Nicolaus Cusanus

Allikas: Vikipeedia
Nicholas of Cusa.jpg

Nicolaus Cusanus ehk Kuesi Nikolaus ehk Nikolaus Kuesist (1401 Kuesis Moseli ääres (praegu Bernkastel-Kues) – 11. august 1464 Todis (Umbria)) oli kirikutegelane, kardinal ja universaalõpetlane, keda paljud peavad 15. sajandi tähtsaimaks filosoofiks ja üheks tähtsamaks matemaatikuks.

Ta püüdis Rooma kirikut reformida ja ühendada. Temalt pärineb kirjutisi eklesioloogia, oikumenism, matemaatika ja filosoofia alalt ning sadu jutlusi. Ta tundis hästi uusplatonismi, humaniste ja skolastikat. Teda mõjutasid Proklos ja Pseudo-Dionysios Areopagita ning Thierry Chartre'ist, Ramon Llull, Albert Suur jt keskaja mõtlejad. Tema originaalne uusplatonismi vaimus õpetus ennetas paljusid hilisemaid ideid matemaatikas, astronoomias ja eksperimentaalses loodusteaduses. Ta mõjutas Giordano Brunot, kuid tema tööd said laiemalt tuntuks alles 19. sajandi lõpus.[1]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünd ja päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolaus Kuesist (sünninimi Nikolaus Chrifftz või Chryfftz või Ctyfftz[1] (Krebs 'vähk') sündis jõuka kaupmehe[1] ja jõekipperi Johan Krebsi (Johan Cryfftzi[1]) ning tema abikaasa Katharina pojana Kuesis Moseli ääres. Johan Krebs oli Trieri kuurvürstiriigis väljapaistev isik, hilisem maa-aadlik[1].

Nimi ja vapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolause perekonnanimest on teada erinevaid nimekujusid, sealhulgas Cryfts, Krieffts ja Krevers. Algselt nimetas ta end Nycolaus Cancer de Coeße. Aastast 1430 loobus ta täielikult perekonnanimest. Juba varakult nimetas ta end ka Nicolaus Treverensis või Nicolaus de Cußa. Alates 1440. aastast on teada nimekuju Nicolaus Cusanus.

Nicolaus Cusanuse vapil oli punane vähk kuldsel põhjal.

Õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolause lapsepõlve kohta kindlaid andmeid pole. On teada vaid see, et ta noorukina jooksis kodunt ära ning leidis varjupaiga krahv Theodorich von Manderscheidi juures, kes hiljemgi teda protežeeris.

Arvatakse, et krahv andis Nicolaus esmase hariduse saamiseks Deventeris ühiselu vendade juurde. Nende koolis õpiti seitset vaba kunsti ja vanakreeka keelt ning kommenteeriti teoloogia- ja filosoofiateoseid.

Aastal 1416 immatrikuleeriti Nicolaus Heidelbergi ülikooli ning ta alustas vabade kunstide õpinguid kunstide teaduskonnas. Ta oli matriklisse märgitud kui clericus Treverensis diocesis ('Trieri piiskopkonna vaimulik'). Arvatavasti 1417 lõpetas ta Heidelbergi ülikooli vabade kunstide bakalaureusena.

Aastal 1417 alustas ta tolle aja vaimukeskuses Padova ülikoolis kuueaastast "mõlema õiguse" stuudiumi. Kuni 1423. aastani õppis ta matemaatikat, füüsikat, astronoomiat, meditsiini, antiikfilosoofiat ja õigusteadust, kuid mitte teoloogiat. 22-aastaselt (1423[1]) sai ta doktorikraadi õigusteaduses (doctor decretorum). Nende õpingute ajal puutus ta kokku juhtivate itaalia humanistidega ja leidis nende seast sõpru, kes hiljem tema eluteed oluliselt mõjutasid. Muu hulgas tutvus ta füüsiku ja matemaatiku Paolo Toscanelliga[1] ja kanoonilise õiguse juristi Giuliano Cesariniga[1], kes äratas Nicolauses armastuse klassikalise kirjanduse ja filosoofia vastu, ning humanistide Guarino da Verona[1] ja Vittorino da Feltrega[1]. Sõprade mõjul õppiski ta filosoofiat, matemaatikat ja astronoomiat. 1424. aastal külastas Nicolaus Roomat, kus ta tutvus Gianfrancesco Poggio Braccioliniga, kes oli tollal Rooma sinjoriia kantsler.

Aastal 1425 astus ta Trieri peapiiskopi teenistusse ning sai tema sekretärina sissetulekut mitmest benefiitsist.[1] Alles pärast seda õppis ta Kölni ülikoolis esimest korda teoloogiat. Kevadel 1425 asus ta teoloogia ja filosoofia üliõpilasena Kölnis õppima, märkides oma kraadiks doctor in iure canonico (kanoonilise õiguse doktor). Tema õpetajaks seal oli Heymericus de Campo. Tema kaudu õppis ta tundma Pseudo-Dionysius Areopagita, Albert Suure ja Raimundus Lulluse teoseid. Heymerici vahendusel käis Nicolaus 1428 spetsiaalselt Pariisis Lulluse originaalkäsikirju uurimas ning nendest ärakirju ja väljavõtteid tegemas. Lulluselt võttis ta üle concordantia mõiste. Kölnis ta pidas võib-olla ka kanoonilise õiguse loenguid.[1] Ta hakkas uurima Saksa õiguse allikaid ja annaale.[1] Seal suutis ta tõestada, et Constantinuse kingitus on 8. sajandist pärit võltsing, ning leidis Plinius Vanemae "Loodusloo" ja Plautuse komöödiate käsikirju.[1] Kölnis tutvus ta Campo Heimerichiga, kes tutvustas talle Ramon Llulli ja Albert Suure teoseid, Albert Suure kommentaari Dionysiose teostele ning Proklose kommentaari Platoni "Parmenidesele".[1] Aastatel 1428 ja 1435 pakuti Nicolausele kanoonilise õiguse õppejõu kohta Leuveni ülikoolis, kuid ta loobus sellest, et jääda kiriku teenistusse.[1]

Kiriklik karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta alustas kiriklikku karjääri, mis viis ta kiriku kõrgemasse juhtkonda. Aastal 1426 sai ta sekretäriks kardinal Orsini juures, kes oli paavsti legaat Saksamaal. Aastal 1427 asus ta Trieri kuurvürsti Otto von Ziegenhaini teenistusse. 26-aastaselt oli ta Koblenzis Florinstift'i dekaan.

29-aastaselt sai Nicolaus Ulrich von Manderscheidi kantsleriks ja sekretäriks. Pärast peapiiskop Otto von Ziegenhain surma valis Trieri toomkapiitli vähemus kolme kandidaadi seaks uueks Trieri peapiiskopiks Ulrich von Manderscheidi. Nicolaus sõitis oma tööandja volinikuna 1431. aasta alguses Nürnbergi riigipäevale ning 1432. aasta alguses Baseli kirikukogule. 29. veebruaril 1432 inkorporeeriti Nicolaus kirikukogusse ning määrati usuasjade komisjoni.

Ta äratas Baseli kirikukogul kirjutatud teosega "De concordantia catholica" (1433) ja oskuslike ülesastumistega kirikukogust osavõtjate tähelepanu.[1] Selles töös kaitses ta seisukohta, et kirikukogul on suurem autoriteet kui paavst]il, ning rõhutas nõusoleku ja esinduse mõistet.[1] Nicolause endine õpetaja Padovas kardinal Giuliano Cesarini kutsus ta "Saksa rahvuse eesistujaks Baseli kirikukogul". Temast sai tasapisi üks väljapaistvamaid kirikukogust osavõtjaid. Algul pooldas ta kontsiiliparteid, mille kavatsust allutada paavst parlamentaarsele kontsiilile ta koos paljude õpetlastega jagas. Hiljem sai temast paavsti poolehoidja; kui 1437 puhkes uus äge konflikt paavst Eugenius IV ja kirikukogu vahel, otsustas Nicolaus paavsti kasuks.

15. mail 1434 kinnitas kirikukogu Trieri peapiiskopiks paavsti kandidaadi, kuid see ei takistanud enam tema diplomaadikarjääri.

Tõenäoliselt 1436. ja 1440. aasta vahel pühitseti Nicolaus preestriks.

Aastatel 14351445 oli ta Münstermaifeldi praost.

