Suveräänsus

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Iseseisvus. Lisainfot artikli arutelust

Suveräänsus on võim, millel on kõrgeima vahelesekkuja omadused: otsus­tada ja lahendada poliitilises hierarhias esinevaid vaidlusi teatud lõplikkus­ast­mega. Nii­sugus­te otsuste tegemise võimalikkus eeldab sõltumatust välistest jõu­du­dest ning kõr­gei­mat auto­ri­teeti või dominantsi sisemiste rühmade üle. Seega on suveräänsus kõrgeim legi­tiim­ne otsustamisühik mingis piirkonnas järgnevate tarvilike ja moodustavate omadustega:

  1. asukoht (kõrgeim võim poliitilis-õiguslikus hierarhias)
  2. järjestatus (lõplik otsustusõigus poliitilis-õiguslikus hierarhias)
  3. mõju (üldisus, üldkehtivus igas tegevuste voos)
  4. autonoomia (suverään peab olema sõltumatu oma suhetes teiste (nii sisemiste kui välimiste) osapooltega).

Kasutatakse ka osamõistet siseriiklik suveräänsus, mis on suveräänsus, mis vastab tingimustele 1–3.[1] Suveräänsust on ka defineeritud kui ühte spetsiifilist omandivormi. [2] [3]

Suveräänsus on üks politoloogia ja rahvusvahelise õiguse olulisemaid ja vaieldumaid mõisteid. Suveräänsuse kui mõiste tähenduse ja empiirilise olemasolu vaidlustasid liberaalsed autorid 20. sajandi teise teise poole viimastel aastakümnetel. [4]

Sõna etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna on pärit prantsuse sõnast souveraineté, mis on tuletatud sõnast souverain (ladina sõnast superanus).

Inglise keeles on sõna sovereignty kasutatud 1374 "võimu" või "valitsemise" tähenduses; aastal 1715 "iseseisva riigina eksisteerimise" tähenduses. [5]

Mõiste ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. sajandil kasutas Jean Bodin suveräänsuse mõistet, tugevdamaks prantsuse kuninga võimu mässavate feodaalide vastu; tema ideed mõjutasid üleminekut feodaalkorralt rahvusriikidele. Thomas Hobbes mõjutas kaasaegset suveräänsuse mõistet kõige enam, väites et igas riigis peab mingil isikul või isikute kogul olema absoluutne ja kõrgeim võim õigust kehtestada. Selle võimu jagamine oleks Hobbesi arvates hävitanud riigi ühtsuse.

John Locke'i ja Jean-Jacques Rousseau ühiskondliku lepingu teooriad viisid rahvasuveräänsuse doktriini arenguni, mis leidis oma väljenduse Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonis 1776. aastal. Teistsugune lähenemine esines prantsuse 1791. aasta põhiseaduses: selle järgi kuulus suveräänsus rahvusele ja ükski grupp ega üksikisik ei tohtinud seda omastada. Selle tulemusena kombineerus idee rahvasuveräänsusest ideega riiklikust suveräänsusest, mida ei teostanud mitte organiseerumata rahvas vaid organiseeritud rahvusriik. 19. sajandil väitis John Austin, et rahvast tulenev suveräänsus asub riigi parlamendis ja et suveräänsust teostatakse selle kaudu. Austini väitel võis parlament kehtestada kõiki teisi siduvaid seaduseid, kuid ei olnud ise seotud seadustega ja võis neid oma suve järgi muuta. See kirjeldus vastas Suurbritannia riigimehhanismidele 19. sajandil.

Suveräänsus ja rahvusvaheline õigus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sisepoliitikast suurem tähtsus on suveräänsuse mõistel olnud rahvusvahelistes suhetes ja õiguses. Suveräänsus on nendes probleemide allikaks olnud alates Jean Bodini väitest, et suverääni loodud seadused ei ole temale endale kohustuslikud (majestas est summa in cives ac subditos legibusque soluta potestas). Kuigi väide näib tähendavat seda, et suverään ei vastuta kellegi ees ning teda ei piira ükski reegel, leidis Bodin siiski, et suverään on ka oma kodanike ees piiratud mõningate põhiliste reeglitega, mis konstitutsioonilise loomuga õigusaktidest ning "kõrgemast õigusest," mis loomuõiguslike doktriinide järgi oli kõigile kohustuslik. Mitmed reeglid, mida Bodin käsitles suveräänile kohustuslikena, muutusid peale rahvusriikide süsteemi väljakujunemist rahvusvahelise õiguse osaks. Sellest hoolimata on Bodini teooriaid kasutatud realistliku lähenemise põhjendamiseks rahvusvahelistes suhetes.

