi tegelikuks rajajaks, kuna tema ajal reorganiseeriti riigihaldus, kujunesid konkreetne haldusaparaat, maksusüsteem ning loodi ühtne mündindus ja postiteenindus ning kehtestati riigikeelena araabia keel. Kalifaadi keskusest Damaskusest sai tõeline valitsusasutustega pealinn. Umaijaadide ajal loodi islami õigussüsteem (šariaat). Islami kuldajal tekkis palju linnu, edenesid ehituskunst (araabia kultuur, islami kunst), niisutusmaaviljelus ja kaubandus. Umaijaadide[11] kalifaadi (seda nimetati ka Damaskuse kalifaadiks, keskuse asukoha järgi) territooriumid asusid Lähis-Idas, Kesk-Idas, Iraani mägismaal ja Kesk-Aasias, Lääne-Aafrikas ja Põhja-Aafrikas ning Pürenee poolsaarel. Kalifaadi territoorimil olid suurlinnad: Damaskus, Mediina, Meka, Al-Kūfah, Isfahan, Fustat, Kairouan, Córdoba. Umaijaadide kalifaat oli üks seitsmest suurimast eksisteerinud impeeriumist. Kalifaat ulatus Atlandi ookeanist Indiani ja India ookeanist Kaukasuseni. Vallutatud alal levis islam ja seoses sellega ka araabia keel, sest Koraani ei olnud lubatud teistesse keeltesse tõlkida.

Abbassiidide kalifaadi Aleppo ja Mosuli emiraadi piirialad Bütsantsi ja Bagratiidide Armeenia riigiga, 955. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat.

Sisevastuolude tulemusel tulid võimule Abbassiidid. Bagdadi asevalitseja kukutas Damaskuse kaliifi võimult ning võttis ise endale kaliifitiitli. Enamik Umaijaadide dünastia liikmeid tapeti. Kalifaadi allakäik algas kohe pärast Umaijaadide kukutamist 750. aastal. Võimu haaranud Abu'l-Abbas as-Saffah (750–754) rajas Abbassiidide dünastia ja Abbassiidide kalifaadi (nimetatud ka Bagdadi kalifaadiks, keskuse asukoha järgi). Abassiidid muutsid kalifaadi südamaaks Mesopotaamia, pealinnaks sai 762. aastal asutatud Bagdad.

Abbassiidide kalifaadi hiilgeaeg oli al-Mansuri (754–775), al-Mahdi (775–785), Hārūn ar-Rashīdi ja al-Mamuni (813–833) valitsemisaeg, siis oli Kalifaat maailma suurimaid ja arenenumaid riike. Abbassiidide aeg oli islami kultuuri ja teaduse õitseaeg. Kalifaadi õitseajaks oli 8. sajandi teine pool kuni 9. sajandi algus.

Fatimiidide kalifaat
aastal 960 - rohelised ja oranžid alad
aastal 1000 - roheline, punane, sinine ja oranž
1050 - sinine, punane ja oranž
1100 - sinine

9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).

Kalifaadist eraldusid 10. ja 11. sajandil, täiesti iseseisvateks arvukateks islamiriikideks, millest vaid osa tunnustas Bagdadi kaliifi muslimite vaimse ja poliitilise liidrina.

Next.svg Pikemalt artiklis Tuluniidid. 868–905
Next.svg Pikemalt artiklis Fatimiidide kalifaat., Fatimiidid 909–1171

Seldžukiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Seldžukiidid., Seldžukid, Seldžukkide riik

Seldžukiidide dünastia rajaja Togrulbeki juhtimisel vallutati Horasan, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak. Alp Arslani juhtimisel saavutasid Seldžukkide väed 1071. aastal Manzikerti lahingus Bütsantsi üle tähtsa võidu, misjärel hõivati pea kogu Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina. Seldžukkide riik saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes Egiptusest Hiinani.

Seldžukkide impeerium hakkas lagunema pärast Malik-šahhi surma 1092. aastal[12] ning tema poegade vahel alanud võimuvõitlust riigi valitsemise eest. Pärast Malik-šahh I-se surma aastal 1095 jagunes impeerium mitmeks väiksemaks riigiks. Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi Seldžukkide sultanaadis ja Tutush I Süürias. Tutush suri aastal 1095, tema kaks poega Fakhr al-Mulk Radwan ja Duqaq hakkasid vastavalt valitsema Aleppos ja Damaskuses. See killustas Süüriat veelgi, Mosulis oli võimul atabek Kerbogha. Seldžukkide nimel valitsesid Süürias Zengiidide dünastia (1127–1250), mille eri harude esindajad olid 12.–13. sajandil võimul Süüria kohalikes võimukeskustes Mosuli, Damaskuse, Aleppo ja Iraagi aladel. Lisaks seldžukkidele valitses Lähis-Idas ka teisi kohalikke muslimite dünastiaid, aastatel 1104–1154 kuulus Damaskus türgi soost Buriidide dünastiale, kes jäid võimuvõitluses alla Zengiididele; teine türgi soost Artukiidide dünastia valitses 11.– 15. sajandil kord seldžukkide asevalitsejana Süüria alade üle, kord iseseisvana Põhja-Iraagis. Selline lõhestumus Lähis-Idas tegi eurooplaste vallutustee Jeruusalemmani lihtsaks.