Ambrogio Traversari eestkostel astus Nicolaus paavsti kuuria teenistusse. Koos Cesariniga tegi ta 1437 eduka reisi Konstantinoopolisse. See kolmeliikmeline delegatsioon oli volitatud kirikukogu vähemuse poolt, kuid kinnitatud paavsti ning Bütsantsi saadiku poolt. Delegatsioon kutsus keisrit ja Konstantinoopoli patriarhi Ferrara kirikukogule (hiljem Firenze kirikukogule), mis pidi arutama kirikute ühinemist. Nicolaus kogus kreeka käsikirju ning tutvus platoonik Basileios Bessarioniga. Sõites kolm kuud merel Venezia poole tagasi koos tähtsamate Bütsantsi õpetlastega, sai ta enda sõnul avamerel omamoodi valgustumiskogemuse, milles talle selgus, kuidas inimteadmine õpetatud mitteteadmises (docta ignorantia) saab haaramatut haarata.

Aastal 1438 sai temast toomkanoonik Liège'is.

Kirikulõhes Böömimaa hussiitidega õnnestus tal Praha ajutiselt Roomaga taasühendada.

Aastatel 1438–1448 oli ta paavsti (Eugenius IV) saadik Saksa riigipäevadel ja vürstidepäevadel. Aastal 1448 oli tal oluline osa Viini konkordaadi sõlmimisel. Kogu selle ajavahemiku jooksul nägi ta arvukatel reisidel vaeva kiriku ühtsuse nimel ja toimis lepitaja ning vahekohtunikuna.

He continued as a papal legate to Germany from 1438–48.

Eugenius IV nimetas ta 1446 kardinaliks.[viide?] 20. detsembril 1448 tõstis paavst Nicolaus V ta sellesse ametisse. Ta oli oma aja ainuke sakslasest kardinal. 1449. aastal määras paavst talle tiitlikirikuks San Pietro in Vincoli Roomas. 11. jaanuaril 1450 riietas paavst ta purpurisse.

23. märtsil 1450 määras paavst talle Brixeni vürstpiiskopkonna (praegu Bozen-Brixeni piiskopkond) praeguses Lõuna-Tiroolis ning pühitses ta 26. aprillil piiskopiks.

Detsembris 1450 nimetas paavst Nicolaus V ta apostellikuks legaadiks.

Aastatel 14501452 tegi ta paavsti legaadina legatsioonireisi läbi Saksamaa, et kuulutada juubeliaasta 1450 armu ning kirikut, kloostreid ja ordusid reformida. Üks tema põhisihte oli rahva usuteadlikkuse edendamine, mis hiljem oli ka reformatsiooni üks sihte. Sellest annavad tunnistust tollal üles riputatud ning mitmetes kirikutes tänini säilinud tahvlid meieisapalvega ja kümne käsuga rahvakeeles.

Preisimaal lahendas ta tülisid Saksa Ordu isandate ning linnade vahel.

Aprillis 1452 sõitis Nicolaus Brixenisse, et oma piiskopkonna vaitsemist üle võtta. Toomkapiitlis läks tema kandidatuur juba varsti konkurentide ees läbi, kuid tal tekkisid algusest peale ägedad tülid Tirooli hertsog Sigismundiga. Tema reformipüüdlused enamasti ebaõnnestusid.[1] Brixeni ajast pärineb palju tema jutlusi.[1]

Aastal 1454 võttis ta keiserliku saatkonna liikmena osa Regensburgi riigipäevast, mille sihiks oli sõjakäik türklaste vastu, kes eelneval aastal olid vallutanud Konstantinoopoli.

Nikolaus Cusanus oli Firenze kartograafi Paolo dal Pozzo Toscanelli, astronoomi Georg von Peuerbachi ja hilisema humanisti ning kardinali Domenico Capranica sõber. Ta tegeles intensiivselt matemaatika ja astronoomiaga ning pakkus uusi meetodeid, eriti mõõtmismeetodeid, meditsiinis.

Pärast tülisid Tirooli hertsogi Sigismundiga ning Tirooli aadlikega reformide pärast piiskopkonnas pidi ta septembris 1458 põgenema Rooma, kuid jäi endiselt Brixeni piiskopiks (tema järglaseks sai Georg Golser). Hoolimata kõigest oli tal õnnestunud majanduslikult väga viletsas seisukorras olnud piiskopkond saneerida ning seda tugevdada. Hoolimata aadli ägedast vastuseisust õnnestus tal piiskopkonnasinodite ja visitatsioonide käigus (ta käis ka kõige kaugemates mägikülades) ka vaimulike ja rahva vaimulikku elu edendada.

Tema sõber Enea Silvio Piccolomini, kes 19. augustil 1458 paavstiks (Pius II) valiti, oli teda juba 1456 ja 1457 Rooma kutsunud. Viimased kuus aastat oma elust (1439. aastast) oli Nicolaus legaadi, üldvikaari ja kuuriakardinalina Pius II nõuandja, tegeldes vaimulikkonnareformi ja üldise kirikureformiga. Paavst ise hakkas Padovas ristisõda ette valmistama. Nicolaust peeti tõsiseltvõetavaks kandidaadiks järgmistel paavstivalimistel.

Aastal 1460 püüdis Nicolaus edutult Brixenisse naasta. Hertsog Sigismund piiras Buchensteini linnust, kuhu Nicolaus pidi varjuma. Nicolaus andis alla ning pöördus lõplikult Rooma tagasi. Ka järgnevatel aastatel ei suutnud ta oma piiskopkonnas kokkulepet leida.

Nicolaus elas paavstipalees ning suhtles paljude sõprade ja õpilatega.

Viimastel eluaastatel oli Nicolaus haige. 11. augustil 1464 suri ta Umbrias Todis reisil Roomast Anconasse, kuhu ta järgnes paavstile, et tema ülesandel valmistama ette ristisõda Türgi vastu (sõjavägi asus Anconas Venezia laevadele). Tema haud on Roomas San Pietro in Vincoli kirikus, mis oli tema tiitlikirik. Tema süda puhkab tema testamendi kohaselt tema ning tema vendade ja õdede asutatud Püha Nikolause Hospidali (Cusanusstift) kabelis Bernkastel-Kuesis (1458 oli ta selle kingituseks saanud ning vaestele pärandanud). See tegutseb tänini. Seal asub ka Nicolausest järele jäänud raamatukogu, mida peetakse üheks maailma väärtuslikumaks eraraamatukoguks, sest seal on sadu keskaegseid käsikirju ja inkunaableid teoloogia, filosoofia, loodusteaduse ja matemaatika alalt.

Uurimistöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õigusajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õpinguaastatel Kölnis leidis ta sealsest toomraamatukogust ning mujalt Saksamaa ja Prantsusmaa arhiividest palju unarusse jäänud õigusallikaid, mida ta intensiivselt uuris ja publitseeris.

Ta oli üks oma aja tähtsamaid filolooge, kes sageli kasutas strateegilistel eesmärkidel ära vähetuntud õiguslikke pretensioone, mis olid ürikutega tõestatud.

Aastal 1433 esitas ta esimesed filoloogilised argumendid (varem olid käibel ainult ideoloogilised argumendid) selle kasuks, et Constantinuse kingitus, mis alates 11. sajandist ikka ja jälle aitas põhjendada paavstide territoriaalseid pretensioone, on võltsing 8. sajandist (umbes samal ajal esitas need argumendid Lorenzo Valla; neile pöörati tähelepanu alles Ulrich von Hutteni ja Martin Lutheri ajal).

Filoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsides õigusajaloo allikaid, leidis Nicolaus ka vanarooma kirjanduse koodekseid, millega ta äratas humanistide tähelepanu.

Ta oli üks oma aja tähtsamaid filolooge.

Teoloogia ja filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1433 kirjutas Baseli kirikukogul osalev Nicolaus oma esimese põhjapaneva teose "De concordantia catholica", milles ta juristi ja teoloogina visandas uue eklesioloogia, üldise kirikukogu- ja riigiteooria ning neile tugineva riigireformi. Ta kahtleb seal "Constantinuse kingituse" ehtsuses. Nicolause järgi on rahva tahe jumalik ja loomulik ning sellel on võrdne tähtsus kiriku ja riigi jaoks. Paavst või kuningas on vaid üldise tahte kandja. Keiser on paavstist sõltumatu ning allub ainult Jumalale.

