Vanapagan

See artikkel räägib rahvapärimuse tegelasest, aunimetuse kohta vaata artiklit Vanapagan (aunimetus); Vabadussõjas kasutatud soomusauto kohta vaata Vanapagan (soomusauto).

Vanapagan (ka kurivaim, sarvik, vanatühi, vanakuri) on eesti rahvapärimuses tegelane, kelles on kokku sulanud kristliku kuradi, rumala kurivaimu ja hiiu jooned.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna pagan on ladina laen, mis tuli eesti keelde tõenäoliselt sakslaste kaudu. Senine etümoloogiline traditsioon on aga sõna päritolu ühtlustanud nende läänemeresoome keeltega, kuhu sama sõnapere on laenatud muinasvene keelest.^[1]

Pole selge, kui palju kõneldi vanapaganast või vanapaganatest enne 19. sajandit, mil pärimust hakati koguma. Esialgu seostasid estofiilid samalaadset pärimust ennekõike Kalevipoja nimega.^[2] Juttude kogumine ja taasavaldamine (eriti Matthias Johann Eiseni populaarsed väljaanded) on tegelasnimede levikut hiljem mõjutanud. Vanapagana eristamine Kalevipojast võis suulises pärimuses levida või tekkida Kreutzwaldi eepose "Kalevipoeg" eeskujul.

Tegelase nimi või kõrvalnimi võib juttudes olla ka kurivaim, saadan, sarvik, sarviktaat, vana, juudas, vanajuudas, vanakurat, vanakuri, vanapapa, vanapoiss, vanasaadan(as), vanasarvik, vanasarviline, vanasõge, vanatont, vanatühi, vanarauk, vanaõel, vanaõelus, tont. Tont (ka vanatont) kuulub sagedasemate nimede hulka ning mitmed vanapaganaga seotud kivid kannavad sageli näiteks Tondikivi nimetust. Kohanimedega seostub ka juudas (nt Juudapedäs).

Pärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Vanapagana-pärimuse vanemaid ja uuemaid kihte on osalt võimalik teineteisest eristada. Muistendeid süstematiseerinud folklorist Eduard Laugaste kirjutab: "Kohati on ainestiku lahutamine Kuradi- ja Vanapagana-muistenditeks võimatu, aga üldiselt tundub olukord siiski selline: Kurat on tunginud Vanapagana-muistendisse, algupärasemat tegelast välja tõrjudes."^[3]

Vanapagan kardab rahvajuttudes tihti hunte (püha Jüri kutsikaid) ja pikset. Huntide kartus viitab juttude tegelase sarnasusele kodukäijate ja külmkingadega, keda hundid murravad. Oskar Looritsa väitel tõendab see, et tegemist on erakordsete surnute hingedega, kes hulguvad mööda ilma.^[4] Huntide eest põgenev Vanapagan on sellisel juhul ühes pärimuskihis välja vahetanud huntide eest põgeneva kodukäija. Siin võib olla seos germaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" ja Fenrir-hunt neelab surnute hingi.^[5]

Paljudes lugudes esinevad vanapaganad mitmuses ja ainult üht silmapaistvamat neist nimetatakse ainsuslikult Vanapaganaks. Nad elavad metsas, soos või koobastes. Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel), vahel imetab mõni taluperenaine Vanapagana last. Vanapagana pidudel on uhke toidulaud, seal ei tohi risti ette lüüa ("virpleid-värpleid" teha) ega ristiusu palveid lugeda, sest muidu muudab peremees toidu sõnnikuks.

August Kitzberg on ühes kirjas Jakob Hurdale (3.II.1889) oletanud, et sellisel pärimusel võib olla ajalooline taust: "Mina arvan: vanapaganad olivad vanad eestlased, kes ristiusku vastu ei võtnud ja üksikutesse kohtadesse ära põgenesivad. Nemad ehk tegivadki seal veidraid tempusi, et neid oma urkades rahule pidi jäetama. Siis üteldi esiotsa: "Seal elab üks vana pagan (kes kristlane ei ole), pärast tegi luule ja ebausk vanapaganast kuradi."^[6]