Next.svg Pikemalt artiklis Damaskuse emiraat.

Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Lähis-Ida aastal 1135, ristisõdijate riigid on märgitud punaste ristidega
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene ristisõda., Teine ristisõda, Ristisõjad

Ristisõdade käigus vallutati aastatel 1096–1099 Esimeses ristisõjas Vahemere idaosas Levandis Antakya ja Edessa linn ning moodustati Ristisõdijate riigid.

Next.svg Pikemalt artiklis Jeruusalemma kuningriik., Edessa krahvkond, Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond, Ristisõdijate riigid

Teine ristisõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui Edessa krahvkond, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast Esimest ristisõda, langes 1144. aastal Seldžuki päritolu Mosuli valitsejast Zengidi dünastia moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes. Teise ristisõjaga oli tegemist esimese ristisõjaga, mida juhtisid Euroopa kuningad - Prantsusmaa kuningas Louis VII ja Saksa kuningas Konrad III. Abi saadi ka paljudelt teistelt tähtsatelt Euroopa aadlikelt. Ristisõdijate väed said lüüa Seldžuki türklaste poolt. Louis VII ja Konrad III jõudsid oma vägede jäänukiga aga siiski Jeruusalemmani ning ründasid 1148, üsna lootusetus olukorras Damaskust, mille oli vallutanud Zengi poeg ja järglane Nūr ad-Dīn. Kokkuvõttes aga oli Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks.

Nūr ad-Dīn taastas ainuvalitsemise Damaskuses ja Mosulis ning sunniitidest Zengidi dünastia konflikt ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesi.

1169. aastal alustasid ristisõdijad rünnakuid Niiluse deltasse, ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadile. Fatimiidid kutsusid appi Mosulist moslemitest sunniitidest Zengidi dünastia Damaskuse ja Aleppo emiiri Nur ad-Dini vägesi. Sunniidist Nur ad-Dini väed aga soovisid Egiptuses võimult tõugata ismailiidest Fatiimide ning Fatiimidid olid sunnitud sõlmima liidu Jeruusalemma kuninga (1162–1174) Amaury I-ga. Fatimiidide ja Jeruusalemma ristisõdijate väed võitsid Shirkuhi vägesi 1167. aastal, kuid 1168. aastal olid nad sunnitud Kairost lahkuma ning Shirkuh, sai Fatimiidide kalifaadis vesiiriks. Shirkuhi surma järel 1169. aastal haaras võimu Egiptuses Saladin, kes määrati Egiptuse vesiiriks. 1171. aastal, viimase fatimiididest kaliifi al-ʿĀḍid li-Dīn Allāh surma järel kukutas Saladin Fatimiidid.

Aijubiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Aijubiidide riik.
Vahemere idarannik, 1190. aastal
Aijubiidide sultanaat, 1193

Pärast Zengiidide dünastiast Nur ad-Din'i surma, kes valitses Seldžukkide riigi Süüria provintsi aastatel 1146–1174, kuulutas Saladin iseenda Egiptuse ja Süüria sultaniks. Aijubiidid veetsid järgmise kümnendi uusi alasid vallutades. Aastaks 1183 oli nende võimu all Egiptus, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Al-Ḩijāz, Jeemen ja Põhja-Aafrika rannik kuni tänapäeva Tuneesia piirini. Suur osa Jeruusalemma kuningriigist läks samuti pärast Hattini lahingut Saladini kätte. 12. sajandi lõpuks said ristisõdijad Ristisõdade käigus Palestiina ranniku üle uuesti kontrolli. Aijubiidide dünastia lõpetas Süüria väikeriikide omavahelise võitluse ja tõrjus 1187. aastal ristisõdijad maalt välja.

Next.svg Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda.

