Leedu suurvürstiriik

Allikas: Vikipeedia

Kui ei ole teisiti öeldud, mõistetakse selles artiklis Leedu all kogu suurvürstiriigi alasid, mitte ainult praeguse Leedu Vabariigi maa-ala.

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik
Lietuvos Didžioji Kunigaikštystė leedu k.
Вялікае княства Літоўскае, Рускае, Жамойцкае valgevene k.
Wielkie Księstwo Litewskie poola k.
Велике Князівство Литовське ukraina
13. sajand24. oktoober 1795
Grand Duchy of Lithuania banner.svg   Greater Version of Grand Duchy of Lithuania Coat of Arms.svg
Leedu suurvürstiriigi lipp Leedu suurvürstiriigi vapp
Lithuanian state in 13-15th centuries.png
Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik 13.–15. sajandil
Valitsusvorm monarhia
Leedu suurvürst {{{riigipea-nimi}}}
Pealinn Vilnius
Religioon ristiusk, peamiselt katoliiklus, slaavi elanikkonnaga piirkonnas Vene õigeusk
Pindala 750 000 - 800 000 km²
Rahvaarv 4 000 000
Peamised keeled vanavalgevene keel, pärast ladina ja poola keel
Balti hõimud 13. sajandil
Leedu suurvürst (1316–1341), Gediminas
Leedu suurvürst (1345–1377), Algirdas
Leedu suurvürst (1392–1430), Vytautas
Leedu suurvürstiriigi territoorium, aastatel 1386-1434
Leedu (1434)

Leedu suurvürstiriik, ametlikult Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik (Lietuvos Didžioji Kunigaikštystė, valgevene keeles Вялікае княства Літоўскае, Рускае, Жамойцкае, lühivormid Вялікая Літва, Вялікалітва, poola keeles Wielkie Księstwo Litewskie, ukraina keeles Велике Князівство Литовське, ladina keeles Magnus Ducatus Litvania) oli Ida-Euroopas 13. sajandi keskpaigast 16. sajandini eksisteerinud riik. Suurvürstiriik säilis formaalselt Rzeczpospolita (Poola-Leedu) koosseisus kuni likvideerimiseni 18. sajandi lõpus Poola jagamiste käigus.

15. sajandil oli Leedu pindalalt Euroopa suurim riik, kui talle kuulusid kogu tänapäeva Valgevene, valdav osa tänapäeva Leedust ja Ukrainast ning osaliselt ka Poola, Moldova ja Venemaa. Leedulased moodustasid riigis vähemuse, enamuses olid idaslaavlased. Leedu suurvürstiriiki peetakse mitte ainult tänapäeva Leedu, vaid ka Valgevene riigi eelkäijaks. Tänapäeva Leedu riiki kuuluvad ainult Žemaitija ja Aukštaitija.

Leedu vürstiriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedut mainiti ajalooallikais esimest korda 1009 Quedlinburgi kroonikas nimega Litua.

Kiievi-Vene feodaalsel killustumisel eraldusid temast pärast 1021. aastat Polotski vürstiriik, 12. sajandil Smolenski ja Turovi-Pinski vürstiriik, mis hiljem omakorda jagunesid.

Esialgu maksid leedu hõimud Polotski vürstiriigile andamit, aga Kiievi-Vene nõrgenedes hakkas olukord muutuma vastupidiseks. Pöördepunkt oli 1180. aastatel, mil leedulased lakkasid maksmast andamit ja hoopis ise korraldama rüüsteretki Polotski ja Pihkva vürstiriigi vastu, ähvardades isegi Novgorodi. Järelikult pidid leedulased sel ajal hakkama paremini organiseeruma ja omavahel tihedat koostööd tegema.

12. sajandi lõpust on teada umbes 700 maalinna. Feodaalsuhted muutusid valitsevaiks 13. sajandil. 13. sajandi algusest on teada 8 maakonda (Ceklis, Dainava, Deltuva, Karšuva, Lietuva, Medininkai, Nalšia ja Upyte), mille eesotsas olid vürstid. Aastal 1219 on nimetatud 22 vürsti.

