Nicolaus Cusanus

Allikas: Vikipeedia
Nicholas of Cusa.jpg

Nicolaus Cusanus ehk Kuesi Nikolaus ehk Nikolaus Kuesist (1401 Kuesis Moseli ääres (praegu Bernkastel-Kues) – 11. august 1464 Todis (Umbria)) oli kirikutegelane, kardinal ja universaalõpetlane, keda paljud peavad 15. sajandi tähtsaimaks filosoofiks ja üheks tähtsamaks matemaatikuks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünd ja päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolaus Kuesist (sünninimi Nikolaus Chrifftz või Chryfftz (Krebs 'vähk') sündis jõuka kaupmehe ja jõekipperi Johan Krebsi ning tema abikaasa Katharina pojana Kuesis Moseli ääres. Johan Krebs oli Trieri kuurvürstiriigis väljapaistev isik.

Nimi ja vapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolause perekonnanimest on teada erinevaid nimekujusid, sealhulgas Cryfts, Krieffts ja Krevers. Algselt nimetas ta end Nycolaus Cancer de Coeße. Aaastast 1430 loobus ta täielikult perekonnanimest. Juba varakult nimetas ta end ka Nicolaus Treverensis või Nicolaus de Cußa. Alates 1440. aastast on teada nimekuju Nicolaus Cusanus.

Nicolaus Cusanuse vapil oli punane vähk kuldsel põhjal.

Õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolause lapsepõlve kohta kindlaid andmeid pole. On teada vaid see, et ta noorukina jooksis kodunt ära ning leidis varjupaiga krahv Theodorich von Manderscheidi juures, kes hiljemgi teda protežeeris.

Arvatakse, et krahv andis Nicolaus esmase hariduse saamiseks Deventeris ühiselu vendade juurde. Nende koolis õpiti seitset vaba kunsti ja vanakreeka keelt ning kommenteeriti teoloogia- ja filosoofiateoseid.

Aastal 1416 immatrikuleeriti Nicolaus Heidelbergi ülikooli ning ta alustas vabade kunstide õpinguid kunstide teaduskonnas. Ta oli matriklisse märgitud kui clericus Treverensis diocesis ('Trieri piiskopkonna vaimulik'). Arvatavasti 1417 lõpetas ta Heidelbergi ülikooli vabade kunstide bakalaureusena.

Aastal 1417 alustas ta tolle aja vaimukeskuses Padova ülikoolis kuueaastast "mõlema õiguse" stuudiumi. Kuni 1423. aastani õppis ta matemaatikat, füüsikat, astronoomiat, meditsiini, antiikfilosoofiat ja õigusteadust, kuid mitte teoloogiat. 22-aastaselt sai ta doktorikraadi õigusteaduses (doctor decretorum). Nende õpingute ajal puutus ta kokku juhtivate itaalia humanistidega ja leidis nende seast sõpru, kes hiljem tema eluteed oluliselt mõjutasid. Muu hulgas tutvus ta Paolo Toscanelliga ja Giuliano Cesariniga, kes äratas Nicolauses armastuse klassikalise kirjanduse ja filosoofia vastu. Sõprade mõjul õppiski ta filosoofiat, matemaatikat ja astronoomiat. 1424. aastal külastas Nicolaus Roomat, kus ta tutvus Gianfrancesco Poggio Braccioliniga, kes oli tollal Rooma sinjoriia kantsler.

Alles pärast seda õppis ta Kölni ülikoolis esimest korda teoloogiat. Kevadel 1425 asus ta teoloogia ja filosoofia üliõpilasena Kölnis õppima, märkides oma kraadiks doctor in iure canonico (kanoonilise õiguse doktor). Tema õpetajaks seal oli Heymericus de Campo. Tema kaudu õppis ta tundma Pseudo-Dionysius Areopagita, Albert Suure ja Raimundus Lulluse teoseid. Heymerici vahendusel käis Nicolaus 1428 spetsiaalselt Pariisis Lulluse originaalkäsikirju uurimas ning nendest ärakirju ja väljavõtteid tegemas. Lulluselt võttis ta üle concordantia mõiste.

Kiriklik karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta alustas kiriklikku karjääri, mis viis ta kiriku kõrgemasse juhtkonda. Aaastal 1426 sai ta sekretäriks kardinal Orsini juures, kes oli paavsti legaat Saksamaal. Aastal 1427 asus ta Trieri kuurvürsti Otto von Ziegenhaini teenistusse. 26-aastaselt oli ta Koblenzis Florinstift'i dekaan. Ajavahemikul 1428–1435 avanes Nicolausel kaks korda võimalus saada Leuveni ülikooli kanoonilise õiguse professoriks, kuid ta lükkas mõlemad ettepanekud tagasi.

