Nicolaus Cusanus

Allikas: Vikipeedia
Nicholas of Cusa.jpg

Nicolaus Cusanus ehk Kuesi Nikolaus ehk Nikolaus Kuesist (1401 Kuesis Moseli ääres (praegu Bernkastel-Kues) – 11. august 1464 Todis (Umbria)) oli kirikutegelane, kardinal ja universaalõpetlane, keda paljud peavad 15. sajandi tähtsaimaks filosoofiks ja üheks tähtsamaks matemaatikuks.

Ta püüdis Rooma kirikut reformida ja ühendada. Temalt pärineb kirjutisi eklesioloogia, oikumenism, matemaatika ja filosoofia alalt ning sadu jutlusi. Ta tundis hästi uusplatonismi, humaniste ja skolastikat. Teda mõjutasid Proklos ja Pseudo-Dionysios Areopagita ning Thierry Chartre'ist, Ramon Llull, Albert Suur jt keskaja mõtlejad. Tema originaalne uusplatonismi vaimus õpetus ennetas paljusid hilisemaid ideid matemaatikas, astronoomias ja eksperimentaalses loodusteaduses. Ta mõjutas Giordano Brunot, kuid tema tööd said laiemalt tuntuks alles 19. sajandi lõpus.[1]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünd ja päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolaus Kuesist (sünninimi Nikolaus Chrifftz või Chryfftz või Ctyfftz[1] (Krebs 'vähk') sündis jõuka kaupmehe[1] ja jõekipperi Johan Krebsi (Johan Cryfftzi[1]) ning tema abikaasa Katharina pojana Kuesis Moseli ääres. Johan Krebs oli Trieri kuurvürstiriigis väljapaistev isik, hilisem maa-aadlik[1].

Nimi ja vapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolause perekonnanimest on teada erinevaid nimekujusid, sealhulgas Cryfts, Krieffts ja Krevers. Algselt nimetas ta end Nycolaus Cancer de Coeße. Aastast 1430 loobus ta täielikult perekonnanimest. Juba varakult nimetas ta end ka Nicolaus Treverensis või Nicolaus de Cußa. Alates 1440. aastast on teada nimekuju Nicolaus Cusanus.

Nicolaus Cusanuse vapil oli punane vähk kuldsel põhjal.

Õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolause lapsepõlve kohta kindlaid andmeid pole. On teada vaid see, et ta noorukina jooksis kodunt ära ning leidis varjupaiga krahv Theodorich von Manderscheidi juures, kes hiljemgi teda protežeeris.

Arvatakse, et krahv andis Nicolaus esmase hariduse saamiseks Deventeris ühiselu vendade juurde. Nende koolis õpiti seitset vaba kunsti ja vanakreeka keelt ning kommenteeriti teoloogia- ja filosoofiateoseid.

Aastal 1416 immatrikuleeriti Nicolaus Heidelbergi ülikooli ning ta alustas vabade kunstide õpinguid kunstide teaduskonnas. Ta oli matriklisse märgitud kui clericus Treverensis diocesis ('Trieri piiskopkonna vaimulik'). Arvatavasti 1417 lõpetas ta Heidelbergi ülikooli vabade kunstide bakalaureusena.

Aastal 1417 alustas ta tolle aja vaimukeskuses Padova ülikoolis kuueaastast "mõlema õiguse" stuudiumi. Kuni 1423. aastani õppis ta matemaatikat, füüsikat, astronoomiat, meditsiini, antiikfilosoofiat ja õigusteadust, kuid mitte teoloogiat. 22-aastaselt (1423[1]) sai ta doktorikraadi õigusteaduses (doctor decretorum). Nende õpingute ajal puutus ta kokku juhtivate itaalia humanistidega ja leidis nende seast sõpru, kes hiljem tema eluteed oluliselt mõjutasid. Muu hulgas tutvus ta füüsiku ja matemaatiku Paolo Toscanelliga[1] ja kanoonilise õiguse juristi Giuliano Cesariniga[1], kes äratas Nicolauses armastuse klassikalise kirjanduse ja filosoofia vastu, ning humanistide Guarino da Verona[1] ja Vittorino da Feltrega[1]. Sõprade mõjul õppiski ta filosoofiat, matemaatikat ja astronoomiat. 1424. aastal külastas Nicolaus Roomat, kus ta tutvus Gianfrancesco Poggio Braccioliniga, kes oli tollal Rooma sinjoriia kantsler.

