Lundi peapiiskopkond

Allikas: Vikipeedia

Lundi peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond, mis moodustati 1103. aastal. Lundi peapiiskopkond allus otse Rooma Paavstile ning oli 12. sajandil toimunud Taani kuningriigi ja Rooma kiriku poolt läbiviidud Eestimaale ristiusu levitamise keskus ning ka vaimulik võimukeskus, pärast Tallinna, Lihula ja Virumaa piiskopkonna asutamist allusid Põhja-Eesti alad ja piiskopkonnad kuni 1561. aastani, Lundi peapiiskopkonnale ja Lundi peapiiskopile.

Ristiusu levitamine Taani ja Rootsi aladel algas 9. sajandil Prantsusmaa kirdeosas asuvast Reimsi peapiiskopkonnast Reimsi peapiiskop Ebbo ja Hamburg-Bremen peapiiskopkonnast peapiiskop Ansgar, kes levitasid ristiusku isiklikult ning ka läbi misjonäride, kuid ilma erilise eduta senise valitsenud paganlusega võitlemisel. Ristiusu levitajatel - misjonäridel oli kandepinda vaid Jüüti poolsaarel, Schleswig, Ribes ja Århusis kuhu asutati (946) Hamburg-Bremeni sufragaanpiiskopkonnad.

Reaalselt valitsevaks riigiusuks sai ristiusk Taanis alles kuningas Svend Harkhabeme (960-1014) ja tema poja Knut Suure (1014-1035) valitsemisajal. Svend ja Knut Suur olid Põhja-Euroopat ja Inglismaad hõlmava Taani impeeriumi valitsejad, Svendi ajal ehitati ka Lundi esimene kirik.

Kuningas Knut Suure kavade kohaselt pidi Lundist saama Skandinaavia metropol vastukaaluks Inglismaal asuvale Londonile, Lund oli kuningate residentsiks ning omas suuremat tähtsust kui teised tolleaegsed linnad Taanis Roskilde ja Ringstad. Lundis peeti 1177. aastal Taani kuninga Knut VI pulmapidustused Heinrich Lõvi tütre Saksi Gertrudega; Taani kuningas Valdemar II Võitja kroonimine 1202. aastal ning 1409. aastal toimus Lundis Pommeri Erik, (kes oli Kalmari uniooni ja Rootsi ja Norra kuningas) abielusõlmime Inglismaa Philippaga.

12. sajandil oli Lundi linn Skandinaaviamaade keskus, (metropolis Daniæ, caput ipsius regni), kuid pärast 1172, 1234, 1263, 1287, 1678, 1711 sõjakahjustusi ning eriti 1452. aasta Rootsi kuninga Karl Knutssoni poolt põhjustatud hävingut kaotas linn oma kunagise tähtsuse ning mõjuvõimu, mis kadus lõplikult pärast seda, kui Roskilde rahulepingu alusel 1658. aastal, loovutas Taani Lõuna-Rootsi piirkonnad Skåne, Hallandi ja Blekinge Rootsi kuningriigile.

Esimeseks Lundi piiskopiks määras Knut Suur 1022. aastal Bernardi, kes oli eelnevalt tegutsenud 5 aastat Islandil. ning seejärel määras Knut ise eelnevalt oma valikul Inglismaal Canterbury peapiiskopi[1] poolt pühitsetud kirikuteenistujad (Roskilde piiskop Gerbrand jt.), rikkudes sellega Hamburgi peapiiskopi Libentius II (1029-32) õigust määrata ametisse Skandinaaviamaade tekkiva kirikuorganisatsiooni juhte. Lund hakkas omandama vaimuliku keskuse tähtsust aga alles pärast Svend Estridseni poolt läbiviidud Skåne piirkonna koguduste eraldamist Roskilde piiskopkonnast (1048) ning eraldiseisvate Lundi ja Dalby piiskopkonna loomisega, mis 1060. aastal ühendati Lundi piiskopkonnaks. 1065. aastal moodustati Taanis viimased Viborgi and Börglumi piiskopkonnad. Taanis ja Lõuna-Rootsis asutatud piiskopkonnad allusid siiski veel Hamburgi-Bremeni peapiiskopkonnale, mille peapiiskoppideks olid: Adalbert Bremenist (-1072) ja Liemar (1072-1101).