29-aastaselt sai Nicolaus Ulrich von Manderscheidi kantsleriks ja sekretäriks. Pärast peapiiskop Otto von Ziegenhain surma valis Trieri toomkapiitli vähemus kolme kandidaadi seaks uueks Trieri peapiiskopiks Ulrich von Manderscheidi. Nicolaus sõitis oma tööandja volnikuna 1431. aasta alguses Nürnbergi riigipäevale ning 1432. aasta alguses Baseli kirikukogule. 29. veebruaril 1432 inkorporeeriti Nicolaus kirikukogusse ning määrati usuasjade komisjoni.

Ta äratas teosega "De concordantia catholica" ja oskuslike ülesastumistega kirikukogust osavõtjate tähelepanu. Nicolause endine õpetaja kardinal Giuliano Cesarini Padovas kutsus ta "Saksa rahvuse eesistujaks Baseli kirikukogul". Temast sai tasapisi üks väljapaistvamaid kirikukogust osavõtjaid. Algul pooldas ta kontsiiliparteid, mille kavatsust allutada paavst parlamentaarsele kontsiilile ta koos paljude õpetlastega jagas. Hiljem sai temast paavsti poolehoidja; kui 1437 puhkes uus äge konflikt paavst Eugenius IV ja kirikukogu vahel, otsustas Nicolaus paavsti kasuks.

15. mail 1434 kinnitas kirikukogu Trieri peapiiskopiks paavsti kandidaadi, kuid see ei takistanud enam tema diplomaadikarjääri.

Tõenäoliselt 1436. ja 1440. aasta vahel pühitseti Nicolaus preestriks.

Aastatel 14351445 oli ta Münstermaifeldi praost.

Ambrogio Traversari eestkostel astus Nicolaus paavsti kuuria teenistusse. Koos Cesariniga tegi ta 1437 eduka reisi Konstantinoopolisse. See kolmeliikmeline delegatsioon oli volitatud kirikukogu vähemuse poolt, kuid kinnitatud paavsti ning Bütsantsi saadiku poolt. Delegatsioon kutsus keisrit ja Konstantinoopoli patriarhi Ferrara kirikukogule (hiljem Firenze kirikukogule), mis pidi arutama kirikute ühinemist. Nicolaus kogus kreeka käsikirju ning tutvus platoonik Basileios Bessarioniga. Sõites kolm kuud merel Venezia poole tagasi koos tähtsamate Bütsantsi õpetlastega, sai ta enda sõnul avamerel omamoodi valgustumiskogemuse, milles talle selgus, kuidas inimteadmine õpetatud mitteteadmises (docta ignorantia) saab haaramatut haarata.

Aastal 1438 sai temast toomkanoonik Liège'is.

Kirikulõhes Böömimaa hussiitidega õnnestus tal Praha ajutiselt Roomaga taasühendada.

Aastatel 1438–1448 oli ta paavsti (Eugenius IV) saadik Saksa riigipäevadel ja vürstidepäevadel. Aastal 1448 oli tal oluline osa Viini konkordaadi sõlmimisel. Kogu selle ajavahemiku jooksul nägi ta arvukatel reisidel vaeva kiriku ühtsuse nimel ja toimis lepitaja ning vahekohtunikuna.

20. detsembril 1448 nimetas paavst Nicolaus V ta kardinaliks. Ta oli oma aja ainuke sakslasest kardinal. 1449. aastal määras paavst talle tiitlikirikuks San Pietro in Vincoli Roomas. 11. jaanuaril 1450 riietas paavst ta purpurisse.

23. märtsil 1450 määras paavst talle Brixeni vürstpiiskopkonna (praegu Bozen-Brixeni piiskopkond) praeguses Lõuna-Tiroolis ning pühitses ta 26. aprillil piiskopiks.

Detsembris 1450 nimetas paavst Nicolaus V ta apostellikuks legaadiks.

Aastatel 14501452 tegi ta paavsti legaadina legatsioonireisi läbi Saksamaa, et kuulutada juubeliaasta 1450 armu ning kirikut, kloostreid ja ordusid reformida. Üks tema põhisihte oli rahva usuteadlikkuse edendamine, mis hiljem oli ka reformatsiooni üks sihte. Sellest annavad tunnistust tollal üles riputatud ning mitmetes kirikutes tänini säilinud tahvlid meieisapalvega ja kümne käsuga rahvakeeles.