Aastal 1425 astus ta Trieri peapiiskopi teenistusse ning sai tema sekretärina sissetulekut mitmest benefiitsist.[1] Alles pärast seda õppis ta Kölni ülikoolis esimest korda teoloogiat. Kevadel 1425 asus ta teoloogia ja filosoofia üliõpilasena Kölnis õppima, märkides oma kraadiks doctor in iure canonico (kanoonilise õiguse doktor). Tema õpetajaks seal oli Heymericus de Campo. Tema kaudu õppis ta tundma Pseudo-Dionysius Areopagita, Albert Suure ja Raimundus Lulluse teoseid. Heymerici vahendusel käis Nicolaus 1428 spetsiaalselt Pariisis Lulluse originaalkäsikirju uurimas ning nendest ärakirju ja väljavõtteid tegemas. Lulluselt võttis ta üle concordantia mõiste. Kölnis ta pidas võib-olla ka kanoonilise õiguse loenguid.[1] Ta hakkas uurima Saksa õiguse allikaid ja annaale.[1] Seal suutis ta tõestada, et Constantinuse kingitus on 8. sajandist pärit võltsing, ning leidis Plinius Vanemae "Loodusloo" ja Plautuse komöödiate käsikirju.[1] Kölnis tutvus ta Campo Heimerichiga, kes tutvustas talle Ramon Llulli ja Albert Suure teoseid, Albert Suure kommentaari Dionysiose teostele ning Proklose kommentaari Platoni "Parmenidesele".[1] Aastatel 1428 ja 1435 pakuti Nicolausele kanoonilise õiguse õppejõu kohta Leuveni ülikoolis, kuid ta loobus sellest, et jääda kiriku teenistusse.[1]

Kiriklik karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta alustas kiriklikku karjääri, mis viis ta kiriku kõrgemasse juhtkonda. Aaastal 1426 sai ta sekretäriks kardinal Orsini juures, kes oli paavsti legaat Saksamaal. Aastal 1427 asus ta Trieri kuurvürsti Otto von Ziegenhaini teenistusse. 26-aastaselt oli ta Koblenzis Florinstift'i dekaan.

29-aastaselt sai Nicolaus Ulrich von Manderscheidi kantsleriks ja sekretäriks. Pärast peapiiskop Otto von Ziegenhain surma valis Trieri toomkapiitli vähemus kolme kandidaadi seaks uueks Trieri peapiiskopiks Ulrich von Manderscheidi. Nicolaus sõitis oma tööandja volinikuna 1431. aasta alguses Nürnbergi riigipäevale ning 1432. aasta alguses Baseli kirikukogule. 29. veebruaril 1432 inkorporeeriti Nicolaus kirikukogusse ning määrati usuasjade komisjoni.

Ta äratas Baseli kirikukogul kirjutatud teosega "De concordantia catholica" (1433) ja oskuslike ülesastumistega kirikukogust osavõtjate tähelepanu.[1] Selles töös kaitses ta seisukohta, et kirikukogul on suurem autoriteet kui paavst]il, ning rõhutas nõusoleku ja esinduse mõistet.[1] Nicolause endine õpetaja Padovas kardinal Giuliano Cesarini kutsus ta "Saksa rahvuse eesistujaks Baseli kirikukogul". Temast sai tasapisi üks väljapaistvamaid kirikukogust osavõtjaid. Algul pooldas ta kontsiiliparteid, mille kavatsust allutada paavst parlamentaarsele kontsiilile ta koos paljude õpetlastega jagas. Hiljem sai temast paavsti poolehoidja; kui 1437 puhkes uus äge konflikt paavst Eugenius IV ja kirikukogu vahel, otsustas Nicolaus paavsti kasuks.

15. mail 1434 kinnitas kirikukogu Trieri peapiiskopiks paavsti kandidaadi, kuid see ei takistanud enam tema diplomaadikarjääri.

Tõenäoliselt 1436. ja 1440. aasta vahel pühitseti Nicolaus preestriks.

Aastatel 14351445 oli ta Münstermaifeldi praost.

Ambrogio Traversari eestkostel astus Nicolaus paavsti kuuria teenistusse. Koos Cesariniga tegi ta 1437 eduka reisi Konstantinoopolisse. See kolmeliikmeline delegatsioon oli volitatud kirikukogu vähemuse poolt, kuid kinnitatud paavsti ning Bütsantsi saadiku poolt. Delegatsioon kutsus keisrit ja Konstantinoopoli patriarhi Ferrara kirikukogule (hiljem Firenze kirikukogule), mis pidi arutama kirikute ühinemist. Nicolaus kogus kreeka käsikirju ning tutvus platoonik Basileios Bessarioniga. Sõites kolm kuud merel Venezia poole tagasi koos tähtsamate Bütsantsi õpetlastega, sai ta enda sõnul avamerel omamoodi valgustumiskogemuse, milles talle selgus, kuidas inimteadmine õpetatud mitteteadmises (docta ignorantia) saab haaramatut haarata.