Suveräänsuse mõistmise piiramatu võimuna arendas selle loogilise lõpuni välja Thomas Hobbes 1651. aastal teoses Leviathan. Hobbes võrdsustas suverääni jõu, mitte õigusega. Õigus oli suverääni korraldus ja ei saanud seetõttu tema võimu piirata. Rahvusvahelisel areenil on selle käsitluse järgi tulemus lakkamatu sõda, kus iga suverään püüab oma võimu teistele kehtestada.

20. sajandi jooksul hakkasid ilmuma olulised piirangud riikide tegevusvabadusele. 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel sõlmitud konventsioonid kehtestasid reeglid sõjapidamiseks maal ja merel ning lõid võimalused riikidevaheliste vaidluste rahumeelseks lahendamiseks Alalises Vahekohtus. Rahvasteliidu põhikiri ja Kellogg-Briandi pakt püüdsid piirata sõja alustamist ja selle kasutamist poliitikakujundamise vahendina. Peale Teist maailmasõda vastu võetud ÜRO põhikiri kohustas liikmesriike vaidlusi rahumeelsete vahenditega lahendama ja hoiduma sõjapidamisest. Samas on põhikirjas üheks oluliseks põhimõtteks liikmete suveräänse võrdõiguslikkuse põhimõte.

Suveräänsuse absoluutne iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi suveräänsust määratletakse kõrgeima võimuna, saab see siiski olla nii absoluutne kui mitteabsoluutne. Selles mõõtmes ei viita absoluutsus mitte võimu ulatusele ega iseloomule, mis peab olema alati ülimuslik, vaid valdkondadele, mille üle võimukandja on suveräänne. Bodini ja Hobbesi ettekujutuses oli suveräänsus absoluutne, st kattis kõiki valdkondi territooriumil. Tänapäeval on võimalik, et võimukandja on suveräänne mõnede, kuid mitte kõigi valdkondade üle territooriumil. Näiteks on Euroopa Liidu liikmesriigid delegeerinud osades valdkondades suveräänsuse rahvusvahelisele organisatsioonile ning seetõttu on nende suveräänsus mitteabsoluutne. Nad on suveräänsed riigi kaitses, kuid mitte näiteks raha-, põllumajandus- ja kaubanduspoliitika küsimustes.[6] Sellega on välja kujunenud arusaam jagatud suveräänsusest. Suveräänsuse mõistmist mitteabsoluutsena mõjutavad Euroopa Liidu kõrval ka muud arengud, näiteks humanitaarse interventsiooni doktriin, mille kohaselt tuleb sekkuda sõjaliselt riikidesse, kus rikutakse tõsiselt inimõigusi; samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomine. On ka väidetud, et absoluutne suveräänsus on pigem iseloomulik paariariikidele.[7]

Suveräänsus Eesti põhiseaduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiartikkel: Suveräänsus Eesti põhiseaduses

Põhiseaduse § 1 ütleb, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."

Kuigi põhiseaduse sõnastus ei kasuta suveräänsuse mõistet, võib §-st 1 välja lugeda Eesti riigi suveräänsuse põhimõtte.[8] Selle sätte sõnastus on põhjustanud vaidlusi Euroopa Liiduga ühinemisel, muuhulgas aktiivset vastuseisu euroskeptikute poolt.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Tavakäsitelud suveräänsuse mõistest" Eero Loone, Marek Järvik, K.Oudekki Loone "Suveräänsus. Seadus. Immigratsioon" Tartu: 2004, lk. 61
  2. Geoff Demarest "Geoproperty: foreign affairs, national security and property rights" London: Frank Cass, 1998
  3. "Tavakäsitelud suveräänsuse mõistest" Eero Loone, Marek Järvik, K.Oudekki Loone "Suveräänsus. Seadus. Immigratsioon" Tartu, 2004, lk. 86
  4. "Suveräänsus." Eero Loone, Marek Järvik, K.Oudekki Loone "Suveräänsus. Seadus. Immigratsioon" Tartu, 2004, lk. 1
  5. "Sovereignty." Online Etymology Dictionary. http://www.etymonline.com/index.php?term=sovereignty
  6. "Sovereignty", Stanford Encyclopaedia of Philosophy. http://plato.stanford.edu/entries/sovereignty/#1
  7. Rait Maruste. "Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse." (Juura: Tallinn 2004). Lk. 90
  8. Rait Maruste. "Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse." (Juura: Tallinn 2004). Lk. 89