John Stuart Mill

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib majandusteadlasest; eesti bändi kohta vaata artiklit John Stuart Mill (ansambel).

John Stuart Mill

John Stuart Mill (20. mai 1806 London8. mai 1873) oli inglise filosoof ja majandusteadlane, üks mõjukamaid 19. sajandi liberaalsetest mõtlejatest.

Milli vaatepunktide kohta sotsialismile ja elitarismile on vastuolulisi vaateid. Mill ise pidas end sotsialistiks ja mida vanemaks ta sai, seda enam on ka tema töödes näha kaldumist sotsialismi poole. Näiteks ei pidanud Mill eraomandit lõplikult puutumatuks ja pühaks, vaid pidas sotsiaalse heaolu suurendamise nimel täiesti mõeldavaks selle asendamist mingi muu süsteemiga. Milli ei saa siiski pidada tavapärases mõttes sotsialistiks, vaid "sotsialismi" all tuleb eelkõige näha tema kriitikat kapitalistliku süsteemi pihta ja tema nägemust endast kui reformaatorist, mida paljuski mõjutas 19. sajandi Inglismaa romantism ja utoopiline sotsialism.

Ta tegeles ka teadusfilosoofilise küsimusega falsifikatsiooni tingimustest.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

John Stuart Mill

John Stuart Mill sündis Londonis Pentonville'is James Milli vanema pojana. Juba 3-aastaselt hakkas isa talle kreeka keelt õpetama. Kaheksaselt oli Mill juba lugenud Platonit, Diogenes Laertiost ja Xenophoni originaalis. 12-aastaselt õpetas John Aristotelese ja Aristophanese lugemise, aritmeetika ja geomeetria harrastamise vahepeal oma õdedele-vendadele ladina keelt. Kuni 1822. aastani oli Mill vaid väga haritud, üksildane ja kinnine nooruk, kuni ta avastas Jeremy Benthami ja utilitarismi.

1818 kohtus ta esmakordselt oma isa sõprade David Ricardo, Joseph Hume'i ja Jeremy Benthamiga. Järgmisel aastal, olles läbinud poliitökonoomia täies mahus, reisis ta Prantsusmaale, kus kohtus ka Jean-Baptiste Sayga. 1823 asus Mill tööle Briti Ida-India Kompaniisse ja avaldas kolm kirja Wickliffe'i nime all, pärast seda jätkas korrapärast avaldamist tuntud väljaannetes.

1826. aastal elas Mill läbi kriisi, mille tagajärjel ta pöördus seni isa ja Benthami tallatud rajalt kõrvale, huvitus hoopis luulest ja kujutlusvõimest. 1830 kirjutas ta 5 esseed teemal "Some Unsettled Questions of Political Economy". 1843 kirjastati tema "System of Logic" ja 1845 kirjutas ta müügiedu ja hulga kordustrükke saavutanud "Poliitilise ökonoomika alused". 1851. aastal abiellus ta Harriet Tayloriga, aga abielu kestis vaid 6 aastat. Pärast Harrieti surma avaldas ta nende koostöös valminud "Vabadusest", selle talle pühendades. 1863 avaldati "Utilitarianism". 1865 valiti Mill parlamenti. Kuni oma surmani aastal 1873 jätkas ta tegutsemist sotsiaalse reformaatorina, avaldades mõtteid surmanuhtlusest, naiste õigustest (1869 "The Subjection of Women"), valitsuse reformist, Iirimaast, orjusest ja representatiivset demokraatiast (1861 "Considerations on Representative Government").

"Vabadusest"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teos ilmus esmakordselt trükis 1859. aasta alguses.

"Vabadusest" (inglise keeles "On Liberty") muutus peagi pärast ilmumist klassikaks. Milli ajal oli tema nägemus vabaduse piiridest uus ja radikaalne poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik doktriin. Essees "Vabadusest" sõnastaski Mill vabaduse piiride põhiprintsiibi – üksikisiku või isikute vabadust piiraku ainult võimalik kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib teis(t)ele inimes(t)ele sündida – ja kirjeldas selle printsiibi konkreetseid rakendusi.

Mill tunnistas, et kooseksisteerimiseks on vaja reegleid ja seadusi, kuid samas arvas, et ühiskond ei tohiks sekkuda asjadesse, mis puudutavad ainult inimest ennast. Vabadus on Milli jaoks üheaegselt hüve iseeneses ja teiste hüvede algallikas. Vabaduse paariline, peaaegu sama tähtis kui vabadus ise, on inimese individuaalsus. Need kaks on Milli arvates nii aineliste kui vaimsete väärtuste algallikad.

Tema positivistlik filosoofia rajaneb väitel, et tunnetuse objektiks saavad olla ainult aistingud; mateeria on püsiv aistingute võimalus. Mill arendas induktiivset loogikat ja sõnastas põhjuslike seoste uurimise meetodid. Milli liberalism tugineb utilitaristlikule põhjale ja vastandub Locke'i klassikalisele loomulike õiguste liberalismile. Kuulus põhimõte, mille Mill oma teoses "Vabadusest" teatavaks tegi, on suunatud indiviidi vabaduse kaitseks tegutseda oma eesmärkide saavutamise nimel:

„Ainus eesmärk, mille saavutamiseks on lubatud piirata teiste ühiskonna liikmete vabadusi vastupidiselt nende endi tahtmisele, on teiste suhtes kahjuliku tegevuse ärahoidmine, kusjuures inimese enda heaolu, olgu ta siis moraalne või füüsiline, ei ole sellisel juhul piisavaks õigustuseks. Oma tegudes vastutab igaüks ühiskonna ees, juhul kui need teod puudutavad teisi.“

"Poliitilise ökonoomia alused"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Milli kuulsaim töö oli "Poliitilise ökonoomia alused" ("The Principles of Political Economy"). Mill rajas selles oma teooriad inimeste omakasule. Mill väitis, et

„majandusteadus nagu iga ühiskonnateadus ei saa olla päris täpne ja deduktiivne, sest inimesed seda alati ei ole.“

Mill uuendas arusaamu majandusest, samas on tema tulemused väga laialiulatuvad. Teda peetakse viimaseks, kes suutis haarata majandusteaduse kõiki valdkondi, kaasates ka filosoofilised tagamaad.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

John Stuart Mill valiti 1867. aastal Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks.

Milli loomingut mõjutanud isikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Principles of Political Economy (1848)
  • On Liberty (1859), eesti keeles „Vabadusest” (1996)
  • Utilitarianism (1861)
  • The Subjection of Women (1869)
  • Three Essays on Religion (1874)
  • Autobiography (1873).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]