Aastal 1440 ilmus tema filosoofilis-teoloogiline peateos "De docta ignorantia", mille põhiidee oli ta saanud laeval Konstantinoopoli-reisilt naastes. Järgnes jätkuteos "De coniecturis" (14421443]). Need kaks olid tema esimesed avaldamiseks mõeldud filosoofilis-teoloogilised teosed. Neis rakendas ta docta ignorantia meetodit ning kasutas "vastandite kokkulangemist". Jeesuse Kristuse kui tõelise inimene ja tõelise Jumala isikus langevad kokku seesmise inimese püüdlus Jumala poole ja Jumala laskumine inimeseni. Samu ideid arendas ta hilisemates kirjutistes.

Nicolaus ei saanud teoloogiadoktoriks, ei koostanud teoloogia süsteemi, ei kirjutanud Sententside kommentaari ega rajanud uut teoloogiakoolkonda, kuid tema teoloogia ja filosoofia on tänini aktuaalsed.

Vastandite kokkulangemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vastandite kokkulangemine

Nikolaus ise nimetab vastandite ühtsuseks kokkulangemise ideed oma lähenemise või meetodi (mitte õpetuse või süsteemi) tuumaks. See on filosoofias uus käsitus. Tema arvates tuleb vaimsed pingutused saavutada selle "lihtsa lihtsuseni" jõudmises, milles igasugused vastandid langevad kokku, sealhulgas paradoksaalselt ka kontradiktoorsed vastandid, mis Aristotelese vastuolu välistava seaduse järgi teineteist välistavad. Ka nende vastandite haaramine kõikehõlmavasse ühtsusse on varasemate lähenemistega võrreldes uus.[2]

Jumal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uusplatonistlikus vaimus peab Nicolaus kõigi tunnetuspingutuste lõppsihiks saamise loovat ürgalust, mis on igasugusele saamisele ühtaegu lähte- ja lõpppunktiks. Teoloogia vaatekohast on see Jumal, ent Nicolause lähenemine on filosoofiline. Ürgalust samastab ta äärmise lihtsusega. Ühtaegu omistab ta sellele paljuse, sest absoluutselt lihtne on maailmas täheldatava paljuse allikas. Kui palju oleks ühe kõrval, siis ei oleks üks kõikehõlmav, vaid palju piiraks teda. Üks on lõpmatu tänu sellele, et ta on ühtlasi palju. Jumal on maailma kokkuvolding (complicatio), maailm on Jumala lahtivolding (explicatio). Matemaatilisi analoogiaid kasutades nimetab ta seda absoluutseks suurimaks (maximum), mis on ühtlasu absoluutne vähim (minimum). See suurim ei ole eriline substants teiste substantside kõrval, vaid see, mis on aluseks substantside ja üldse üksikute asjade erinevus.

Jumal on absoluutne suurim. Universum on Jumala loodud kujutis, "kokkutõmmatud" ehk piiratud suurim, Jumala lõplik ja piiratud kujutis. Kristus on ühtaegu absoluutne ja kokkutõmmatu, ühendades Jumala ja maailma. Jumal kui absoluutne suurim on piiramatu ja transtsendentne. Ta ei ole kättesaadav inimlikele mõistele, mis mõõdavad enama ja vähema piiratud, kokkutõmmatud valda. Inimese mõõtev tunnetus ei saa täpselt mõõta ka ühegi piiratud asja loomust, rääkimata piiramatust Jumalast (lõpliku ja lõpmatu vahel ei ole proportsiooni). Inimlik jõupingutus selle väite sügavuse ja järelmite mõistmiseks teebki teadmatuse õpetatuks. Jumal on vastandite kokkulangemine. Suurim ja vähim langevad temas kokku ühes lõpmatus ühtsuses, sest mõlemad viivad vaimu väljapoole mõõdetavat enama ja vähema valda ning tähendavad superlatiivset ja tanstsendentset. Jumala reaalsus on teispool vastuolu printsiibi kehtivusvalda. Vastandite kokkulangemine on aluseks ka Jumala ühtsusele, mis eristamatus ja piiramatus ühtsuses hõlmab kõike muud. Loodud ei lange kokku Jumalaga ega Jumal loodutega, vaid Jumalas langeb kõik muu kokku Jumalaga.[1]

Jumal on ühtsus, mis ilmneb kõiges ja hõlmab kõike, sealhulgas filosofeerijat ja tunnetajat. Et aga inimesed on kinni mõtlemises, mida valitseb vastuolu printsiip, ei tunneta nad seda ühtsust maailma alusena, vaid lähenevad sellele alati ühekülgselt. Tundes ära nende ühekülgsuste ebarahuldavuse, jõuavad nad käsituseni, et tõde on saavutamatu. Seejuures peab tõeotsija end tõest väljaspool olijaks, kes peab seda otsima millestki muust kui iseendast. Ent kahtluse tõe leitavuses saab ületada, kui mõista, et seda ei tule otsida muust, vaid et see on just mittemuu (non-aliud), sest iga üksik kätkeb endas kogu tegelikkust, millega ta hoolimata oma individuaalsest eraldatusest on seotud. Maailma asjad on teisiti olevad ainult niivõrd, kui neid vaatleb mõistus.[3]

Lõpmatut ühtsust näitlikustab Nicolaus lõpmatu sirge näitega. See ei ole ainult sirge, vaid ühtlasi kolmnurk (suurima alusküljega ja vähima kõrgusega), ringjoon ja kera (lõpmata suure läbimõõduga).[4] Selle näitlikustamiseks võib kujutleda ringjoont ja selle puutujat. Kui ringjoone läbimõõt või ümbermõõt kasvab, siis ringjoon läheneb puutujale ning on üha vähem kõver. Lõpmatuses langevad ringjoon ja puutuja kokku.[1]

Universum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodud universum on piiratud ehk kokkutõmmatud maksimum, absoluutse maksimumi kujutis. Kõik olendid on "kokku volditud" oma jumaliku allika eristamatud ühtsuses, ning ajas ja ruumis on nad Jumala "lahtivolding". Jumal on "kokkuvolding", kõikides asjades on Jumal see, mis nad on, nagu kujutises on kohal tõelisus (veritas) ise.[5] Loojas on kogu lahtivolditud universum korraga kokku volditud. Jumal hõlmab iga loodud asja väljavoolamises ja Jumalasse naasmises, ilma et loodud asi oleks Jumalaga sama. Jumal jääb loodute jaoks ühtaegu kohalolevaks ja äraolevaks. Universun on tervik, kokkutõmmatud suurim, mille moodustavad olendid ajas ja ruumis. Iga asi on igas asjas: individuaalsed asjad on universumi kokkutõmmatud kujutised. Nii nagu Jumal on kohal iga loodu jaoks, mis on jumaliku kokkutõmmatud osa, on universum kui makrokosmos kohal iga loodu kui mikrokosmose jaoks. Et kollektiivne tervik koosneb omavahel seotud osadest, on iga asi ka tervik, mile moodustavad tema seosed kõige muuga.[1]

Universumile on iseloomulik muutumine ehk liikumine. Lõplikule muutumisele on omane enam ja vähem, sel ei ole kindlat suurimat ega vähimat. Maal ei ole kindlat kohta, sest ta ei ole absoluutselt paigal. Ta ei saa olla universumi täpne kese, kuigi ta tundub olevat keskmele lähemal kui kinnistähed. Et universum liigub ilma kindla keskpaiga ja äärteta, siis Aristotelese ja Ptolemaiose maailmapildi sfäärid ei ole täpselt sfäärilised. Ühelgi neist pole täpset keset ja välimine sfäär ei ole piir. Sellepärast on universum piiritu. Universumi täpne kese ja perifeeria on ainult Jumalas. See, mida me peame keskmeks ja välispiirideks, sõltub vaatekohast. Universumi kese on kõikjal ja perifeeria ei ole mitte kuskil. Sellepärast peab Nicolaus universumit kokkutõmmatud suurimaks ehk "privatiivseks" lõpmatuseks, Jumalat aga "negatiivseks" lõpmatuseks ehk absoluutseks suurimaks. Universumil lihtsalt pole seatud piire, aga Jumalal pole üldse ontoloogilisi piire: ta on kõik, mis saab olla.[1]

Nicolaus Cusanuse vaated paistavad väga tänapäevased: Universum on lõpmatu; Maa ei ole Universumi keskpunkt, Maa pöörleb jne.