Teinekord on Vanapagan kosmogooniline tegelane, kes on tekitanud suuri maapinnavorme (mägesid, järvi), kandnud kokku suuri kive, puistanud neid laiali või visanud kivirahnu ühest kohast teise (sageli sihtides kirikutorni). Tema kõrval võib olla teine tegelane, keda nimetatakse vanaisaks, jumalaks jne. Kosmilise rolli tõttu on Vanapaganas nähtud triksterit, kes on "ennemuistsel ajal jätkanud suurt loomistööd ja kellel on seetõttu selgeid kultuurikangelase tunnuseid".^[7] Vanapagana ettevõetud tööd jäävad alati pooleli (nt linnade või sildade ehitamine). Vanapagan esineb muistendites ka osava sepana, Vanapagana naine või ema on aga tuntud kui kangakuduja.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Vt Tiit-Rein Viitso, "Pagan, põrgu ja papp: Kolm kristlikku terminit." Keel ja Kirjandus 2006, nr 11, lk 897: "Sellest, et eesti keeles pagan ei tähenda roojast ja on mittekristlast tähistavana valdavalt neutraalne mõiste ning et muinasvene vastavate nimi- ja omadussõnade puhul ei võida tõestada tähendusi 'mittekristlane' või 'mitteortodoks' ning et muudes slaavi keeltes vastavatüvelisi selletähenduslikke nimisõnu ei ole teada, tuleneb järeldus, et pole alust arvata, et ristiusu valdkonda kuuluv nimisõna pagan oleks eesti keelde laenatud kindlasti muinasvene keelest. Sama võib öelda liivi ja soome sõna kohta. Küll aga on vadja, isuri, karjala ja vepsa vaadeldavate sõnade põhitähendus puhtvenelik ja ilmselt on ka sõnad vanemad kui setu ja setu lähinaabruse o-lised sõnad.""
↑ Gustav Heinrich Schüdlöffel, Kaallew's Sohn. Das Inland, 1836, nr 32.
↑ Muistendid Vanapaganast. Tallinn, 1970, lk 17.
↑ Vt Oskar Loorits,Liivi rahva usund, II kd, lk 91. Tartu, 1998 [1927]. Vrd. lk 107: "paljusid surnutelugudest tuntakse praegu harilikumalt kuradilugudena, – kurat on üle võtnud surnute motiive. Isegi terved mõisted, mis on lähtund algupäraselt küll surnuist, nagu näit. tont, koll jt., on siirdund ajaga ikka enam ja enam kuradi piirkonda ja soodustand sellega veelgi rohkem sisulist seginemist."
↑ Liivi rahva usund, II kd, lk 141. Tartu, 1998 [1927].
↑ Muistendid Vanapaganast. Tallinn, 1970, lk 25.
↑ Hasso Krull, Loomise mõnu ja kiri. Tallinn, 2006, lk 33.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

"Muistendid Vanapaganast". Koostanud Eduard Laugaste ja Ellen Liiv. Eesti Raamat, Tallinn 1970 (teaduslikult kommenteeritud väljaanne, 607 lk)
Linda Uustalu, "A. H. Tammsaare "Põrgupõhja uue Vanapagana” folkloorsest taustast" – Looming 1979, nr 6, lk 874–879
"Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast". Eesti muinasjutud vanemale koolieale, koostanud Pille Kippar, illustreerinud Jüri Arrak. Sari Muinaslugusid kogu maailmast. Kunst, Tallinn 1987, 93 lk
Ants Viires, "Kui vana on Vanapagan?" (sõna vanapagan etümoloogiast; Vanapagana ning Kavala Antsu ja vanapagana lugude levikust Eestis) – Keel ja Kirjandus 1989, nr 9, lk 542–551; ilmunud ka Ants Viirese raamatus "Kultuur ja traditsioon", sari Eesti mõttelugu, nr 39, Tartu 2001, lk 69–84

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

E-raamat "Muistendid Vanapaganast"

[1] Vt Tiit-Rein Viitso, "Pagan, põrgu ja papp: Kolm kristlikku terminit." Keel ja Kirjandus 2006, nr 11, lk 897: "Sellest, et eesti keeles pagan ei tähenda roojast ja on mittekristlast tähistavana valdavalt neutraalne mõiste ning et muinasvene vastavate nimi- ja omadussõnade puhul ei võida tõestada tähendusi 'mittekristlane' või 'mitteortodoks' ning et muudes slaavi keeltes vastavatüvelisi selletähenduslikke nimisõnu ei ole teada, tuleneb järeldus, et pole alust arvata, et ristiusu valdkonda kuuluv nimisõna pagan oleks eesti keelde laenatud kindlasti muinasvene keelest. Sama võib öelda liivi ja soome sõna kohta. Küll aga on vadja, isuri, karjala ja vepsa vaadeldavate sõnade põhitähendus puhtvenelik ja ilmselt on ka sõnad vanemad kui setu ja setu lähinaabruse o-lised sõnad.""

[2] Gustav Heinrich Schüdlöffel, Kaallew's Sohn. Das Inland, 1836, nr 32.

[3] Muistendid Vanapaganast. Tallinn, 1970, lk 17.

[4] Vt Oskar Loorits,Liivi rahva usund, II kd, lk 91. Tartu, 1998 [1927]. Vrd. lk 107: "paljusid surnutelugudest tuntakse praegu harilikumalt kuradilugudena, – kurat on üle võtnud surnute motiive. Isegi terved mõisted, mis on lähtund algupäraselt küll surnuist, nagu näit. tont, koll jt., on siirdund ajaga ikka enam ja enam kuradi piirkonda ja soodustand sellega veelgi rohkem sisulist seginemist."

[5] Liivi rahva usund, II kd, lk 141. Tartu, 1998 [1927].

[6] Muistendid Vanapaganast. Tallinn, 1970, lk 25.

[7] Hasso Krull, Loomise mõnu ja kiri. Tallinn, 2006, lk 33.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]