Põhjala ristisõdade tulemusena jäi Leedu ainukeseks paganlikuks riigiks Läänemere ääres, mis jäi roomakatoliku kiriku Rooma paavsti poolt suunatud ristisõdade käigus relva jõul vallutamata ja ristiusustamata. Saksa ordu vallutas ja alistas balti hõimud, preislased ning Mõõgavendade ordu Liivimaa. Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu/Riia peapiiskopkonna alasi eraldas baltlaste žemaitidega asustatud Žemaitija, Lääne-Leedus.

Leedu suurriigi moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu tekkimist kiirendas Saksa ordu agressiooni ähvardus. Aukštaitija vürst Mindaugas (Leedu suurvürst 12531263, teistel andmetel 12541258) ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alu. Ta ühendas sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks, Polotski vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast. Edu saavutati ka võitluses Saksa ordurüütlitega Saule (1236) ja Durbe lahingus (1260). Pärast Mindaugase tapmist 1263 jagunes Leedu vürstiriikideks, Leedu suurvürsti võim säilis ainult nimeliselt.

Suurvürstid Traidenis (12701282), Vytenis (1293–1316) ja Gediminas (13161341) taastasid ühtse riigi. Gediminas tugevdas päriliku suurvürsti võimu. Leedu lõi 13. ja 14. sajandil korduvalt tagasi tatarlaste rünnakuid. 14. sajandi I poolel ühendati Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel, Gediminase poolt Leeduga Valge-Vene: Polotski vürstiriik (1307), Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321).

Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni). 1320. aastate algul lõi Gediminas Kiievi vürstiriiki Irpeni lahingus, misjärel vallutas Kiievi ja pagendas viimase Rjurikovitšitest Kiievi suurvürsti. Gediminas lõi riigile ka alalise pealinna, milleks 1321. aastast sai Vilnius, aga juba 1323. aastast Trakai.

Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (13401392) käigus liideti Leedu suurvürstiriigiga 1344. aastal Volõõnia, Galiitsia-Volõõnia vürstiriigist.

Suurvürst Algirdase valitsemise ajal (13451377) liideti Vitebski vürstiriik, Brjanski vürstiriik (1356). Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kontrolli all olid tänapäeva Smolenski, Brjanski, Kaluga, Tula, Orjoli, Moskva, Pihkva ja Novgorodi alad. Suurvürst Kęstutis (13811382) laiendas riiki Puna-Vene ja vene vürstiriikide arvel.

Suurvürst Jogaila saamise järel Poola kuningaks 1386, kujunenud võimuvõitluse tulemusel algas Kodusõda Leedu suurvürstiriigis Kęstutise ja Algirdase järglaste vahel, Leedu suurvürsti trooni pärast. Võimuvõitluses võitis Kęstutise poeg, Vytautas, kes sõlmis Algirdase poja Poola kuninga Władysław II Jagiełłoga (Jogaila, kuningana Władysław II Jagiełło) 1392. aastal Ostrówi lepingu, millega tunnistas Jogaila ülemvõimu, kuid sai Leedu suurvürsti trooni (oli nimeliselt asevalitseja, sai lepinguga 1401 eluaegse, 1413 päriliku suurvürstivõimu). Võimuvõitluse kaotanud, Algirdase poeg Skirgaila, sai valitsemiseks Kiievi vürstiriigi.

Suurvürst Vytautas (13921430) laiendas veelgi riiki, ühendas Smolenski vürstiriigi (lõplikult 1404), korraldas 14061408 kolm sõjakäiku Moskva suurvürstriigi vastu ja toetas Moskva vastaseid Tveri ja Rjazani vürstiriiki; sõdis tatarlastega ning 14011404, 14091411 (Grünwaldi lahing), 1414 ja 1422 Saksa orduga, sai Toruńi rahuga 1411 (lõplikult Melno rahuga 1422) tagasi Žemaitija.

Sõjad naaberriikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. sajandil preislaste maa alistamise järel Preisimaal, sooritas Saksa ordu 13401410 sadakond sõjaretke Leetu. Sõdades Saksa orduga pidasid Leedu väed liitlastega võidukad Saule (1230), Durbe (1260) ning Saksa ordu pealetungi lõplikult lõpetanud Grünwaldi lahingu, 1410. aastal.

14. sajandi keskel pidas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik sõdu ja tegi sõjaretki Poolaga piirialade pärast. 1362 lõid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi väed otsustavalt Kuldhordi Siniste Vete lahingus Lõuna-Bugi ääres, misjärel liideti tänapäeva Ukraina Podoolia piirkonnad kuni Dnepri suudmeni ja Kuldhord lakkas endast Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile ohtu kujutamast.