Nicolaus arvab, et universumit ei saa kujutleda piiratuna, sest pole ülesleitavaid piire, ent sellest piiramatusest ei järeldu tema jaoks lõpmatus absoluutses mõttes. Ta teeb kindlaks, et Maa ei ole maailma keskpunktis, ning talle on ilmne, et Maa ei seisa paigal, nagu paistab, vaid liigub.[6] Ta on "vääristäht" ning sellisena mitte väiksemat järku kui taevatähed.[7] Tal on vaid ligikaudselt kera kuju ning taevakehade trajektoorid ei ole täpselt ringjoonelised. Peale selle esitab ta maailmade paljuse hüpoteesi. Maailmad ei ole mitte seosetult üksteise kõrval, vaid on integreeritud ühe universumi süsteemi, mis neid kõiki hõlmab. Nende ideedega murrab Nicolaus radikaalselt välja tollase kosmoloogia geotsentrilisest maailmasüsteemist, mis põhines Ptolemaiose ja Aristotelese vaadetel. Ta hülgab maailma hierarhilise ehituse idee, mille järgi Maa on kõige all ja kinnistähtede taevas kõige kõrgemal, ning ettekujutuse liikumatutest taevapoolustest. Geotsentrilist maailmasüsteemi ei asenda ta mitte heliotsentrilisega, vaid tema meelest ei ole maailmal ei keset ega perifeeriat. Säärases maailmas ei saa olla absoluutset liikumist, sest ei ole paigalseisvat taustsüsteemi; igasugune liikumine on suhteline. Nicolause argumendid ei ole empiirilised ja astronoomilised, vaid metafüüsilised; selle poolest ei ole ta Koperniku eelkäija. Nii on ta veendumusel, et looduses ei seisa miski täielikult paigal; see järeldub tema vastandite kokkulangemise õpetusest: vastandid, näiteks paigalseis ja liikumine, ei saa looduses kunagi esineda puhtal kujul, sest absoluutne leidub ainult absoluutselt lõpmatus, milles vastandid kokku langevad.[8]

Nicolaus ei käsita maailma iseseisvate substantside kogumina, vaid eeldab igas üksikus asjas spetsiifilisel moel kohal olevat kõikloodust. Tema loodusekontseptsioonis ei moodusta ühtsus ja paljus välistavat vastandlikkust, vaid vastastikku läbistava vastandite paari; seetõttu leidub igas üksikus asjas antud ka ühtsus ning seega kogu tegelikkus.[9]

Looduse tunnetuse puhul rõhutab Nicolaus kvantifitseerimise, matemaatilise mõõdetavuse aspekti. Erikaalu erinevusi arvestades saab tunnetada materiaalseid substantse. Haigused tuleb teha mõõdetavaks, et mõõtmistulemusi võrreldes järeldada õige ravim või haiguse lõpe. Samamoodi on võimalik mõõta kiirusi, päeva- ja aastaaegu, õhuniiskust, geograafilisi ja astronoomilisi seiku jne. Magneti külgetõmbejõudu saab kaaluga mõõta. Nii saab leida loodusest varjatut. Pole aga teada, kas dialoogis "Idiota de staticis experimentis" ette pandud mõõtmisi on kunagi proovitud. Need katsed on ainult osalt teostatavad.[10]

Nicolaus ei piirdu mõõtmise kasulikkuse rõhutamisega. Ta väidab, et tunnetatavad asjad on olemas ainult tunnetava hinge pärast; maailm on konstrueeritud nii, nagu ta on, selleks et inimene teda tunnetaks. Sellepärast vaatleb ta mõõtvat inimest, kes kõigele loodule mõõdu seab, kõikide asjade mõõduna. Erinevalt skolastilisest traditsioonist, mille järgi inimene saab mõõta ainult seda, mis tema enda järku ei ületa, väidab ta, et inimaru mõõdab ka jumalikku aru (mensurat divinum intellectum).[11]

Nicolaus kasutab matemaatilisi seiku, et viia metafüüsiliste väidete juurde ning neid sümboolselt näitlikustada, eriti kui jutt on transtsendentsist ja lõpmatusest. Tema teoloogiliselt motiveeritud katsed viia matemaatiliselt lõplik matemaatilisse lõpmatusse, et näidata piltlikult teed Jumala lõpmatuse juurde, kuuluvad infitesimaalarvutuse eelastmete hulka.[12]

Jeesus Kristus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jumalinimene Jeesus Kristus on kolmas suurim, ühtaegu absoluutne ja kokkutõmmatud maksimum. Üksikud asjad on ka oma sugude ja liikide kokkutõmmatud kujutised. Mis juhtuks, kui oma soo või liigi täiuslik eksemplar tegelikult eksisteeriks? See oleks veel üks suurim, is on kokku tõmmatud üheksainsaks teatud liiki indiviidiks. Kuid mis teeks sellise suurima indiviidi võimalikuks enama ja vähema universumis? Ainult tema ainulaadne ühendus Jumalaga, absoluutse jumaliku maksimumiga, mis on igasuguse kokkutõmmatud reaalsuse allikas, "hüpostaatiline ühtsus". Selle suurima, kuid lõpliku inimloomuse tervik on loodud ja ühendatud absoluutse Jumalaga nii, et Jumal jääb transtsendentseks, kuid lahutamatuks sellest ühest inimesest. See ainukordne lahtivolding inimeses ilmutab ühtlasi Jumalat, kes Jeesuse Kristuse kokku voldib. Jeesus on nii äärmiselt läbipaistev Jumala kujutis, et ta on läbipaistev ainult ususilmadele. Inimloomus on olendite kogususele ühisem, kõrgeim madalamate seas ja madalaim kõrgemate seas[13] loodud loomus, sest inimeste vahepealne staatus inglite ja muude kehaliste substantside vahel annab ühised sidemed kõiksuguste loodud asjadega ning ta on loodud makrokosmose esinduslik mikrokosmos. Jeesus Kristus on inimlik kujutis, kes on ühtlasi jumalik originaal. Siin on õpetatud mitteteadmise piirid, sest inimene ei mõista kunagi täielikult inkarneerunud Jumala hüpostaatilist ühtsust. Kehastunud Sõna vahendusel valmistatakse loodud ja nad tulevad tagasi oma allika juurde. Jeesus Kristus on mõistetamatu Absoluudi ajalooline inimlik kujutis, paradigma, mis ilmutab meie looduliku seose lõpmatu Jumalaga. Kristuses saab ajalikult avalikuks, mis Jumal on. Jeesus Kristus on lõpliku ja lõpmatu vaheline meedium mõõt ja vahendaja ning konkreetne norm inimestele.[1]

Õpetatud mitteteadmine ja jumalatunnetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoses "De docta ignorantia" pooldab Nicolaus uusplatonistlikku, eriti Pseudo-Dionysiose rõhutatud negatiivset teoloogiat, mis hülgab kõik posiiivsed ütlused Jumala kohta ebapiisavatena ja seetõttu eksitavatena. Ta ei vaatle Jumalat mitte pretendeerides teadmisele tema kohta, vaid jõudes teadmiseni omaenda mitteteadmisest ning sellega "õpetatud mitteteadmise" (docta ignorantia).[14]

Tema terminoloogias on mõistus (ratio) jõud, mis meeltemuljeid korrastab ja viib ühtlustavate mõistete alla. Selleks ta eristab, arvates sisse ja välja ning sellega ka eitades, mida meeled ei suuda. Mõistus suudab seda sellepärast, et ta hoiab lõpmatut oma vaatluse alt eemal. Igasugune mõistuslik teadmine põhineb võrdlemisel ning käib seega suhtelise kohta. Sellepärast ei saa inimmõistus haarata midagi absoluutset nagu suurimat või lõpmatut, tema jaoks puudub lõpliku ja lõpmatu vahel proportsioon. Inimesel on aga veel üks võime, aru (intellectus), mis on mõistusest kaugelt üle. Aru suudab mõistuse eristavat eitamist eitada ning jõuda seega lõpmatuse ja lõpmatu ühtsuse mõisteni. See on arusisu ning sellisena teispool mõistustegevusele ligipääsetavat.[15]