Preisimaal lahendas ta tülisid Saksa Ordu isandate ning linnade vahel.

Aprillis 1452 sõitis Nicolaus Brixenisse, et oma piiskopkonna vaitsemist üle võtta. Toomkapiitlis läks tema kandidatuur juba varsti konkurentide ees läbi, kuid tal tekkisid algusest peale ägedad tülid Tirooli hertsog Sigismundiga.

Aastal 1454 võttis ta keiserliku saatkonna liikmena osa Regensburgi riigipäevast, mille sihiks oli sõjakäik türklaste vastu, kes eelneval aastal olid vallutanud Konstantinoopoli.

Nikolaus Cusanus oli Firenze kartograafi Paolo dal Pozzo Toscanelli, astronoomi Georg von Peuerbachi ja hilisema humanisti ning kardinali Domenico Capranica sõber. Ta tegeles intensiivselt matemaatika ja astronoomiaga ning pakkus uusi meetodeid, eriti mõõtmismeetodeid, meditsiinis.

Pärast tülisid Tirooli hertsogi Sigismundiga ning Tirooli aadlikega reformide pärast piiskopkonnas pidi ta septembris 1458 põgenema Rooma, kuid jäi endiselt Brixeni piiskopiks (tema järglaseks sai Georg Golser). Hoolimata kõigest oli tal õnnestunud majanduslikult väga viletsas seisukorras olnud piiskopkond saneerida ning seda tugevdada. Hoolimata aadli ägedast vastuseisust õnnestus tal piiskopkonnasinodite ja visitatsioonide käigus (ta käis ka kõige kaugemates mägikülades) ka vaimulike ja rahva vaimulikku elu edendada.

Tema sõber Enea Silvio Piccolomini, kes 19. augustil 1458 paavstiks (Pius II) valiti, oli teda juba 1456 ja 1457 Rooma kutsunud. Viimased kuus aastat oma elust (1439. aastast) oli Nicolaus legaadi, üldvikaari ja kuuriakardinalina Pius II nõuandja, tegeldes vaimulikkonnareformi ja üldise kirikureformiga. Paavst ise hakkas Padovas ristisõda ette valmistama. Teda peeti tõsiseltvõetavaks kandidaadiks järgmistel paavstivalimistel.

Aastal 1460 püüdis Nicolaus edutult Brixenisse naasta. Hertsog Sigismund piiras Buchensteini linnust, kuhu Nicolaus pidi varjuma. Nicolaus andis alla ning pöördus lõplikult Rooma tagasi. Ka järgnevatel aastatel ei suutnud ta oma piiskopkonnas kokkulepet leida.

Nicolaus elas paavstipalees ning suhtles paljude sõprade ja õpilatega.

Viimastel eluaastatel oli Nicolaus haige. 11. augustil 1464 suri ta Umbrias Todis reisil Roomast Anconasse, kuhu ta järgnes paavstile, et tema ülesandel valmistama ette ristisõda Türgi vastu (sõjavägi asus Anconas Venezia laevadele). Tema haud on Roomas San Pietro in Vincoli kirikus, mis oli tema tiitlikirik. Tema süda puhkab tema ning tema vendade ja õdede asutatud Püha Nikolause Hospidali (Cusanusstift) kabelis Bernkastel-Kuesis (1458 oli ta selle kingituseks saanud ning vaestele pärandanud). Seal asub ka Nicolausest järele jäänud raamatukogu, mida peetakse üheks maailma väärtuslikumaks eraraamatukoguks, sest seal on sadu keskaegseid käsikirju ja inkunaableid teoloogia, filosoofia, loodusteaduse ja matemaatika alalt.

Uurimistöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õigusajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õpinguaastatel Kölnis leidis ta sealsest toomraamatukogust ning mujalt Saksamaa ja Prantsusmaa arhiividest palju unarusse jäänud õigusallikaid, mida ta intensiivselt uuris ja publitseeris.

Ta oli üks oma aja tähtsamaid filolooge, kes sageli kasutas strateegilistel eesmärkidel ära vähetuntud õiguslikke pretensioone, mis olid ürikutega tõestatud.

Aastal 1433 esitas ta esimesed filoloogilised argumendid (varem olid käibel ainult ideoloogilised argumendid) selle kasuks, et Constantinuse kingitus, mis alates 11. sajandist ikka ja jälle aitas põhjendada paavstide territoriaalseid pretensioone, on võltsing 8. sajandist (umbes samal ajal esitas need argumendid Lorenzo Valla; neile pöörati tähelepanu alles Ulrich von Hutteni ja Martin Lutheri ajal).

Filoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsides õigusajaloo allikaid, leidis Nicolaus ka vanarooma kirjanduse koodekseid, millega ta äratas humanistide tähelepanu.

Ta oli üks oma aja tähtsamaid filolooge.

Teoloogia ja filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1433 kirjutas Baseli kirikukogul osalev Nicolaus oma esimese põhjapaneva teose "De concordantia catholica", milles ta juristi ja teoloogina visandas uue eklesioloogia, üldise kirikukogu- ja riigiteooria ning neile tugineva riigireformi. Ta kahtleb seal "Constantinuse kingituse" ehtsuses. Nicolause järgi on rahva tahe jumalik ja loomulik ning sellel on võrdne tähtsus kiriku ja riigi jaoks. Paavst või kuningas on vaid üldise tahte kandja. Keiser on paavstist sõltumatu ning allub ainult Jumalale.

Aastal 1440 ilmus tema filosoofilis-teoloogiline peateos "De docta ignorantia", mille põhiidee oli ta saanud laeval Konstantinoopoli-reisilt naastes. Järgnes jätkuteos "De coniecturis" (14421443]). Need kaks olid tema esimesed avaldamiseks mõeldud filosoofilis-teoloogilised teosed. Neis rakendas ta docta ignorantia meetodit ning kasutas "vastandite kokkulangemist". Jeesuse Kristuse kui tõelise inimene ja tõelise Jumala isikus langevad kokku seesmise inimese püüdlust Jumala poole ja Jumala laskumine inimeseni. Samu ideid arendas ta hilisemates kirjutistes.

Nicolaus ei saanud teoloogiadoktoriks, ei koostanud teoloogia süsteemi, kirjutanud Sententside kommentaari ega rajanud uut teoloogiakoolkonda, kuid tema teoloogia ja filosoofia on tänini aktuaalsed.

Loodusfilosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus Cusanuse vaated paistavad väga tänapäevased: Universum on lõpmatu; Maa ei ole Universumi keskpunkt, Maa pöörleb jne.

Nicolaus Cusanuse filosoofia mõjutajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaust mõjutasid väga tugevasti Augustinus ja Proklos, kelle mitmed teosed tal olid olemas. Teostel on arvukalt ääremärkusi.

Samuti mõjutasid teda Pseudo-Dionysios Areopagita, Johannes Scotus Eriugena ja Chartresi koolkond (viimase kaudu ka Boëthius).

Hilisematest filosoofidest mõjutasid teda Meister Eckhart ning mõningad Albert Suure teosed, mille kaudu ta oli tuttav ka Aristotelesega.

Järelmõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus Cusanust on sageli paigutatud keskaja filosoofia ja uusaja filosoofia piirile, sest ta on mitmete uusaja filosoofia ideede eelkäija. Siiski ei ole ta kuigi suures ulatuses olnud keskaja filosoofia vahendaja uusaja filosoofiale.

Nicolaus Cusanuse teosed olid alguses väga levinud ja lugupeetud Lõuna-Saksamaa ja Austria kloostrites. Ta on mõjutanud Dionysius Kartuuslast, Marsilio Ficinot, Giovanni Pico della Mirandolat, Leonardo da Vincit ja Tommaso Campanellat. Eriti mõjukas oli müstiline teoloogia, mille ta esitas teoses "De visione dei".

Mõne aja pärast tema teosed unustati ning tema ideed omistati Giordano Brunole, keda ta tugevasti mõjutas, ja Francesco Petrarcale.

Nicolaus Cusanuse mõju Spinozale, Leibnizile, Fichtele, Schellingile ja Hegelile pole tuvastatud. Näiteks Hegel ja Cusanus on mõlemad toetunud Proklosele.

Nicolaus Cusanuse taasavastas Gottholm Ephraim Lessing. Aastal 1779 palus ta Konrad Arnold Schmidil tõlkida saksa keelde Cusanuse teos "De pace fidei". Schmid kaasas töösse Anton Leisewitzi ning valmistas tõlke visandi, mille ta 8. detsembril 1779 saatis Lessingile, paludes seda siluda ning märkustega varustada. Lessing aga suri 1791, jõudmata midagi teha.

Cusanuse uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cusanust hakati uurima 19. sajandi keskel. 20. sajandi algul tegelesid temaga intensiivselt uuskantiaanid. Ta pakkus huvi transtsendentaalfilosoofia ja saksa idealismi eelkäijana.

1950ndatel taasavastati Nicolaus Cusanus kui teoloog.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]