Kirjanik

Allikas: Vikipeedia
Vene kirjanikku Anton Tšehhovit kujutav Venemaa margiplokk 2010. aastast

Kirjanik on inimene, kes kirjutab ilukirjandust ehk belletristikat. Ehkki teistes keeltes võidakse sarnaseid sõnu kasutada ka inimeste kohta, kes kirjutavad tarbekirjandust, publitsistikat või muid tekste (nt inglise writer), ei kutsuta neid eesti keeles kirjanikeks. Neid hõlmab lähedase tähendusega termin "literaat", samuti vanapärane "kirjamees".

Kirjaniku mõiste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanik ei pea kirjutama tingimata proosat. Kuigi tavapäraselt nimetatakse eesti keeles luule kirjutajaid luuletajateks ning draama kirjutajaid näitekirjanikeks või dramaatikuteks, kuuluvad nemadki kirjanike hulka. Kirjanikku, kes kirjutab proosat, nimetatakse prosaistiks.

Kuigi ilukirjandus on kunstiliik, nii nagu ka filmikunst, teater, muusika või arhitektuur, ei nimetata kirjanikke eesti keeles enamasti kunstnikeks.

Ehkki sõna "kirjanik" esineb ka liitsõnades nagu "ajakirjanik" ja reklaamikirjanik, ei peeta ajakirjanikke ega "reklaamikirjanikke" kirjanikeks.

Kirjanik kui elukutse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt eristatakse kutselisi ja amatöör- või harrastuskirjanikke. Piir nende vahel on hägus. Kutselise kirjaniku ligikaudsed tunnused on kuulumine kirjanike kutseühendusse ja elatumine tööst kirjanikuna, ent on tunnustatud kirjanikke, kes ei kuulu kirjandusorganisatsioonidesse, ka on Eestis raamatuturu väiksuse tõttu vähe neid, kes üksipäini ilukirjandusega elatist suudaks teenida.

Eesti suurim ja tuntuim kirjanike kutseühendus on Eesti Kirjanike Liit, millesse kuuluvad ka kirjanduskriitikud ja tõlkijad. On teisi organisatsioone, mis püüavad pakkuda sellele alternatiivi, näiteks Sõltumatu Ametiühing Kirjanike Kodu. Mõnes riigis toimivad kutseorganisatsioonid ametiühingutena ning vahendavad oma liikmetele riiklikku tervisekindlustust; Eesti Kirjanike Liit seda ei tee. Kirjanikke koondas ka 18711893 Tartus tegutsenud Eesti Kirjameeste Selts.

Rahvusvahelised kirjanike organisatsioonid, näiteks PEN-klubi, ei piirdu tihti kirjanikega eesti mõistes, vaid hõlmavad ka tarbekirjanduse ja publitsistika autoreid. Samuti leidub Nobeli kirjandusauhinna laureaate, kelle teoste hulka ei kuulu ilukirjandus – nii pälvis Winston Churchill 1953. aastal Nobeli auhinna "oma meisterlike ajalooliste ja biograafiliste kirjelduste ning suurepärase kõnekunsti eest inimlike väärtuste kaitsel".

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]