Mindaugas

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 13. sajandi kuningast; 1918 valitsenud kuninga kohta vaata artiklit Mindaugas II

Mindaugas 16. sajandi gravüüril
Leedu Mindaugase mälestusmünt

Mindaugas (leedu keeles Mindaugas, valgevene keeles Міндоўг, Mindoŭh; umbes 1200 – 12. september 1263) oli Leedu suurvürst (didysis kunigaikštis, вялікі князь) ja kuningas (karalius, кароль).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu ajaloolise riigi algust loetakse alates Mindaugasest. Teda nimetatakse esimest korda 1219 21 Leedu vürsti seas, kes sõlmisid Galiitsia-Volõõniaga lepingu ja see on esimene tõend selle kohta, et leedulased hakkasid ühiselt tegutsema. Nendest vürstidest 5 nimetati vanemateks ja nad olid ülejäänutest tähtsamad. Mindaugas ja tema vend Dausprungas olid mõlemad oma noorusest hoolimata vanemate seas, mis vihjab sellele, et nad olid selle positsiooni pärinud.

Enne 13. sajandit oli Leedul vähe kokkupuuteid teiste maade ja rahvastega. Leedulaste nimed tundusid välismaalastele võõraste ja arusaamatutena. Sellepärast moonutasid nad leedu nimesid enesele suupärasemateks. Tema nime on kirjutatud ladina keeles Mindowe, saksa keeles Mindouwe, Myndow, Myndawe ja Mindaw, poola keeles Mendog, Mondog, Mendoch ja Mindovg ning vene keeles Mindovg, Mindog ja Mindovh. Kõige põhjalikumaid andmeid Mindaugase kohta saab vene allikatest ja sellepärast on keeleteadlased on Mindaugase nime konstrueerinud just sellest keelest lähtudes. Probleem on üksnes selles, kas eelistada nimekuju Mindaugas või Mindaugis. 1909 avaldas Kazimieras Būga artikli, milles eelistas -as-liidet ja see seisukoht on saanud üldtunnustatuks.

Mindaugas hakkas võimu enda kätte koondama ning ühendas Leedu üheks riigiks. Kuidas tal see õnnestus, see ei ole teada. Ruteenia kroonikate järgi mõrvas või pagendas ta mitu vürsti, sealhulgas oma sugulasi.

Kõige suuremat ohtu Leedule kujutas endast Liivi ordu, mis oli Baltimaade sõjalist vallutust alustanud 1201 Riia linnast. Esmalt vallutas ordu tänapäeva Läti ja seejärel Eesti maa-ala, aga Leedu vallutamise katsed tõid suure tagasilöögi, kui ordu 22. septembril 1236 Saule lahingus otsustavalt lüüa sai. Leedu vägesid juhtis Vykintas. Liivimaa vanem riimkroonika nimetab Mindaugast sel ajal juba kogu Leedu valitsejaks.

Leedu suurvürstiriigi laienemine 13.-15. sajandil

1246 võttis Mindaugas vastu õigeusu, mis oli suurvürstiriigi elanike litviinide usuks. Leedulased olid tollal ristimata. Seda kasutasid ära Mindaugase vennapojad, kes olid tema kõige tulisemad vastased. Nad olid loonud sidemed Riia peapiiskopiga ja lasknud end ristida katoliku kirikus ja said Mindaugase vastases võitluses endale liitlaseks roomakatoliku kiriku. Mindaugas asus omakorda otsima sõprust Saksa ordu Liivimaa haru meistrilt. 1251. aastal läks ta katoliku usku, aga leedulaste üldist ristimist veel ei toimunud.