Aru on küll lõplik ning seetõttu ei saa raamatu "De docta ignorantia" järgi ka aru ületada vastuolusid ning jõuda vastandite kokkulangemiseni; et ta aga on ühtlasi "midagi jumalikku", saab ta jumalikku tõde otsekui "näha" ja "puudutada". Hiljem, teoses "De coniecturis" (umbes 1442) ja 1445–1447 kirjutatud väikestes kirjutistes, jõuab Nicolaus aru võimaluste optimistliku hindamiseni. Nüüd omistab ta arule võime mõistusele vastu pannes vastuolusid ületada ning jõuda paradoksaalsete taipamisteni, nagu suurima ja vähima samastamiseni. Peale selle eeldab ta nüüd, et inimesel on võime mõelda "jumalikult", eelistamata enam negatiivse teoloogia kombel eitust kui tõesemat vaadet jaatusele. Ka jaatuse ja eituse vastandlikkus ületatakse, võttes neid kokkulangevatena. Nicolaus väidab, et see jumalik mõtlemine jätab seljataha ka aru koos kontradiktoorsetest vastanditest arusaamisega, et pöörata end absoluutse ühtsuse ja lõpmatuse poole. Jumal ei ole vastandite kokkulangemine, vaid vastandite kokkulangemise kontseptsioon on kõigest inimarule kohane viis Jumalale läheneda. Sellepärast nimetab Nicolaus 1453 teoses De visione Dei" vastandite kokkulangemist müüriks jumalaotsija ja Jumala vahel. Ent ta ei pea seda müüri põhimõtteliselt ületamatuks.[16]

Oma viimases teoses "De apice theoriae" kirjutab Nicolaus, et ta on jõudnud üha suuremale tunnetuskindlusele. Tema optimism jumalatunnetuse suhtes on seotud tema veendumusega inimvaimu jumalasarnasuses. Teoses "De coniecturis" nimetab ta inimest isegi loodud "teiseks jumalaks", mis on tolle aja kohta julge sõnastus. Nii nagu Jumala aru loob reaalse maailma, loob inimese aru mõistete maailma.

Tarkuseotsing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1450 vaatleb Nicolaus dialoogis "Idiota de sapientia" uuesti arutegevust, seekord järsult vastandudes hiliskeskaja skolastilisele aristotellikule ülikoolifilosoofiale. "Võhik", st ülikoolist kauge, näiliselt harimatu inimene, jutleb "kõnemehega", retoorikakoolitust saanud õpetlasega, kes võtab oma teadmised ainult raamatutest, tarkuse üle. Võhik etendab osa, mida Sokrates etendab Platoni dialoogides. Ta kuulutab kõnemehele, et tolle pingutused jõuda raamatuteadmistega tunnetuseni, on asjatud ja ka rõõmutud; Aristotelese kooliteadus oma autoriteetidega petab, sellesse lõksu püütu mõtlemine on "aheldatud" ega võimalda tõele ligi pääseda. Võhik ei vastuste mitte ainult humanistidest põlatud hiliskeskaegset skolastikat, vaid ka humanistlikku retoorikakultust, mis ülemäärase kauniduse vajadusel ohverdab lühiduse ja selguse. Kooliteadus olla vaevaline, tarkus aga hõlpsasti leitav ning rõõmuküllane ning inimaru loomupärane toidus. Tarkuse ülesleidmise võimalikkus kätkeb inimarus endas, ja sellepärast asub ta seda otsima ning kui ta on otsitu leudnud, siis ta ka teab, et see ongi otsitu. Tarkuses on aru elav, iseneselikult toimiv ning seega õnnis. Ta saab rahulduse, liikudes oma originaali poole; see on Jumal kui mõistete mõiste ehk absoluutne mõiste (conceptus absolutus). Selle eeldus on vastandite kokkulangemise mõtlemine, mis viib ka haaramatu haaramisele. Seda protsessi nimetab võhik lõputuks lähenemiseks pideva edasiminekuna lõpmatusse, pideva ülenemisena (continue ascendere).[17]

Vaim ja tunnetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaim on mõõt. Inimvaim on jumaliku vaimu kujutis. Dialoogis "Idiota de mente" öeldakse: "Vaim on kõikide asjade piir ja mõõt". Jumalik lihtsus voldib kõik asjad kokku. Vaim on selle kokkuvoltiva lihtsuse, lõpmatu vaimu kujutis. Jumalik vaim on asjade tõe kogusus, inimvaim on asjade assimileerimise kogusus, ideede kogusus. Jumalikus vaimus on kontsipeerimine asjade loomine, inimvaimus asjade tunnetamine. Jumala äärmiselt lihtne jumalik vaim voldib kokku kõigi nende tegelike asjade tõelised loomused, mis on universumis temast lahti volditud. Inimvaim on paralleelne, kuigi piiratud ühtsus, mis saab kokku voltida või haarata kõige selle mõisted, mida ta tunnetab, voltides need lahti mõisteuniversumis. Jumalik tunnetus loob olendid, inimlik tunnetus loob mõisteid, mis assimileerivad olendeid. Jumalikus vaimus on kõik asjad oma täpse ja päris tõena, meie vaimus oma täpse tõe kujutises või sarnasuses tunnetatutena, sest tunnetatakse sarnasuse alusel. Kõik asjad on Jumalas asjade näidistena. Kõik asjad on inimvaimus asjade sarnasustena.[1]

Inimtunnetuse mõisteline sisu on seotud Jumala loodud asjadega kui oma episteemiliste sarnasustega. Asjade mõisted ehk näidised Jumalas ei ole reaalselt midagi muud kui Jumala eristamatu ühtsus. Jumala tunnetuses on ühtsus esmane, paljus ja muusus on omane inimmõistete vallale. Inimvaim on oma tunnetuse ühtne allikas ning annab oma ideedele ühtsuse korrastatud tervikus.[1]

Oletamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoses "De coniecturis" uurib Nicolaus ühtsuse ja muususe ning kokku- ja lahtivoltimise mõiste abil Jumalat, universumit ja inimesi. Ühtsus on omane Jumalale, muusus on piiratud loodud asjade paljus ja mitmekesisus. Mõistus on inimese võime mõelda, kasutada mõisteid ja otsustusi. Aru on otsene aruline nägemus. Mõistuse, kujutlusvõime ja aistimisvõime allikas on aru, nagu loodute paljus ühtaegu voolab välja Jumalast ja pöördub sinna tagasi.[1]

Iga inimlik positiivne väide on oletus, sest täpset tõde pole võimalik saavutada. Tõe saavutamatut ühtsust tunnetatakse oletuslikus muususes ja muususe oletust ennast tunnetatakse tõe lihtsaimas ühtsuses. Inimlik mõisteline ja otsustuslik tunnetus on oletuslik selles mõttes, et inimmõistus ei haara kunagi millegi olemust täpselt nii, nagu see on; meie tunnetus on sarnasus tegelikest asjadest ja reaalsetest omadustest, mile täielikku ja tõelist loomust tunnetab ainult nende Looja.

Oletamise mõiste selgitamiseks kasutab Nicolaus võrdpilti, milles kardinal näeb paavsti. Me väidame kergesti tajuväiteid. Need ulatuvad kaugemale sellest, mida pakuvad aistingud, sest me kasutame tõlgendamiseks mõistust. Mõistus ja meeled on tajukogemuses lahutamatud. Nägemistaju on piiratud ja vaatekohaline, sest tajuotsustused peegeldavad tajuja kehalisuse piiranguid, mis tulenevad nägemise võimalustest, asukohast ja vaatepunktist. Nicolaus nimetab seda kahekordseks muususeks. Oletus on positiivne väide, mis osaleb tões, nii nagu see on, kuid muususes. Tõde, nii nagu see on, on kokku volditud jumalikus vaimus. See, mis on lahti volditud meie mõistetes ja väidetes, osaleb tões, kuid ainult ligikaudselt, muususes. Tajutunnetust piirab veel see, taju esemed on ise piiratud: nad saavad näidata ainult üht külge. Muusust tekitavad ka märgid, millega tajutavat väljendatakse. Nicolaus on veendunud, et see, et me oleme Jumala vaimu kujutised, tagab, et see, mida me tunnetame, on tunnetuslikult kehtiv. Meie tunnetus on oletuslik erinevalt Jumala tunnetusest, mis on täielik ja täpne, vaatekohatu ja kõikvaatekohtne, kus tunnetaja ja tunnetatu langevad kokku lõpmatus ühtsuses. See, et me tunnistame oma tunnetuse ja selle sisu piire, hoisab meid vähemalt implitsiitselt kokkupuutes sellega, mis käib tunnetaja ja tunnetatava ideaalses ühtsuses meile üle mõistuse. Inimvaimu lahutatus tunnetatavate asjade universumist on ühtlasi seos, mille tulemus on oletuslik tunnetus. Oletuslik tunnetus tuleneb inimvaimu ja jumaliku vaimu, kujutise ja originaali lahutatusest ja seosest.[1]

Sarnastuv mõõtmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaim on see, millest tuleb kõikide asjade piir ja mõõt. Inimvaimus on kontsipeerimine olendite assimileerimine. Tunnetajatena me mõõdame tunnetatavaid asju ning sarnastume kuidagi tunnetuse esemetega. Meie mõisted on asjade kujutised ja vaimu enda ühtsuse kujutised; tunnetades me sarnastume ka oma jumaliku originaaliga.[1]