Pärast Saladini surma konkureerisid võimu pärast tema pojad, kuid lõpuks sai 1200. aastaks sultaniks Saladini vend Al-Adil I. 1230ndatel proovisid aijubiidi emiirid Süürias Egiptusest iseseisvaks saada ning olid riigist lahus kuni sultan As-Salih Ajjubiid riigi ühtsuse taastas, liites aastaks 1247 suurema osa Süüriast, v.a Aleppo, dünastiaga. Aijubiidide sultan As-Salih Aijubiid, kes võitles võimu pärast oma onu Damaskuse emiiri As-Salih Ismailiga. Pärast al-Salih Ayyubi surma 1249. aastal sai Egiptuse valitsejaks Al-Muazzam Turanshah. Ta tõugati varsti pärast seda troonilt mamelukkide poolt, kes olid äsja tagasi löönud ristisõdijad Niiluse delta juurest. See lõpetas Aijubiidide võimu Egiptuses, pärast seda kukkus läbi arvukalt Süüria emiiride katseid Egiptus tagasi saada. 1260. aastal vallutasid mongolid Aleppo ja varsti pärast seda vallutasid nad ka ülejäänud Aijubiidide alad.

Mamelukid[muuda | muuda lähteteksti]

1250.–1270. aastail tulid võimule Egiptuse mamelukid, kes lõid Baibarsi juhtimisel tagasi mongolid. 1268. aastal vallutasid mamelukkide väed sultan Baibars I-e juhtimisel, ristisõdijate moodustatud Antiookia vürstiriigi. 1270. aastal alustas Prantsusmaa kuningas Louis IX Kaheksandat ristisõda, põhjuseks Mamelukkide sultan Baibarsi ründed ristisõdijate riikidele Süürias.

1400. aastal tungis Süüriasse Timur, kes rüüstas sealseid linnu. Osmanite tõusva võimu situatsioonis, kui Osmanite riigi Türgi sultan Bayezid I, võitis korduvalt Bütsantsi riiki lõi Bayezid I liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur lõi esiteks Egiptuse mamelukkide väe Süürias puruks, vallutas 1400. aastal Damaskuse, 1401. aastal Bagdadi ja siis verises lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Smyrna Kogu Lääne-Aasia tunnustas nüüd Timuri valitsust, Osmanite riik jagati valitsemiseks Bayezid I poegade vahel ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

15. sajandi lõpuks vähenes Egiptuse ja Süüria tähtsus rahvusvahelises kaubanduses, kuna Portugal avastas meretee Indiasse.

Ottomani impeerium[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ottomani impeerium.

1516. aastal vallutas Süüria Ottomanide Türgi, mille koosseisu jäi see ala kuni Esimese maailmasõjani.

Süüria kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Türgi lüüasaamist maailmasõjas kehtestas Hašimiidide hulka kuulunud Fayşal I Süürias 1920. aastal Süüria kuningriigi, kuid see püsis vaid mõne kuu. Prantsusmaa okupeeris riigi ning Süüria jäi Prantsuse mandaadi alla kuni 1946. aastani, ehkki prantslaste võimu raputasid korduvad vastuhakud. 1930. aastal loodi mandaatala piires Süüria vabariik, kuid 1936. aastal keeldus Prantsusmaa parlament lubamast Süüriale iseseisvust.

Praegune Süüria iseseisvus 1946. aasta aprillis, kui vabaneti Prantsuse okupatsiooni alt.[13] Süüriast sai ametlikult parlamentaarne vabariik. 1948. aastal sattus noor riik Araabia-Iisraeli sõtta, milles lüüasaamine oli üks ajendeid esimesele riigipöördele 1949. aasta märtsis. Hiljem toimus riigis veel ridamisi vägivaldseid võimuvahetusi, samuti kordusid kokkupõrked Iisraeliga.

Ühinenud Araabia Vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

1958–1961 ühinesid Süüria ja Egiptus, moodustades Ühinenud Araabia Vabariigi. Riigi president oli Gamal Abdel Nasser ning see oli Ühendatud Araabia Riikide nimelises konföderatsioonis Põhja-Jeemeniga. Ehkki Süüria lahkus liidust 1961. aastal, kasutas Egiptus uut nime ametlikult kuni 1971. aastani.

1963. aastal tuli järjekordse riigipöördega võimule Baath – Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei, mis tegutses ka mõnes muus araabia riigis, eelkõige Iraagis. Kuigi Süüria koostöö Nõukogude Liiduga algas juba varem, viis just Baathi režiim Süüria püsivalt NSV Liidu (ja nüüdse Venemaa) mõjusfääri, andes NSV Liidule muuhulgas mereväebaasi Ţarţūses. 1966. aastal lõhenes Baath Süüria ja Iraagi haruks. Sisuliselt valitseb Baath Süürias tänini, vaatamata parteisisestele lahkhelidele ja võimuhaaramistele. 1963. aasta juhtfiguuride sekka kuulus ka Ḩāfiz̧ al-Asad, kes ajapikku aina enam esile kerkis, kuni temast sai 1971. aastal (veel ühe pöörde tagajärjel) Süüria president. Pärast tema surma 2000. aastal sai presidendiks tema poeg Bashār al-Asad. Samast ajast pärineb ka Süüria praegune võimujaotus, kus valitsevatel kohtadel on šiiitide hulka kuuluvad alaviidid, rahva sunniitidest enamus aga püsib opositsioonis.

