Honoré de Balzac

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kirjanikust; 1999. aasta telefilmi kohta vaata artiklit Balzac (film 1999)

Honoré de Balzac

Honoré de Balzac [onor'ee dö balz'ak, prantsuse hääldus: ɔnɔˈʁe də balˈzak] (20. mai 1799 Tours18. august 1850 Pariis) oli prantsuse kirjanik.

Lapsepõlv ja noorusaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balzaci karm ema lasi lapsel kasvada endast eemal ning Balzac kannatas selle tõttu. Aastast 1807 kuni aastani 1813 ei käinud Balzac kolledžist kordagi kodus perekonna juures.

Balzac alustas juuraõpinguid, kuid olles veendunud oma kirjanduslikus andes, hakkas kahekümneaastaselt ka kirjutama. Õele tunnistas Balzac, et ei ihka muud, kui saada kuulsaks ning olla armastatud.

Balzac kui kirjanik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balzaci kujunemisel kirjanikuks mängis olulist osa Laure de Berny, Balzacist kakskümmend kaks aastat vanem sõbratar.

Balzac oli ühtaegu nii varane anne kui hiline debüteerija: esimene tema nime kandev teos ilmus alles 1829. aastal („Šuaanid”), kuid ta oli varjunimede all (näiteks "lord R'Hoone") avaldanud kergemaid romaane juba alates 1821. aastast.

Innukast majandustegevusest enne 1829. aastat jäi Balzacile terveks eluks kaela hulk võlgu.

Balzac kirjutas umbes 20 aasta jooksul üle 80 teose, millest suur osa koondub „Inimlikuks komöödiaks” (lõpliku kava esitas Balzac kirjastustele 1841. aastal; 137 planeeritud teosest sai kirjanik valmis 90). Teosed grupeeris Balzac vastavalt tegevuspaigale: stseenid maaelust, stseenid provintsielust, stseenid elust Pariisis, stseenid poliitikaelust. Kõik 3000 tegelast, kes erinevates romaanides esile kerkivad, tegutsevad restauratsiooni (18151830) ja Juulimonarhia (18301848) ajal.

Balzaci romaanid sisaldavad pikki kirjeldusi: hoolega meditsiini (pseudo)teooriaid jälgiv kirjanik oli veendunud, et inimest ümbritsev keskkond on tema mõtete materiaalne peegeldus. Inimesi paneb tegutsema raha- ja võimuiha. Palavikulise kirjutamise (1834. aastal ilmunud „Isa Goriot” olevat kirjutatud kolme ööpäevaga) kõrval jõudis ammendamatu energiaga mees elada ka seltskonnaelu, reisida ning edutult poliitikaga tegelda.

1829. aastal ilmus „Abielu füsioloogia”, mis pälvis naislugejate hulgas suure populaarsuse. Aastal 1830 avaldas Balzac kuuest jutustusest koosneva tsükli „Stseenid eraelust” (sisaldab muuhulgas „Gobsecki”, millest sai esimene teos hiiglaslikus „Inimlikus komöödias” ja mis tegi autori hoobilt kuulsaks).

Aastal 1831 ilmus „Šagräännahk”, kaasaegseid tavasid tähelepanelikult fikseeriv autobiograafilisi seiku sisaldav teos. See periood on Balzaci elus pillav dändiperiood kõige juurdekuuluvaga kuni livrees teenrite ja isikliku ooperiloožini välja.

Kirjaniku lõpuaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1847 Balzaci tervis halvenes, kuid ta võttis veel ette mitu reisi Ukrainasse.

Aastal 1849, kui tema tervis oli väga halb, reisis ta Poolasse, et külastada rikast Poola maaomanikku Ewelina Hanskat, kellega ta oli olnud kirjavahetuses juba 15 aastat. Nad abiellusid 1850. aastal Berdõtšivis, kolm kuud hiljem Balzac suri.

Balzaci elukäiku on võrreldud tema romaanikangelaste omaga: pikk ettevalmistusaeg, kiire tõus ja edu, mõõdutundetus ning allakäik ja hääbumine.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti keeles ilmusid 19551962 Balzaci "Valitud teosed" 15 köites.
  • "Liilia orus" (Romaan. Uus tõlge.) Tõlkinud Kaia Sisask, Eesti Raamat, Tallinn 1997.
  • Honoré de Balzac. "Jõeäärne villa." (Algselt iseseisev tekst, mida Balzac hiljem kohendas romaani "Provintsi muusa" jaoks; hiljem lahutas ta teksti taas romaanist.) Raamatus: "Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust." Koostanud, toimetanud ja järelsõna Kalle Kurg, inglise ja prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Tallinn, Ilo 2009, lk. 55–75.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artikleid, ülevaateid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]