Aastal 1438 sai temast toomkanoonik Liège'is.

Kirikulõhes Böömimaa hussiitidega õnnestus tal Praha ajutiselt Roomaga taasühendada.

Aastatel 1438–1448 oli ta paavsti (Eugenius IV) saadik Saksa riigipäevadel ja vürstidepäevadel. Aastal 1448 oli tal oluline osa Viini konkordaadi sõlmimisel. Kogu selle ajavahemiku jooksul nägi ta arvukatel reisidel vaeva kiriku ühtsuse nimel ja toimis lepitaja ning vahekohtunikuna.

He continued as a papal legate to Germany from 1438–48.

Eugenius IV nimetas ta 1446 kardinaliks.[viide?] 20. detsembril 1448 tõstis paavst Nicolaus V ta sellesse ametisse. Ta oli oma aja ainuke sakslasest kardinal. 1449. aastal määras paavst talle tiitlikirikuks San Pietro in Vincoli Roomas. 11. jaanuaril 1450 riietas paavst ta purpurisse.

23. märtsil 1450 määras paavst talle Brixeni vürstpiiskopkonna (praegu Bozen-Brixeni piiskopkond) praeguses Lõuna-Tiroolis ning pühitses ta 26. aprillil piiskopiks.

Detsembris 1450 nimetas paavst Nicolaus V ta apostellikuks legaadiks.

Aastatel 14501452 tegi ta paavsti legaadina legatsioonireisi läbi Saksamaa, et kuulutada juubeliaasta 1450 armu ning kirikut, kloostreid ja ordusid reformida. Üks tema põhisihte oli rahva usuteadlikkuse edendamine, mis hiljem oli ka reformatsiooni üks sihte. Sellest annavad tunnistust tollal üles riputatud ning mitmetes kirikutes tänini säilinud tahvlid meieisapalvega ja kümne käsuga rahvakeeles.

Preisimaal lahendas ta tülisid Saksa Ordu isandate ning linnade vahel.

Aprillis 1452 sõitis Nicolaus Brixenisse, et oma piiskopkonna vaitsemist üle võtta. Toomkapiitlis läks tema kandidatuur juba varsti konkurentide ees läbi, kuid tal tekkisid algusest peale ägedad tülid Tirooli hertsog Sigismundiga. Tema reformipüüdlused enamasti ebaõnnestusid.[1] Brixeni ajast pärineb palju tema jutlusi.[1]

Aastal 1454 võttis ta keiserliku saatkonna liikmena osa Regensburgi riigipäevast, mille sihiks oli sõjakäik türklaste vastu, kes eelneval aastal olid vallutanud Konstantinoopoli.

Nikolaus Cusanus oli Firenze kartograafi Paolo dal Pozzo Toscanelli, astronoomi Georg von Peuerbachi ja hilisema humanisti ning kardinali Domenico Capranica sõber. Ta tegeles intensiivselt matemaatika ja astronoomiaga ning pakkus uusi meetodeid, eriti mõõtmismeetodeid, meditsiinis.

Pärast tülisid Tirooli hertsogi Sigismundiga ning Tirooli aadlikega reformide pärast piiskopkonnas pidi ta septembris 1458 põgenema Rooma, kuid jäi endiselt Brixeni piiskopiks (tema järglaseks sai Georg Golser). Hoolimata kõigest oli tal õnnestunud majanduslikult väga viletsas seisukorras olnud piiskopkond saneerida ning seda tugevdada. Hoolimata aadli ägedast vastuseisust õnnestus tal piiskopkonnasinodite ja visitatsioonide käigus (ta käis ka kõige kaugemates mägikülades) ka vaimulike ja rahva vaimulikku elu edendada.

Tema sõber Enea Silvio Piccolomini, kes 19. augustil 1458 paavstiks (Pius II) valiti, oli teda juba 1456 ja 1457 Rooma kutsunud. Viimased kuus aastat oma elust (1439. aastast) oli Nicolaus legaadi, üldvikaari ja kuuriakardinalina Pius II nõuandja, tegeldes vaimulikkonnareformi ja üldise kirikureformiga. Paavst ise hakkas Padovas ristisõda ette valmistama. Nicolaust peeti tõsiseltvõetavaks kandidaadiks järgmistel paavstivalimistel.