1970. aastal puhkes Moslemi vennaskonna juhitud ülestõus, mis kestis vahelduva eduga aastaid. See kulmineerus 1982. aastal Hama veresaunaga, kus Süüria armee tappis eri hinnanguil 10 000 – 40 000 inimest.

1973. aastal alustasid Süüria ja Egiptus Yom Kippuri sõda Iisraeli vastu. 1973. aastal tungis Süüria Liibanoni, kus okupatsioon kestis kolm aastakümmet. Ka Liibanoni kodusõda lakkas alles 15 aasta pärast.

1990–1991 osales Süüria Lahesõjas USA juhitud koalitsiooni poolel. Ehkki sellele järgnes mõningane suhete soojenemine lääneriikidega, lõppesid 1990. aastatel peetud läbirääkimised Iisraeliga tagajärjetult. 2005. aastal tõi Süüria väed Liibanonist välja.

2011. aastal nn Araabia kevade mõjul alanud rahumeelsed protestid ägenesid armee vägivaldse reaktsiooni mõjul, viies Süüria kodusõjani, mis kestab praeguseni. 2011. aasta juulis rajasid riikliku armee väejooksikud Vaba Süüria Armee. Riigi territoorium on jagunenud valitsusvägede, opositsiooni ja kurdide käes olevaiks aladeks, Süüria majandus on purustatud ning riigiaparaadi teovõime äärmiselt piiratud. ÜRO andmeil on Süüria kodusõjas 2011–2014 surnud kuni 136 000 inimest. Naaberriikidesse Jordaaniasse, Liibanoni, Türki ja Iraaki on rännanud üle 1,7 miljoni põgeniku.

Sõjavägi[muuda | muuda lähteteksti]

Relvajõududesse kuulub umbes 400 000 inimest. Süürias on ajateenistus kohustuslik, mehed hakkavad riiki teenima 18. eluaastast. Kohustuslikku sõjaväe perioodi on korduvalt lühendatud. 2005. aastal lühendati seda kahelt ja poolelt aastalt kahele aastale, 2008. aastal 21 kuuni ja 2011. aastast kestab ajateenistus poolteist aastat.[14]

Umbes 20 000 sõjaväelast käis Liibanonis missioonil aastatel 1975–2005. Arvatakse, et missioonile minekut ajendas kasutust mitte leidev sõjatehnika.

Pikka aega oli Nõukogude Liit Süüria vägede väljaõppe ja varustuse peamine allikas. NSV Liidu lagunemine võis olla üks tegur, mis kahjustas Süüria võimet hankida kaasaegset sõjavarustust, ehkki Süüria on jätkanud sõjaväelist koostööd Venemaaga. Süüria sõjaväe arsenalis on maa-maa tüüpi raketid: Põhja-Koreas toodetud Scud-C raketid, mille laskeulatus küündib 500 kilomeetrini, ja väidetavalt Põhja-Korea ja Iraani koostöös välja töötatud Scud-D raketid laskeulatusega 700 kilomeetrit.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Syria
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Eesti Entsüklopeedia, 9. kd, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
  3. "Süüria Loodus". Kasutatud 28-01-2013.
  4. "Constitution of Syria". Vaadatud 03-11-2011. 
  5. "Syria: Elections without Politics". Carnegie Endowment. Vaadatud 03-11-2011. 
  6. [www.naharnet.com/stories/en/17161-libya-ntc-recognises-syrian-national-council-closes-syrian-embassy"Libya NTC Recognises Syrian National Council, Closes Syrian Embassy"]. Naharet. Kasutatud 12-11-2011.
  7. National Council of Geography Teachers (U.S.) (1928). The Journal of Geography. The Journal of geography. p. lk. 167. 
  8. "More than one dozen intelligence agencies" source: Wright, Robin, Dreams and shadows, the Future of the Middle East, Penguin Press, 2008, lk. 214
  9. "Freedom in World Report: Süüria". 
  10. Human Rights Watch Annual Report http://www.hrw.org/en/node/79303
  11. Umaijaadid, EE 7, 1994; muudetud 2014
  12. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega EE tekst puudub.
  13. "Report of the Commission Entrusted by the Council with the Study of the Frontier between Syria and Iraq". World Digital Library. 1932. Vaadatud 2013-07-09. 
  14. "Legislative Decree reducing mandatory Syrian Military Service". 20-03-2011. DayPress. Kasutatud 12-11-2011.
  15. UNESCO World Heritage Centre:Palmyra
  16. Past Horizons Archaeology: Researchers solve mystery of Palmyra
  17. Pal.M.A.I.S. – Palmira, Missione Archeologica Italo-Siriana
  18. Palmyrena, Syrian-Norwegian archaeological surface survey in a 30 x 120 km area between Palmyra and Isriyeh

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]