Nicolaus ei ütle selgelt, kas meie tunnetuses on määrav sarnastumine tunnetatavate asjadega või oma mõõdupuu rakendamine asjadele.[1] Jasper Hopkins[18] leiab, et ta rõhutab Aristotelese ja Aquino Thomase vaimus tunnetuse aktiivsust, sest ta kasutab skolastilist keelt. Ka Kurt Flasch[19] ja Klaus Kremer[20] jõuavad sarnasele järeldusele, nähes seal Immanuel Kanti apertseptsiooni transtsendentaalse ühtsuse ja aprioorsuse algmeid. Clyde Lee Milleri[1] järgi tuleb lähtuda sellest, et nii nagu Jumala loov mõõtmine seab ontoloogilised piirid kõigele, mida Jumal loob, saab meie mõõtmine olla ainult assimilatiivne vaimust sõltumatute asjade suhtes, mida me tunnetame, siiski aga on see loov nende tunnetusest tuleneva mõistevalla suhtes.[1]

Vaimu tunnetustegevust vaatleb Nicolaus lähemalt teostes "Idiota de mente" ja "Compendium". See, mida me mõistame, peab vastama vaimust sõltumatute asjade intelligiiblitele asjadele: vaimu mõõdavad asjad. Aktiivne iseliikuv vaim küll suunab ja integreerib tunnetusvõimete ühist toimimist, kuid vaimul ei ole kaasasündinud ideid ning vaimu elu peab äratama ja stimuleerima otsene kokkupuude tajutava maailmaga. Ta ei kahtle meie vaimust ja tunnetusest sõltumatu tajutava maailma (asjade paljuse) olemasolus. Me tajume, kujutleme ja mäletame tänu vaimu eristamis- ja mõtestamisjõule. Kui tajutavad asjad ei ole kohal, kohandab kujutlusvõime end asjadega ähmaselt, eristamata üht seisundit teisest. Toimides koos mõtlemisega, kohandab kujutlusvõime end asjadega, eristades üht seisundit teisest. Vaimu rolli võrdleb Nicolaus kujuri omaga. Vaim vormib meie aistimis- ja otsustustetegemise võime, nii et nagu vaha, võivad need võtta mis tahes vormi, mis nende ette pannakse.[1]

Meie tunnetus jääb oletuslikuks, sest meil ei ole tegu vaimust sõltumatute asjade tõelise reaalsusega, mille vormid on Jumalaga üks, vaid ruumiliste ja ajaliste reaalsustega, mis on reaalselt reaalse kujutised. Ainult matemaatika mõisted ei ole oletuslikud, sest me kujundame need ise. Järelikult saavad meie kontseptsioonid nendest olla täpsed ja kindlad, sest neil puuduvad füüsilisele maailmale omased muutumise viisid ja kehalised piirid.[1]

Konkordantsi idee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskne koht on Nicolause riigi- ja kirikupoliitilises mõtlemises küsimusel, kuidas on eri rühmade ja indiviidide vahel hoolimata vaadete ja eesmärkide erinevusest üksmeelne koostöö. Selleks on tarvis, et nad peaksid vabatahtlikult üksteise tegusid legitiimseteks. Selline konkordants nõuab õiguslik-institutsionaalseid eeldusi, kusjuures regulatsioonide legitiimsuse aluseks saab konsensuseprintsiip.

Kontsiliaristlikus faasis mõjutas Nicolaust Marsilius Padovast. Tema riigiteoreetilist teost "Defensor pacis" tsiteerib ta teoses "De concordantia" ohtralt, enamasti allikat nimetamata.[21] Konkordantsi kui valitsemise legitimatsiooniprintsiibi idee kaitseb Nicolaus selles töös nii ilmalikus kui ka vaimulikus sfääris. Tema meelest vajavad seadused asjaosaliste nõusolekut, ja see on ka võimule siduv. Õiguse filosoofilise aluste asjus toetub ta Cicerole ja tema loomuõiguse kontseptsioonile. Kasuliku poole püüdmine ja kahjuliku vältimine on igal olendil loomupärane; indiviididele on antud meel, millega ära tunda, mis on neile vajalik, ja see meel on enamasti usaldatav. See mõtteviis ajendab Nicolaust pooldama valitavat monarhiat, sest ta peab seda riigivormi loomuõigusega kõige paremini kooskõlas olevaks.[22] Ta pooldab tugevat keskvõimu alalise sõjaväega ja riigi ühtset seadustikku ning riigimaksu. Kohati laidab ta aadli omavoli, suhtudes kodanlasena aadlisse üldiselt kriitiliselt. Tema ajaloomõistmise järgi on osavõimud riigis iseseisvunud, terviku arvel võimu enda kätte kiskunud ja keiserluse autoriteedist ilma jätnud. "Vana õigus" tuleb nüüd taastada.[23] Konkordantsi teostamiseks on tarvis igal aastal kokku tulevat seisustekogu alalise institutsioonina. Riik tuleb jaotada 12 kohturingkonnaks, mille kohtud alluvad otse keisrivõimule ja seisavad maaisandlikest kohtutest kõrgemal. Peale selle nõuab Nicolaus üleüldist maarahu ja vaenuse lõppu.[24]

Konfliktide lahendamisel tõstab Nicolaus oma ühtsusideaali ülimaks väärtuseks; arvamuslahknevusi asjade üle peab ta teisejärgulisteks, need ei tohi ühtsust takistada. Nii nõuab ta hussiitidelt allumist Rooma kiriku praegustele kommetele ning lükkab tagasi nende apelleerimise piibellikule traditsioonile, millest kirik olevat hiljem hälbinud; kirikul on õigus riitusi muuta ja tõlgendada Piiblit vastavalt ajastu oludele. Ta arvab, et algkristlus ei ole norm ning Piibli teksti kiriklik tõlgendus on kõrgemal selle kirjatähest. Ei ole muid Kristuse käske kui need, mida Rooma kirik nendena tunnustab.[25]

Seda Rooma kiriku eksimatuse kontseptsiooni pooldas Nicolaus juba oma kontsiliaristlikus faasis; seejuures ei apelleeri ta aga paavstile, vaid kogu kirikule. Ta osutab isegi sellele, et paavstid on olnud hereetikud, nimetades näiteks Liberiust ja Honorius I, kelle kolmas Konstantinoopoli kirikukogu] pärast tema surma needis. Honoriuse küsimus etendas veel 19. sajandil diskussioonis paavsti eksimatuse kohta olulist osa. Et paavst võib usuküsimustes eksida, allub ta usuotsustes kogu kiriku kogule. "Tõeline kirik" koosneb nendest usklikest, kes moodustavad kristluses enamuse ning seovad end cathedra Petri, Rooma tooliga. Usuotsustuste kindlust peab Nicolaus järkjärguliseks; mida üksmeelsemalt mingi otsus kirikus tehakse, seda kindlam on selle õigsus. Kirikukogu saab oma autoriteedi osavõtjate konsensuselt; osavõtjad on usklike kogususe esindajad. Kogu vaimulik ja ilmalik võim kätkeb realiseeritava võimalikkusena rahvas.[26]

Usurahu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üksmeele ideaali poole ei püüdle Nicolaus mitte ainult kirikus ja riigis, vaid ta sooviks selle realiseerumist ka eriusuliste vahelistes suhetes. Teed selle poole näeb ta dialoogis ususisud üle. Sellepärast tegeleb ta korduvalt intensiivselt eri usundite või konfessioonide tõesisalduse küsimusega: judaism, antiikne "paganlus", islam, katoliiklus, "böömlaste" (hussiitide) õpetus, pärslaste õpetus (zoroastrism), kaldealaste õpetus jne. Ta arvab, et igal usundil on oma õigustatud südameasi ja teatud ligipääs tõele ja sellepärast on ta parem, kui selle vastased tahavad tunnistada, ent ainult kristluses on kõik need südameasjad teostatud ja osatunnetustena ühendatud. Nii on judaism õigusena Jumala ära tundnud absoluutsena, kõigest meeltega tajutavast lahus olevana, ning teda sellisena austanud. Paganad aga on tajunud Jumala toimimist tema erinevates nähtavates tegudes ning andnud talle seetõttu vastavalt sellele erinevusi erinevaid nimesid; see on ainult näiliselt polüteism. Kristluses leiduvad mõlemad, nii Jumala transtsendentsus kui ka meeleliselt tajutava jumalik aspekt, sest inimene ja Jumal Kristus on eneses mõlemad ühendanud. Sellepärast eitab judaist, kes Kristuse tagasi lükkab, sellega omaenda usundi tõelist tuuma. Erinevalt traditsioonilisest kristlikust käsitusest ei aseta Nicolaus judaiste paganatest kõrgemale, vaid möönab mõlemale usundile võrdselt teatud õigustatuse, mis aga kaotab kehtivuse, kui selle pooldajad keelduvad ära tundmast Kristuse õigesti mõistetud austamist selle tõeliseks teostuseks, mille poole nad ise püüdlevad.[27]