Aastal 1460 püüdis Nicolaus edutult Brixenisse naasta. Hertsog Sigismund piiras Buchensteini linnust, kuhu Nicolaus pidi varjuma. Nicolaus andis alla ning pöördus lõplikult Rooma tagasi. Ka järgnevatel aastatel ei suutnud ta oma piiskopkonnas kokkulepet leida.

Nicolaus elas paavstipalees ning suhtles paljude sõprade ja õpilatega.

Viimastel eluaastatel oli Nicolaus haige. 11. augustil 1464 suri ta Umbrias Todis reisil Roomast Anconasse, kuhu ta järgnes paavstile, et tema ülesandel valmistama ette ristisõda Türgi vastu (sõjavägi asus Anconas Venezia laevadele). Tema haud on Roomas San Pietro in Vincoli kirikus, mis oli tema tiitlikirik. Tema süda puhkab tema testamendi kohaselt tema ning tema vendade ja õdede asutatud Püha Nikolause Hospidali (Cusanusstift) kabelis Bernkastel-Kuesis (1458 oli ta selle kingituseks saanud ning vaestele pärandanud). See tegutseb tänini. Seal asub ka Nicolausest järele jäänud raamatukogu, mida peetakse üheks maailma väärtuslikumaks eraraamatukoguks, sest seal on sadu keskaegseid käsikirju ja inkunaableid teoloogia, filosoofia, loodusteaduse ja matemaatika alalt.

Uurimistöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õigusajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õpinguaastatel Kölnis leidis ta sealsest toomraamatukogust ning mujalt Saksamaa ja Prantsusmaa arhiividest palju unarusse jäänud õigusallikaid, mida ta intensiivselt uuris ja publitseeris.

Ta oli üks oma aja tähtsamaid filolooge, kes sageli kasutas strateegilistel eesmärkidel ära vähetuntud õiguslikke pretensioone, mis olid ürikutega tõestatud.

Aastal 1433 esitas ta esimesed filoloogilised argumendid (varem olid käibel ainult ideoloogilised argumendid) selle kasuks, et Constantinuse kingitus, mis alates 11. sajandist ikka ja jälle aitas põhjendada paavstide territoriaalseid pretensioone, on võltsing 8. sajandist (umbes samal ajal esitas need argumendid Lorenzo Valla; neile pöörati tähelepanu alles Ulrich von Hutteni ja Martin Lutheri ajal).

Filoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsides õigusajaloo allikaid, leidis Nicolaus ka vanarooma kirjanduse koodekseid, millega ta äratas humanistide tähelepanu.

Ta oli üks oma aja tähtsamaid filolooge.

Teoloogia ja filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1433 kirjutas Baseli kirikukogul osalev Nicolaus oma esimese põhjapaneva teose "De concordantia catholica", milles ta juristi ja teoloogina visandas uue eklesioloogia, üldise kirikukogu- ja riigiteooria ning neile tugineva riigireformi. Ta kahtleb seal "Constantinuse kingituse" ehtsuses. Nicolause järgi on rahva tahe jumalik ja loomulik ning sellel on võrdne tähtsus kiriku ja riigi jaoks. Paavst või kuningas on vaid üldise tahte kandja. Keiser on paavstist sõltumatu ning allub ainult Jumalale.

Aastal 1440 ilmus tema filosoofilis-teoloogiline peateos "De docta ignorantia", mille põhiidee oli ta saanud laeval Konstantinoopoli-reisilt naastes. Järgnes jätkuteos "De coniecturis" (14421443]). Need kaks olid tema esimesed avaldamiseks mõeldud filosoofilis-teoloogilised teosed. Neis rakendas ta docta ignorantia meetodit ning kasutas "vastandite kokkulangemist". Jeesuse Kristuse kui tõelise inimene ja tõelise Jumala isikus langevad kokku seesmise inimese püüdlus Jumala poole ja Jumala laskumine inimeseni. Samu ideid arendas ta hilisemates kirjutistes.

Nicolaus ei saanud teoloogiadoktoriks, ei koostanud teoloogia süsteemi, ei kirjutanud Sententside kommentaari ega rajanud uut teoloogiakoolkonda, kuid tema teoloogia ja filosoofia on tänini aktuaalsed.

Mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus Cusanus kuulub hiliskeskaja spekulatiivsete teoloogide hulka, keda oluliselt mõjutas Meister Eckhart. Ta kasutas ainult Eckharti ladinakeelseid kirjutisi, mitte saksakeelseid jutlusi. On säilinud tema Eckharti käsikiri, mille ta varustas omakäeliste ääremärkustega. Et hulk Eckharti teoloogilisi teese mõisteti veidi aega pärast tema surma paavsti bullaga hereesiana hukka, tsiteeriti teda tavaliselt nime nimetamata. Ainult kahes oma teoses viitas Eckhart sõnaselgelt Eckhartile: ühes ladinakeelses jutluses ja teoses "Apologia doctae ignorantiae". "Apoloogias" kaitses ta ennast ja Eckharti Johannes Wencki süüdistuse eest panteismis. Ta kirjutas, et Eckhart oli küll päris ortodoksne, aga tema väljendusi võib kergesti vääriti mõista, mistõttu tema teosed on lihtrahvale sobimatud.[2]

Tohutut mõju avaldas Nicolausele hilisantiigi uusplatoonik Proklos. Proklose ideestik tuleb esimest korda esile 1442. aasta paiku kirjutises "De coniecturis". Esimest korda mainib Nicolaus Proklost nimepidi ja tsiteerib teda 1458 kirjutises "De beryllo". Nicolause viimaste eluaastate teostes omandab Proklos keskse tähtsuse; ta kasutab neid oma kommentaaris Platoni "Parmenidesele" ning ka alates 1462. aastast teoses "Theologia Platonis", osalt ka teoses "[[Elementatio theologica".[3]

Uusplatonistlikku ideestikku ammutas Nicolaus ka Pseudo-Dionysius Areopagitalt ja Albert Suurelt, eriti Alberti Dionysiose-kommentaarist, samuti oma sõbralt Heymericus de Campolt, kes kaitses Alberti õpetusi tomistide eest. Vaidluse all oli eriti vastandite kokkulangemise idee, millele Albert oli juba lähenenud.[4]

Olulisi mõjutusi sai Nicolaus ka Raimundus Lulluselt. Ent ta tsiteerib teda harva ja nimetab ainult kaks korda nimepidi; see ettevaatlik hoiak võis olla seotud Lulluse õpetuse vaieldavusega (Pariisi ülikooli usuteaduskonnas oli see keelatud).[5]

Kokkulangemise teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolaus ise nimetab vastandite ühtsuseks kokkulangemise ideed oma lähenemise või meetodi (mitte õpetuse või süsteemi) tuumaks. See on filosoofias uus käsitus. Tema arvates tuleb vaimsed pingutused saavutada selle "lihtsa lihtsuseni" jõudmises, milles igasugused vastandid langevad kokku, sealhulgas paradoksaalselt ka kontradiktoorsed vastandid, mis Aristotelese vastuolu välistava seaduse järgi teineteist välistavad. Ka nende vastandite haaramine kõikehõlmavasse ühtsusse on varasemate lähenemistega võrreldes uus.[6]

Uusplatonistlikus vaimus peab Nicolaus kõigi tunnetuspingutuste lõppsihiks saamise loovat ürgalust, mis on igasugusele saamisele ühtaegu lähte- ja lõpppunktiks. Teoloogia vaatekohast on see Jumal, ent Nicolause lähenemine on filosoofiline. Ürgalust samastab ta äärmise lihtsusega. Ühtaegu omistab ta sellele paljuse, sest absoluutselt lihtne on maailmas täheldatava paljuse allikas. Kui palju oleks ühe kõrval, siis ei oleks üks kõikehõlmav, vaid palju piiraks teda. Üks on lõpmatu tänu sellele, et ta on ühtlasi palju. Jumal on maailma kokkuvolding (complicatio), maailm on Jumala lahtivolding (explicatio). Matemaatilisi analoogiaid kasutades nimetab ta seda absoluutseks suurimaks (maximum), mis on ühtlasu absoluutne vähim (minimum). See suurim ei ole eriline substants teiste substantside kõrval, vaid see, mis on aluseks substantside ja üldse üksikute asjade erinevus. See on ühtsus, mis ilmneb kõiges ja hõlmab kõike, sealhulgas filosofeerijat ja tunnetajat. Et aga inimesed on kinni mõtlemises, mida valitseb vastuolu printsiip, ei tunneta nad seda ühtsust maailma alusena, vaid lähenevad sellele alati ühekülgselt. Tundes ära nende ühekülgsuste ebarahuldavuse, jõuavad nad käsituseni, et tõde on saavutamatu. Seejuures peab tõeotsija end tõest väljaspool olijaks, kes peab seda otsima millestki muust kui iseendast. Ent kahtluse tõe leitavuses saab ületada, kui mõista, et seda ei tule otsida muust, vaid et see on just mittemuu (non-aliud), sest iga üksik kätkeb endas kogu tegelikkust, millega ta hoolimata oma individuaalsest eraldatusest on seotud. Maailma asjad on teisiti olevad ainult niivõrd, kui neid vaatleb mõistus.[7]