Püüdes takistada Moskva vürstiriigi tugevnemist, toetas suurvürst Tveri vürste ja suurvürst Algirdas korraldas kolm sõjakäiku Moskva vürstiriigi vastu (1368, 1370, 1372). Sõjas Moskva vürstiriigiga sõlmisid suurvürstid sõjalisi liite ka tatarlastega ning Jogailo sõlmis sõjalise liidu tatarlaste sõjaretkes osalemises, mis lõppes Kulikovo lahingu (1380) ja Moskva suurvürsti Dmitri Donskoi vägede võiduga.

Lisaks sõdadele, sõlmis Leedu suurvürsti Vytautas Suur (14011430) ka dünastilise abielu, naites 1391. aastal oma tütre Sofia, Moskva suurvürsti Vassili, pojaga. Aastatel 1425–1462 oli Moskva suurvürsti troonil, Vytautase tütrepoeg Vassili II Pime.

Leedu suurvürst Jogaila, Poola kuningana Władysław II Jagiełło
Leedu suurvürstiriik 13. –15. sajandini

15. sajandi lõpuks teostus täielikult kirdevene maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga läänevene maade valitsemise pärast. Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahel toimusid territooriumite valdamise eest sõjad: 1492–1494; 1500–1503; 1507–1508; 1512–1522 ja 1534–1537.

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda

1561. aastal alistus Liivi ordu Poola kuningale ja Leedu suurvürstile Zygmunt II Augustile, sellega kaasnes suurvürstiriigi sekkumine Liivimaa sõtta, Moskva tsaaririigi ja Rootsi kuningriigiga. 1561–1569 hõlmas suurvürstiriik ka Liivimaa hertsogkonna (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti).

16. sajandil hakati rääkima[viide?], justkui oleks Leedu esimene pealinn olnud (tänapäeva Valgevenes Hrodna oblastis asuv (Novogorodok. Varasematest sajanditest pole selle kohta siiski mingeid andmeid. Leedu koosseisu sattus Novogorodok 13. sajandi keskel, kui Mindaugas selle vallutas.

Riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leedu suurvürst, Radziwillid

Leedu ja Poola personaalunioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võitluseks Saksa ordu vastu sõlmisid paganast suurvürst Jogaila (1377–1392) ja katoliku usku Poola kuninganna Jadwiga 1385 Krevo uniooni. Need riigid moodustasid ühise monarhi kaudu Leedu ja Poola personaaluniooni. 1387. aastal ristiusustas Jogaila leedulastega asustatud Aukštaitija ja Žemaitija.

1392. aastal taastas suurvürst Vytautas Krevo uniooni raames suurvürstiriigi iseseisvuse, sõlmides Poola kuninga Władysław II Jagiełłoga Ostrówi lepingu. 1410. aastal purustasid Poola, Leedu ja ida-slaavlaste väed Grünwaldi lahingus saksa orduväed ja liitsid riigiga taas Žemaitija, mis kuulus 1398–1410 ordule, ordu ja Leedu suurvürsti vahelise lepingu alusel.

14471492 ja 15011569 olid Leedu ja Poola personaalunioonis.

Lublini uniooniga (1569) liitusid Leedu ja Poola üheks riigiks Rzeczpospolitaks, kus võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile, kuid Leedu säilitas esialgu omaette haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ning riigikassa. Alates Lublini unioonist 1569 oli Leedu Rzeczpospolita osa. Suurvürstiriigil oli liitriigis oma seadusandlus, omaette seim, sõjavägi ja riigikassa. Liitriigi kuningas valiti Poola ja Leedu ühisel seimil, mille moodustasid Leedu ja Poola aadlikud (šlahta).