Peapiiskopkonna moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani impeeriumi kuningas Erik I Ejegod saavutas Rooma kirikult, et Baris toimunud kirikogul tunnistati paavst Urban II poolt Eriku venna Knut Suure pühitsemist pühakuks ning paavst Paschalis II poolt saadeti Taani kardinal Alberich paavsti legaadina, et kohapeal määratleda uus kirikuvõimu keskus. Albericht valis sobiva asukohana 1104. aastal tollel ajal Taani kuningriigile kuulunud Lõuna-Skandinaavias Skåne maakonnas Lundi ning nimetas kohaliku piiskopi Asgeri (Adzer), kes oli Canterbury peapiiskopi Anselmi sõber, Lundi peapiiskopi kohale.

Ristisusu levitamine Skandinaavias[muuda | redigeeri lähteteksti]

1139. aastal korraldas 2. Lundi peapiiskop Eskil (kes oli ka esimene peapiiskopi Asgeri vennapoeg) esimene Põhjala Rahvakõukogu, mida juhtas paavsti esindaja kardinal Theodignus ning mis toimus Lundi katedraalis. 1152. aastaks oli piiskopkonna poolt ristisu levitamise ja leviku tulemusena asutatud juba uued piiskopkonnad Trondhjemis (Nidaros) Norras, Fääri saartel, Islandil ja Gröönimaal ning Lundi peapiiskop kuulutati paavsti poolt paavsti legaadiks Taanis ja Rootsis. Peapiiskop Eskili valitsemisajal asutati ka 1164. aastal Uppsala peapiiskopkond, Rootsis. Pärast Rügeni saare vallutamist Taani kuningriigi poolt 1169. aastal, liideti Roskilde piiskopkond Lundi peapiiskopokonnaga. Piiskopkonna piirid laienesid veelgi Saksamaa Lübecki, Ratzeburgi, Schwerini, Cammini sufragaanpiiskopkondadega.

Ristisusu levitamine Eestimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peapiiskoppide Absaloni (1177-1201) ja Anders Sunesen (1201-1223) valitsusaeg oli Lundi peapiiskopkonna võimu haripunkt, peapiiskop Anders Sunesen võttis isiklikult osa 1219. aasta juunikuus Eestisse koos Taani kuninga Valdemar IIga ning asutas Põhja-Eestis 3 piiskopkonda: Tallinnas (Reval), Lihula (Leal) ja Virumaal (Virland), mis kuulusid Lundi peapiiskopi alluvusse kuni 1346. aastani, mil need maaalad müüdi Liivi ordule.

13. sajandi teisel toimus aga piiskopkonna tähtsuse ja mõjuvõimu vähenemise, mille põhjuseks oli peapiiskoppide ja Taani kuningate (Christoffer I, Erik V Glipping, Erik VI Menved) vastuolud ning omavaheline võimuvõitlus, mille tagajärjel peapiiskopid Jacob Erlandsen ja Jens Suur vangistati. Jens Suur põgenes vangistusest Roome ja tema võim taastati paavst Bonifacius VIII abiga, kuid ta ei naasenud Lundi, vaid asetses Pariisis.

1332. aastal läks Skåne maakond ja peapiiskopkonna valdused Rootsi võimu alla, kus oli kuni 1360. aastani.

16. sajandil alanud Reformatsiooni tulemusena viimane katoliku kiriku peapiiskop Torben Bille, vangistati Taani ja Norra kuninga Christian III korraldusel 1536. aastal, kirikivarad konfiskeeriti kuningriigi kasuks ja Lundi peapiiskop Superintendentiga, kes juhtis peapiiskopkonda selle liitmiseni Rootsi kuningriigiga 1658. aastal.

Lõplikult läksid peapiiskopkonna valdused Rootsi võimu alla Roskilde rahulepingu alusel 1658. aastal, kui Taani loovutas Lõuna-Rootsi piirkonnad Skåne, Hallandi ja Blekinge Rootsi kuningriigile.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Canterbury, The Catholic Encyclopedia
  2. Eskil, The Catholic Encyclopedia
  3. Absalon of Lund, The Catholic Encyclopedia