Lõpmatut ühtsust näitlikustab Nicolaus lõpmatu sirge näitega. See ei ole ainult sirge, vaid ühtlasi kolmnurk (suurima alusküljega ja vähima kõrgusega), ringjoon ja kera (lõpmata suure läbimõõduga).[8]

Õpetatud mitteteadmine ja jumalatunnetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoses "De docta ignorantia" pooldab Nicolaus uusplatonistlikku, eriti Pseudo-Dionysiose rõhutatud negatiivset teoloogiat, mis hülgab kõik posiiivsed ütlused Jumala kohta ebapiisavatena ja seetõttu eksitavatena. Ta ei vaatle Jumalat mitte pretendeerides teadmisele tema kohta, vaid jõudes teadmiseni omaenda mitteteadmisest ning sellega "õpetatud mitteteadmise" (docta ignorantia).[9]

Tema terminoloogias on mõistus (ratio) jõud, mis meeltemuljeid korrastab ja viib ühtlustavate mõistete alla. Selleks ta eristab, arvates sisse ja välja ning sellega ka eitades, mida meeled ei suuda. Mõistus suudab seda sellepärast, et ta hoiab lõpmatut oma vaatluse alt eemal. Igasugune mõistuslik teadmine põhineb võrdlemisel ning käib seega suhtelise kohta. Sellepärast ei saa inimmõistus haarata midagi absoluutset nagu suurimat või lõpmatut, tema jaoks puudub lõpliku ja lõpmatu vahel proportsioon. Inimesel on aga veel üks võime, aru (intellectus), mis on mõistusest kaugelt üle. Aru suudab mõistuse eristavat eitamist eitada ning jõuda seega lõpmatuse ja lõpmatu ühtsuse mõisteni. See on arusisu ning sellisena teispool mõistustegevusele ligipääsetavat.[10]

Aru on küll lõplik ning seetõttu ei saa raamatu "De docta ignorantia" järgi ka aru ületada vastuolusid ning jõuda vastandite kokkulangemiseni; et ta aga on ühtlasi "midagi jumalikku", saab ta jumalikku tõde otsekui "näha" ja "puudutada". Hiljem, teoses "De coniecturis" (umbes 1442) ja 1445–1447 kirjutatud väikestes kirjutistes, jõuab Nicolaus aru võimaluste optimistliku hindamiseni. Nüüd omistab ta arule võime mõistusele vastu pannes vastuolusid ületada ning jõuda paradoksaalsete taipamisteni, nagu suurima ja vähima samastamiseni. Peale selle eeldab ta nüüd, et inimesel on võime mõelda "jumalikult", eelistamata enam negatiivse teoloogia kombel eitust kui tõesemat vaadet jaatusele. Ka jaatuse ja eituse vastandlikkus ületatakse, võttes neid kokkulangevatena. Nicolaus väidab, et see jumalik mõtlemine jätab seljataha ka aru koos kontradiktoorsetest vastanditest arusaamisega, et pöörata end absoluutse ühtsuse ja lõpmatuse poole. Jumal ei ole vastandite kokkulangemine, vaid vastandite kokkulangemise kontseptsioon on kõigest inimarule kohane viis Jumalale läheneda. Sellepärast nimetab Nicolaus 1453 teoses De visione Dei" vastandite kokkulangemist müüriks jumalaotsija ja Jumala vahel. Ent ta ei pea seda müüri põhimõtteliselt ületamatuks.[11]

Oma viimases teoses "De apice theoriae" kirjutab Nicolaus, et ta on jõudnud üha suuremale tunnetuskindlusele. Tema optimism jumalatunnetuse suhtes on seotud tema veendumusega inimvaimu jumalasarnasuses. Teoses "De coniecturis" nimetab ta inimest isegi loodud "teiseks jumalaks", mis on tolle aja kohta julge sõnastus. Nii nagu Jumala aru loob reaalse maailma, loob inimese aru mõistete maailma.