Teoses "De pace fidei" ("Usurahust") kasutab Nicolaus oma käsituse esitamiseks kirjanduslikku fiktsiooni. Ta kirjeldab mehe (omaenda) visiooni taevasel koosolekul viibimisest. Jumala juhatusel arutavad inglid ja õndsad maapealset viletsust, mida põhjustavad vägivaldsed usukonfliktid. Küsitletakse üksikute rahvaste kõige targemaid esindajaid, kes on otsekui ekstaasis. Jumalasõna ning apostlite Peetruse ja Pauluse ees esitavad nad oma seisukohad ning lasevad neil end jumaliku tõe kohta õpetada. Õpetus ei ole autoriteedile põhinev, vaid kasutab filosoofilist argumentatsiooni; targad esinevad filosoofidena.[28] Nad saavad ülesandeks pöörduda oma rahvaste juurde tagasi ning kutsuda Jeruusalemmas kokku koosolek, millel sõlmitakse igavene ülemaailmne usurahu.

Sel kujul esitab Nicolaus oma arvamuse usutülide ning nende võimaliku lõpetamise kohta. Jumal on üksikutele rahvastele eri aegadel saatnud kuningaid ja prohveteid, kes toorest harimata rahvast õpetasid ning kehtestasid religioosseid eeskirju ja kultuseriitusi. Siis aga ajasid inimesed need "harjumused" segi absoluutse tõega. Ka edaspidi on nad ekslikult veendunud, et nende religioossed kombed on Jumala otseste, sõnasõnaliste käskude täitmine. Sellepärast arvavad nad, et nad peavad oma erilist usku, mida nad harjumusest peavad ainutõeseks, ka relvajõul teiste vastu maksma panema või kaitsma.[29] Nad usuvad, et sellega täidavad nad Jumala tahet. Tegelikult aga on Nicolause meelest erinevad usundid ja erinevad kristlikud riitused üheainsa absoluutselt tõese universaalusundi erilised vormid. Universaalusundis on Kristus Jumala ja inimese vahendaja, sest temas on jumalik ja inimlik loomus üldse parimal võimalikul viisil ühendatud. Nicolaus püüab näidata, et säärase täiusliku vahendaja olemasolu on Jumala täiuslikkuse paratamatu järelm.[30]

Ühtsusest usukogukondade (sectae) vahel, mille poole Nicolaus püüdleb analoogselt oma püüdlustega ühtsusele kristluse sees, ei tulene aga kõigi nende õpetuste võrdõiguslikkus. Ta püüab mittekristlastele kristlikke ususisusid (kolmainsus, Jumala inimeseks saamine, sakramendid) nõnda selgitada, et muuusulised tunneksid Kristuse õigesti mõistetud austamise ära oma usu tegeliku alusena. Nii saaksid teiste usundite järgijad faktiliselt kristlasteks, isegi kui nad jäävad oma riituste ja kommete (näiteks ümberlõikamine) juurde, mida Nicolaus neile ei keela. [31]

Nicolause meelest on säärane kommete ja riituste paljus isegi soovitav. Ta laseb apostel Paulusel isegi heaks kiita rahvaste (nationes) vahelise võistluse. Iga rahvas harrastagu oma erilist religioosset traditsiooni, et teisi võistluses ületada. Selline konkurents võib vagadusele kaasa aidata.[32] Nicolaus laseb isegi Kristusel kuulutada, et paljud jumalate austamine polüteismis on implitsiitselt suunatud kõigele aluseks olevale ühele jumalusele ning seepärast ei ole vajadust seda ära kaotada. Tuleb vaid polüteistide usupraktikasse (religio manifesta) lisaks võtta spetsiaalne kõikide asjade ühe põhjuse kultus. Siis nad võivad oma jumalaid edasi austada nagu kristlased oma pühakuid, peavad aga kummardama ühte loojat. Nii saab nende konflikti monoteistidega lahendada.[33]

Nicolaus Cusanuse filosoofia mõjutajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus Cusanus kuulub hiliskeskaja spekulatiivsete teoloogide hulka, keda oluliselt mõjutas Meister Eckhart. Ta kasutas ainult Eckharti ladinakeelseid kirjutisi, mitte saksakeelseid jutlusi. On säilinud tema Eckharti käsikiri, mille ta varustas omakäeliste ääremärkustega. Et hulk Eckharti teoloogilisi teese mõisteti veidi aega pärast tema surma paavsti bullaga hereesiana hukka, tsiteeriti teda tavaliselt nime nimetamata. Ainult kahes oma teoses viitas Eckhart sõnaselgelt Eckhartile: ühes ladinakeelses jutluses ja teoses "Apologia doctae ignorantiae". "Apoloogias" kaitses ta ennast ja Eckharti Johannes Wencki süüdistuse eest panteismis. Ta kirjutas, et Eckhart oli küll päris ortodoksne, aga tema väljendusi võib kergesti vääriti mõista, mistõttu tema teosed on lihtrahvale sobimatud.[34]

Tohutut mõju avaldas Nicolausele hilisantiigi uusplatoonik Proklos. Proklose ideestik tuleb esimest korda esile 1442. aasta paiku kirjutises "De coniecturis". Esimest korda mainib Nicolaus Proklost nimepidi ja tsiteerib teda 1458 kirjutises "De beryllo". Nicolause viimaste eluaastate teostes omandab Proklos keskse tähtsuse; ta kasutab neid oma kommentaaris Platoni "Parmenidesele" ning ka alates 1462. aastast teoses "Theologia Platonis", osalt ka teoses "[[Elementatio theologica".[35] Nicolausel olid olemas mõned Proklose teosed, millel on arvukalt ääremärkusi.

Uusplatonistlikku ideestikku ammutas Nicolaus ka Pseudo-Dionysius Areopagitalt ja Albert Suurelt, eriti Alberti Dionysiose-kommentaarist, samuti oma sõbralt Heymericus de Campolt, kes kaitses Alberti õpetusi tomistide eest. Vaidluse all oli eriti vastandite kokkulangemise idee, millele Albert oli juba lähenenud.[36]

Olulisi mõjutusi sai Nicolaus ka Raimundus Lulluselt. Ent ta tsiteerib teda harva ja nimetab ainult kaks korda nimepidi; see ettevaatlik hoiak võis olla seotud Lulluse õpetuse vaieldavusega (Pariisi ülikooli usuteaduskonnas oli see keelatud).[37]

Samuti mõjutasid teda Pseudo-Dionysios Areopagita, Johannes Scotus Eriugena ja Chartresi koolkond (viimase kaudu ka Boëthius). Nicolaust mõjutas väga tugevasti ka Augustinus.

Järelmõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus Cusanust on sageli paigutatud keskaja filosoofia ja uusaja filosoofia piirile, sest ta on mitmete uusaja filosoofia ideede eelkäija. Siiski ei ole ta kuigi suures ulatuses olnud keskaja filosoofia vahendaja uusaja filosoofiale.

Nicolaus Cusanuse teosed olid alguses väga levinud ja lugupeetud Lõuna-Saksamaa ja Austria kloostrites. Ta on mõjutanud Dionysius Kartuuslast, Marsilio Ficinot, Giovanni Pico della Mirandolat, Leonardo da Vincit ja Tommaso Campanellat. Eriti mõjukas oli müstiline teoloogia, mille ta esitas teoses "De visione dei".

Mõne aja pärast tema teosed unustati ning tema ideed omistati Giordano Brunole, keda ta tugevasti mõjutas, ja Francesco Petrarcale.

Nicolaus Cusanuse mõju Spinozale, Leibnizile, Fichtele, Schellingile ja Hegelile pole tuvastatud. Näiteks Hegel ja Cusanus on mõlemad toetunud Proklosele.