Next.svg Pikemalt artiklis Rzeczpospolita

Rzeczpospolita Leedu suurvürstiriiki kuulusid:

Poola kolmanda jagamisega 1795 läks Leedu Venemaa keisririigi koosseisu ja Leedu suurvürsti tiitel sai üheks Vene keisri tiitlitest.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käsitöö ja kaubanduse arenedes kasvas suurvürstiriigi linnade majanduslik tähtsus, suuremad neist said Magdeburgi õiguse alusel omavalitsuse (Lviv (1356), Kamenets-Podolski (1374), Vilno (1387), Brest 1390, Hrodna (1391), Lutsk (1432), Słuck (1441), Kiiev (1494-1497), Połack 1498, Minsk 1499), Brasłaŭ (1500), Rēzekne (1511), Slonim (1531), Mahiloŭ (1561), Viciebsk (1597), Druja (1620), Kazimir (1643), Gluhhov (1644), Stanislav (1662), Homiel (1670) jt. Magdeburgi linnaõiguse alusel oli linnad vabastatud feodaalkohuststest, -kohtust ja vojevoodide ning riigiametnike võimu alt, ning omasid õigust moodustada omavalitsusorgani raadi.

16. sajandi keskpaigaks said 13 Žemaitija ja Aukštaitija asulat linnaks (Klaipėda 1253, Vilnius 1387, Kaunas 1408).

16. sajandil arenesid feodaalsuhted: II Leedu statuut 1566 võrdsustas benefiitsid ja alloodid.

Demograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1260. aastal hõlmas suurvürstiriik enam-vähem tänapäeva Leedu maa-ala. Sel elas 0,4 miljonit inimest, kellest kaks kolmandikku olid leedulased. Sedamööda, kuidas vallutati järjest uusi slaavlastega asustatud alasid, leedulaste osakaal vähenes järjest. 1340. aastal oli neid umbes 30%. Suurima ulatuse ajal oli Leedu pindala 800–930 tuhat km², kellest leedulasi oli 10–14%.

1493. aastal elas Leedus ja Poolas ühtekokku hinnanguliselt 7,5 miljonit inimest, kelles laias laastus pooled ehk 3,75 miljonit olid idaslaavlased (valgevenelaste ja ukrainlaste eellased), 3,5 miljonit poolakad ja kõigest 0,5 miljonit leedulased.

17. sajandil Leedu vähenes. Hinnanguliselt elas Leedus 1770. aasta paiku 4,84 miljonit inimest, kellest 1,39 miljonit ehk 29% olid leedulased. Leedu pindala oli sel ajal 320 tuhat km².

Keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi idaslaavlastega asustatud aladel kasutasid nii ülem- kui alamkiht vanavalgevene keelt, mis veel polnud lahknenud ukraina ja valgevene keeleks. Leedulased, kes asusid elama riigi slaavlastega asustatud ossa, võtsid paari põlvkonna jooksul üle nende keele ja kultuuri. 16. sajandini ei olnud leedu keel kirjakeel.

Vanavalgevene keel oli kirjakeel juba enne Leedu võimu alla sattumist. Kirjakeelt nimetatakse kirikuslaavi keeleks. See, kui palju seda kasutati, sõltus ajast ja kohast. Esialgu pandi seadusi kirja peamiselt ladina ja saksa keeles, aga hiljem tõrjus kirikuslaavi keel nad sellelt positsioonilt välja. 1588. aastal koostatud Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi statuut ja karistusseadustik – Tribunal, oli koostatud vanavalgevene keeles.

16. sajandil algas, pärast Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi ühinemist Lublini uniooniga, Leedu poloniseerimine ehk poolapärastamine, leedu ja kirikuslaavi keele asemel hakati keskvalitsuse survel leedu ja kirikuslaavi keele asemel kasutama poola keelt, mis sai 1697 Rzeczpospolita ametlikuks asjaajamise keeleks. Poloniseerumise tulemusel suurenes poola keele kasutus majandussuhetes ja ususasjades, aadel (šlahta) kasutas suhtluskeelena poola keelt, samal ajal kui talupojad aga leedu keelt, vm. Leedu aadel identifitseeris ennast läbi Poola kultuuri.

Kolm põhiliselt leedulastega asustatud vojevoodkonda, nimelt Vilniuse, Trakai ja Žemaitija vojevoodkond, jäid peaaegu täielikult leedukeelseteks nii alam- kui ülemkihi seas. Trakai vojevoodkonna lõunaosas ja Vilniuse vojevoodkonna kaguosas elas ka idaslaavlaste kogukondi.

Vilnius hakkas kujunema paljurahvuseliseks linnaks. Riigi lõpuperioodil räägiti seal lisaks leedu, poola ja valgevene keelele veel jidišit ning saksa, tatari ja karaiimi keelt.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]