Mindaugas oli osav valitseja, kes ei valinud vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. 6. juulil 1253 krooniti ta Rooma paavsti Innocentius IV õnnistusel Kulmi piiskopkonna Chełmno piiskopi dominiiklase Heidenreich poolt esimeseks Leedu kuningaks. Selle kuupäeva pakkus 1989 välja ajaloolane Edvardas Gudaviius ja alates 1991 tähistatakse seda avalikult Riikluse päeva nime all. Kus see toimus, on teadmata. Ipatjevi kroonika järgi juhtus see Vorutas. Alates 19. sajandist on ajaloolased pakkunud välja 14 kohta, kus see Voruta võiks asuda, ning nendest 11 asub Leedus ja 3 Valgevenes. Lisaks on keeleteadlased arvanud, et sellenimelist kohta ei pruugi kunagi olnud ollagi, vaid "Voruta" tähendab lihtsalt linnust.

Mindaugase valitsusajal oli Leedu sõjas edukas. 1259. aastal võitis Vykintase juhitud Leedu vägi Liivi ordut Skuodase lahingus, kus langes 33 ordurüütlit. 13. juulil 1260. aastal purustas Leedu sõjavägi, mida arvatavasti juhtis Treniota, Durbe lahingus Burchard von Hornhauseni juhitud Liivi ordu sõjaväe. Langes umbes 150 rüütlit, peaaegu keegi neist eluga ei pääsenud. See oli ordu suurim kaotus 13. sajandil ning tõi kaasa suured kristlusevastased ülestõusud Baltimaades kuni Saaremaani välja.

Pärast võitu Durbe lahingus nägi Mindaugas, et ristimine ei päästnud tema maad ordu rünnakutest. Sellepärast pöördus ta uuesti paganlusse.

Mindaugase naine Morta suri ja Mindaugas võttis endale uueks naiseks Morta õe, kes oli enne olnud Mindaugase venna Daumantase naine. See ei meeldinud Daumantasele, kes koos Treniotaga mõrvas Mindaugase ning tema pojad Ruklyse ja Rupeikise. See juhtus 1263. aasta sügisel ja pärast seda sai Leedu valitsejaks Treniota, kelle valitsusaeg ei olnud pikk. 1265. aastal kukutas Mindaugase poeg Vaišvilkas Treniota ja tappis ta.

Sugulased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivimaa riimkroonika nimetab Mindaugase isa võimsaks pealikuks (ein kunic grö), aga ei teata tema nime. Esimest korda on Mindaugase isa nime mainitud alles 1515. aasta paiku ilmunud Leedu kroonikas, kus selleks öeldakse Ryngold ehk Rimgaudas. Mindaugase lähisugulaste hulka kuuluvad veel tema vend Dauspringas ning vennapojad Tautvilas ja Gedvidas. Tõenäoliselt oli Mindaugasel kaks õde, kellest üks abiellus Vykintasega ja teine Galiitsia vürsti Daniil Romanovitšiga. Mindaugasel endal oli vähemalt kaks naist, Morta ja tema teadmata nimega õde, ning võib-olla veel üks varasem naine, sest Mindaugase poeg Vaišvilkas ja teadmata nimega tütar elasid iseseisvat elu juba siis, kui Morta enese lapsed olid veel väikesed. Tema poegade ja tütarde arv ei ole teada.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaasaegsed kirjalikud allikad Mindaugase kohta on harvad. Suurem osa sellest, mis tema valitsusaja kohta teada, pärineb Liivimaa vanemast riimkroonikast ja Ipatjevi leetopissist. Need mõlemad kroonikad on kirja pandud Leedu riigi vaenlaste poolt ja sellepärast esitavad sündmusi Leedu-vastase erapoolikusega, eriti kehtib see Ipatjevi leetopissi kohta. Kumbki nendest ei ole täielik: isegi kõige tähtsamate sündmuste kohta puuduvad kohad ja kuupäevad. Näiteks Liivimaa riimkroonika pühendab Mindaugase kroonimisele 125 luulerida, kuid ei maini, millal ja kus see juhtus. Ülejäänud allikatest on olulised eriti paavsti bullad, mis käsitlevad Mindaugase ristimist ja kroonimist. Leedulased ise sel ajal dokumente ei koostanud, kui maha arvata hulk ürikuid, millega annetati Liivi ordule maavaldusi, aga neid kõiki on peetud võltsinguteks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]