Nicolaus Cusanuse taasavastas Gottholm Ephraim Lessing. Aastal 1779 palus ta Konrad Arnold Schmidil tõlkida saksa keelde Cusanuse teos "De pace fidei". Schmid kaasas töösse Anton Leisewitzi ning valmistas tõlke visandi, mille ta 8. detsembril 1779 saatis Lessingile, paludes seda siluda ning märkustega varustada. Lessing aga suri 1791, jõudmata midagi teha.

Cusanuse uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cusanust hakati uurima 19. sajandi keskel. 20. sajandi algul tegelesid temaga intensiivselt uuskantiaanid. Ta pakkus huvi transtsendentaalfilosoofia ja saksa idealismi eelkäijana.

1950ndatel taasavastati Nicolaus Cusanus kui teoloog.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus kirjutas oma tähtsamad filosoofilised teosed 1440. aastast ("De docta ignorantia") kuni surmani. Ajavahemikus 1440 kuni 1450 kirjutas ta "De coniecturis", "De dato patris luminum", "Apologia doctae ignorantiae", "Idiota de sapientia", "Idiota de mente", "Idiota de staticis experimentis" ning palju jutlusi ja teoseid matemaatikast. Hilisemast ajast pärinevad "De visione Dei", "De beryllo", "De possest", "De li non aliud", "De ludo globi", "De venatione sapientiae", "Compendium", "De apice theoriae" ning matemaatilisi teoseid ja jutlusi. Teiste usundite kohta kirjutas ta "De pace fidei" ja "Cribatio Alchorani".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 Clyde Lee Miller. Cusanus, Nicolaus [Nicolas of Cusa], Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2013.
  2. Gerhard Schneider. Gott – das Nichtandere, Münster 1970, lk 70–81. Hermann Schnarr. Modi essendi, Münster 1973, lk 6–9. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998,lk 46f.
  3. Gerhard Schneider. Gott – das Nichtandere, Münster 1970, lk 81–83, 87–170. Mariano Alvarez-Gómez. Die verborgene Gegenwart des Unendlichen bei Nikolaus von Kues, München 1968, lk 51–53.
  4. De docta ignorantia, I 13–16. Vt Marco Böhlandt. Verborgene Zahl – verborgener Gott, Stuttgart 2009, lk 89–103.
  5. De docta ignorantia, II.3.
  6. De docta ignorantia II 11.
  7. De docta ignorantia II 12.
  8. De docta ignorantia, II 11. Selle kohta vt: Albert Zimmermann. "Belehrte Unwissenheit" als Ziel der Naturforschung. – Klaus Jacobi (toim). Nikolaus von Kues. Einführung in sein philosophisches Denken, Freiburg 1979, lk 121–137, siin: 131–133; Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 100.
  9. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 101.
  10. Selle kohta vt: Fritz Nagel. Nicolaus Cusanus und die Entstehung der exakten Wissenschaften, Münster 1984, lk 83–85; Tom Müller. Perspektivität und Unendlichkeit, Regensburg 2010, lk 155–168.
  11. Kurt Flasch. Nicolaus Cusanus, München 2001, lk 66j, 77–80.
  12. Fritz Nagel. Nicolaus Cusanus und die Entstehung der exakten Wissenschaften, Münster 1984, lk 68j.
  13. De docta ignorantia, III.3
  14. Gerhard Schneider. Gott – das Nichtandere, Münster 1970, lk 65–70.
  15. Aru ja mõistuse rolli kohta Nicolause tunnetusteoorias vt: Gottesschau und menschliche Kreativität. Studien zur Erkenntnislehre des Nikolaus von Kues, Leiden 1977, lk 17–47; Kurt Flasch: Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 153–164, 302–306.
  16. Nicolause tunnetusteooria arengu kohta vt: Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 150–164, 433–439. Müürimetafoori kohta vt: João Maria André. Die Metapher der "Mauer des Paradieses" und die Kartographie des Erkennens bei Nikolaus von Kues. – João Maria André jt (toim). Intellectus und Imaginatio. Aspekte geistiger und sinnlicher Erkenntnis bei Nicolaus Cusanus, Amsterdam 2006, lk 31–42; Rudolf Haubst. Die erkenntnistheoretische und mystische Bedeutung der "Mauer der Koinzidenz". – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 18, 1989, lk 167–195; Walter Haug. Die Mauer des Paradieses. – Theologische Zeitschrift, 45, 1989, lk 216–230.
  17. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 251–269.
  18. Jasper Hopkins. Nicholas of Cusa on Wisdom and Knowledge, Minneapolis: Banning 1996. Veebiversioon.
  19. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt am Main: Klostermann 1998
  20. Klaus Kremer. Erkennen bei Nikolaus von Kues. Apriorismus-Assimilation-Abstraktion. – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 1978, 13, lk 23–57; Klaus Kremer. Das kognitive und affektive Apriori bei der Erfassung des Sittlichen. – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 2000, 26, lk 101–144.
  21. Nicolause Marsiliuse-retseptsiooni kohta vt: Werner Krämer. Konkordanz und Konsens in Kirche und Respublica Christiana. – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 21, 1994, lk 231–273, siin 258j; Gregorio Piaia. Marsilius von Padua († um 1342) und Nicolaus Cusanus († 1464): eine zweideutige Beziehung? – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 24, 1998, lk 171–193.
  22. Nicolause kaalutluste kohta kuninga valimise asjus vt: Erich Meuthen. Modi electionis. Entwürfe des Cusanus zu Wahlverfahren. – Karl-Dietrich Bracher jt (toim). Staat und Parteien, Berlin 1992, lk 3–11; Günter Hägele, Friedrich Pukelsheim. Das Königswahlsystem der Concordantia catholica. – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 29, 2005, lk. 81–94.
  23. Kurt Flasch: Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 87–90.
  24. Nicolause poliitikafilosoofia kohta vr: Werner Krämer. Konkordanz und Konsens in Kirche und Respublica Christiana. – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 21, 1994, lk 231–273, siin 255–264; Johannes Bärmann: Cusanus und die Reichsreform. –Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 4, 1964, lk 74–103.
  25. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 72–75.
  26. Kurt Flasch Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, S. 75–86.
  27. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 332–357. Üksikute usundite tõesisalduse kohta Nicolausel ja tema usulise paljuse kontseptsiooni kohta vt: Markus Riedenauer. Pluralität und Rationalität, Stuttgart 2007, lk 121–126. Tema veendumuse kohta, et islami arusaam Kristuse olemusest ja rollist on ühitatav õigesti mõistetud kristluse kolmainsusõpetusega ning et kolmainsusõpetus on ka judaistidele mõistetavaks tehtav, vt: De pace fidei IX 25j; XII 39; XII 41; XIV 47–49.
  28. Usukõneluse filosoofilise iseloomu kohta vt: Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 340–345.
  29. De pace fidei, I 2; I 4–6; II 7.
  30. De pace fidei, XIII 42–44. Argumentatsiooni kohta vt: Kurt Flasch.: Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 360–368.
  31. Ümberlõikamise kohta: De pace fidei XVI 60; Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 350.
  32. De pace fidei, XIX 67; vrd I 6. Selle kohta vt: Markus Riedenauer. Geschichtliche und kulturelle Relativierung der Religion bei Nikolaus Cusanus. – Harald Schwaetzer (toim). Nicolaus Cusanus: Perspektiven seiner Geistphilosophie, Regensburg 2003, lk 35–50, siin 42–47.
  33. De pace fidei VI 18.
  34. Eckharti mõju kohta Nicolausele vt: Herbert Wackerzapp. Der Einfluss Meister Eckharts auf die ersten philosophischen Schriften des Nikolaus von Kues (1440–1450), Münster 1962; Rudolf Haubst: Nikolaus von Kues als Interpret und Verteidiger Meister Eckharts. – Udo Kern (toim). Freiheit und Gelassenheit, München 1980, lk 75–96; Harald Schwaetzer, Georg Steer (toim). Meister-Eckhart-Jahrbuch, kd 4, Meister Eckhart und Nikolaus von Kues, Stuttgart 2011.
  35. Hans Gerhard Senger (toim). Cusanus-Texte. III. Marginalien. 2. Proclus Latinus. Die Exzerpte und Randnotizen des Nikolaus von Kues zu den lateinischen Übersetzungen der Proclus-Schriften. 2.1 Theologia Platonis, Elementatio theologica, Heidelberg 1986, lk 11–28.
  36. Rudolf Haubst. Zum Fortleben Alberts des Großen bei Heymerich von Kamp und Nikolaus von Kues. – Studia Albertina, Münster 1952, lk 420–447.
  37. Eusebio Colomer. Nikolaus von Kues und Raimund Llull, Berlin 1961, lk 6jj.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]