Tarkuseotsing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1450 vaatleb Nicolaus dialoogis "Idiota de sapientia" uuesti arutegevust, seekord järsult vastandudes hiliskeskaja skolastilisele aristotellikule ülikoolifilosoofiale. "Võhik", st ülikoolist kauge, näiliselt harimatu inimene, jutleb "kõnemehega", retoorikakoolitust saanud õpetlasega, kes võtab oma teadmised ainult raamatutest, tarkuse üle. Võhik etendab osa, mida Sokrates etendab Platoni dialoogides. Ta kuulutab kõnemehele, et tolle pingutused jõuda raamatuteadmistega tunnetuseni, on asjatud ja ka rõõmutud; Aristotelese kooliteadus oma autoriteetidega petab, sellesse lõksu püütu mõtlemine on "aheldatud" ega võimalda tõele ligi pääseda. Võhik ei vastuste mitte ainult humanistidest põlatud hiliskeskaegset skolastikat, vaid ka humanistlikku retoorikakultust, mis ülemäärase kauniduse vajadusel ohverdab lühiduse ja selguse. Kooliteadus olla vaevaline, tarkus aga hõlpsasti leitav ning rõõmuküllane ning inimaru loomupärane toidus. Tarkuse ülesleidmise võimalikkus kätkeb inimarus endas, ja sellepärast asub ta seda otsima ning kui ta on otsitu leudnud, siis ta ka teab, et see ongi otsitu. Tarkuses on aru elav, iseneselikult toimiv ning seega õnnis. Ta saab rahulduse, liikudes oma originaali poole; see on Jumal kui mõistete mõiste ehk absoluutne mõiste (conceptus absolutus). Selle eeldus on vastandite kokkulangemise mõtlemine, mis viib ka haaramatu haaramisele. Seda protsessi nimetab võhik lõputuks lähenemiseks pideva edasiminekuna lõpmatusse, pideva ülenemisena (continue ascendere).[12]

Konkordantsi idee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskne koht on Nicolause riigi- ja kirikupoliitilises mõtlemises küsimusel, kuidas on eri rühmade ja indiviidide vahel hoolimata vaadete ja eesmärkide erinevusest üksmeelne koostöö. Selleks on tarvis, et nad peaksid vabatahtlikult üksteise tegusid legitiimseteks. Selline konkordants nõuab õiguslik-institutsionaalseid eeldusi, kusjuures regulatsioonide legitiimsuse aluseks saab konsensuseprintsiip.

Kontsiliaristlikus faasis mõjutas Nicolaust Marsilius Padovast. Tema riigiteoreetilist teost "Defensor pacis"

Loodusfilosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus Cusanuse vaated paistavad väga tänapäevased: Universum on lõpmatu; Maa ei ole Universumi keskpunkt, Maa pöörleb jne.

Nicolaus Cusanuse filosoofia mõjutajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaust mõjutasid väga tugevasti Augustinus ja Proklos, kelle mitmed teosed tal olid olemas. Teostel on arvukalt ääremärkusi.

Samuti mõjutasid teda Pseudo-Dionysios Areopagita, Johannes Scotus Eriugena ja Chartresi koolkond (viimase kaudu ka Boëthius).

Hilisematest filosoofidest mõjutasid teda Meister Eckhart ning mõningad Albert Suure teosed, mille kaudu ta oli tuttav ka Aristotelesega.

Järelmõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus Cusanust on sageli paigutatud keskaja filosoofia ja uusaja filosoofia piirile, sest ta on mitmete uusaja filosoofia ideede eelkäija. Siiski ei ole ta kuigi suures ulatuses olnud keskaja filosoofia vahendaja uusaja filosoofiale.

Nicolaus Cusanuse teosed olid alguses väga levinud ja lugupeetud Lõuna-Saksamaa ja Austria kloostrites. Ta on mõjutanud Dionysius Kartuuslast, Marsilio Ficinot, Giovanni Pico della Mirandolat, Leonardo da Vincit ja Tommaso Campanellat. Eriti mõjukas oli müstiline teoloogia, mille ta esitas teoses "De visione dei".

Mõne aja pärast tema teosed unustati ning tema ideed omistati Giordano Brunole, keda ta tugevasti mõjutas, ja Francesco Petrarcale.

Nicolaus Cusanuse mõju Spinozale, Leibnizile, Fichtele, Schellingile ja Hegelile pole tuvastatud. Näiteks Hegel ja Cusanus on mõlemad toetunud Proklosele.

Nicolaus Cusanuse taasavastas Gottholm Ephraim Lessing. Aastal 1779 palus ta Konrad Arnold Schmidil tõlkida saksa keelde Cusanuse teos "De pace fidei". Schmid kaasas töösse Anton Leisewitzi ning valmistas tõlke visandi, mille ta 8. detsembril 1779 saatis Lessingile, paludes seda siluda ning märkustega varustada. Lessing aga suri 1791, jõudmata midagi teha.

