Wilhelm Modenast

Allikas: Vikipeedia
Wilhelmi pitser

Wilhelm Modenast ehk Modena Wilhelm või Guillelmus Modenast (ka Wilhelm Sabinast, Guglielmo Sabinast, Guillelmus Sabinast või Vilhelm Sabinast; itaaliapäraselt Guglielmo da Sabina; umbes 118431. märts 1251) oli itaalia diplomaat ja vaimulik.

Wilhelm sündis Piemontes ja astus noores eas kartuuslaste ordusse. Ta oli 12111216 apostellik notar. Millalgi 13. detsembri 1219 ja 24. veebruari 1220 vahel sai ta Rooma kiriku asekantsleriks ning ta pidas seda ametit 1222. aastani.

Modena toomkapiitel valis Wilhelmi mais 1222 piiskopiks (sealt ka tema nimi), ta pühitseti piiskopiks paavst Honorius III poolt. Ta oli 4. maist 1224 kuni sama aasta sügiseni inkvisiitor Lombardias. 31. detsembril 1224 nimetas Honorius III ta legaadiks Liivimaale, Taani, Rootsi ja Pommerisse. Ta pidi esmalt lahendama maa jagamise probleeme Vana-Liivimaal piiskop Alberti, Mõõgavendade Ordu ja Taani vahel. 1225. aastal saabus Wilhelm Liivimaale ning viibis seal 1226. aastani. Ta püüdis esialgu luua otseselt paavstile alluvat vasallriiki, mida valitsenuks tema poolt määratud vaimulikud isandad, kuid peagi mõistis ta selle teostumatust. Nii otsustas Wilhelm kindlaks määrata piirid taanlaste, ordu ja piiskoppide maade vahel. Selleks pidas ta nendega Tallinnas läbirääkimisi, kus osales ka Läti Henrik. Võimalik, et Henriku Liivimaa kroonika oligi koostatud aruandena Wilhelmile, et ta saaks ülevaate ristimise senisest käigust Liivimaal.

1226. aastal lahkus Wilhelm Liivimaalt, jättes enda eest asju ajama viitselegaat Johannese. 1227. aastal aga, kui Taani kuningas Valdemar II oli Bornhövedi lahingus lüüa saanud, loovutas viimane Põhja-Eesti (tulevase Eestimaa hertsogkonna) Mõõgavendade ordule, kuna taanlastel polnud sõjalist jõudu viimasele vastu hakata ning nad jäid nõnda Liivimaa valdustest üldse ilma.

Seejärel (12281230 ja ka hiljem) tegutses Wilhelm Preisimaal, aidates sealgi rajada kristlikke võimustruktuure. 1234. aastal saabus ta taas Liivimaale, vahetades välja seal 1231. aastast paavsti legaadina tegutsenud Alna Balduini. Seekord oli vaja lahendada Põhja-Eesti küsimus ning et Valdemar II oli oma positsioone tugevdanud, näis ainsaks reaalseks lahenduseks olevat selle tagasiandmine Taanile. Wilhelm hakkas aga asjaga venitama, sest oli pigem vaimuliku ordu kui ilmaliku riigi poolt. Ent paavst Gregorius IX hakkas talle survet avaldama, lisaks sellele sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus 1236. aastal hävitavalt lüüa. Maal puhkesid rahutused ning et kristlikku korda jalul hoida, otsustas Wilhem lõpuks Taaniga kompromissile minna. 1238. aastal sõlmiti Stensby leping, millega Taani sai Põhja-Eesti tagasi. Wilhelm jäi sedakorda legaadiks kuni 1242. aastani, tegeledes ühtlasi ka Preisimaa probleemidega.

Wilhelmi juhtimisel alustasid Liivi Ordu ja nende liitlaste väed õigeusu vastu võitlemise ettekäändel 1240 edasitungi Baltimaadest ida poole Venemaale. Jäälahing tõkestas selle.

Innocentius IV määras Wilhelmi 28. mail 1244 Sabina kardinalpiiskopiks. Ta asus vahendama Innocentius IV ja Friedrich II tüli, kuid juba järgmisel aastal otsustas ta koos paavstiga Itaaliast lahkuda ja asus elama Lyoni, kus ta osales Esimesel Lyoni oikumeenilisel kirikukogul (1245) ja suri samas 1251. aastal ning maeti dominiiklaste kirikusse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]