Cusanuse uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cusanust hakati uurima 19. sajandi keskel. 20. sajandi algul tegelesid temaga intensiivselt uuskantiaanid. Ta pakkus huvi transtsendentaalfilosoofia ja saksa idealismi eelkäijana.

1950ndatel taasavastati Nicolaus Cusanus kui teoloog.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus kirjutas oma tähtsamad filosoofilised teosed 1440. aastast ("De docta ignorantia") kuni surmani. Ajavahemikus 1440 kuni 1450 kirjutas ta "De coniecturis", "De dato patris luminum", "Apologia doctae ignorantiae", "Idiota de sapientia", "Idiota de mente", "Idiota de staticis experimentis" ning palju jutlusi ja teoseid matemaatikast. Hilisemast ajast pärinevad "De visione Dei", "De beryllo", "De possest", "De li non aliud", "De ludo globi", "De venatione sapientiae", "Compendium", "De apice theoriae" ning matemaatilisi teoseid ja jutlusi. Teiste usundite kohta kirjutas ta "De pace fidei" ja "Cribatio Alchorani".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 Clyde Lee Miller. Cusanus, Nicolaus [Nicolas of Cusa], Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2013.
  2. Eckharti mõju kohta Nicolausele vt: Herbert Wackerzapp. Der Einfluss Meister Eckharts auf die ersten philosophischen Schriften des Nikolaus von Kues (1440–1450), Münster 1962; Rudolf Haubst: Nikolaus von Kues als Interpret und Verteidiger Meister Eckharts. – Udo Kern (toim). Freiheit und Gelassenheit, München 1980, lk 75–96; Harald Schwaetzer, Georg Steer (toim). Meister-Eckhart-Jahrbuch, kd 4, Meister Eckhart und Nikolaus von Kues, Stuttgart 2011.
  3. Hans Gerhard Senger (toim). Cusanus-Texte. III. Marginalien. 2. Proclus Latinus. Die Exzerpte und Randnotizen des Nikolaus von Kues zu den lateinischen Übersetzungen der Proclus-Schriften. 2.1 Theologia Platonis, Elementatio theologica, Heidelberg 1986, lk 11–28.
  4. Rudolf Haubst. Zum Fortleben Alberts des Großen bei Heymerich von Kamp und Nikolaus von Kues. – Studia Albertina, Münster 1952, lk 420–447.
  5. Eusebio Colomer. Nikolaus von Kues und Raimund Llull, Berlin 1961, lk 6jj.
  6. Gerhard Schneider. Gott – das Nichtandere, Münster 1970, lk 70–81. Hermann Schnarr. Modi essendi, Münster 1973, lk 6–9. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998,lk 46f.
  7. Gerhard Schneider. Gott – das Nichtandere, Münster 1970, lk 81–83, 87–170. Mariano Alvarez-Gómez. Die verborgene Gegenwart des Unendlichen bei Nikolaus von Kues, München 1968, lk 51–53.
  8. De docta ignorantia, I 13–16. Vt Marco Böhlandt. Verborgene Zahl – verborgener Gott, Stuttgart 2009, lk 89–103.
  9. Gerhard Schneider. Gott – das Nichtandere, Münster 1970, lk 65–70.
  10. Aru ja mõistuse rolli kohta Nicolause tunnetusteoorias vt: Gottesschau und menschliche Kreativität. Studien zur Erkenntnislehre des Nikolaus von Kues, Leiden 1977, lk 17–47; Kurt Flasch: Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 153–164, 302–306.
  11. Nicolause tunnetusteooria arengu kohta vt: Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 150–164, 433–439. Müürimetafoori kohta vt: João Maria André. Die Metapher der "Mauer des Paradieses" und die Kartographie des Erkennens bei Nikolaus von Kues. – João Maria André jt (toim). Intellectus und Imaginatio. Aspekte geistiger und sinnlicher Erkenntnis bei Nicolaus Cusanus, Amsterdam 2006, lk 31–42; Rudolf Haubst. Die erkenntnistheoretische und mystische Bedeutung der "Mauer der Koinzidenz". – Mitteilungen und Forschungsbeiträge der Cusanus-Gesellschaft, 18, 1989, lk 167–195; Walter Haug. Die Mauer des Paradieses. – Theologische Zeitschrift, 45, 1989, lk 216–230.
  12. Kurt Flasch. Nikolaus von Kues. Geschichte einer Entwicklung, Frankfurt/Main 1998, lk 251–269.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]