François I

Allikas: Vikipeedia
Jean Clouet 001.jpg

François I [franssu'aa esimene] (12. september 1494 Charente, Cognac31. märts 1547 Rambouillet) oli Prantsusmaa kuningas 1515. aastast surmani. Kuningas kuulus Valois' dünastia Angoulême'i harusse. Ta oli väga võimekas ja väga ambitsioonikas valitseja, kes soovis Prantsusmaast teha Euroopa võimsaima riigi.

Perekond ja tõus troonile[muuda | redigeeri lähteteksti]

François de Valois' sündis Angoulême'i krahvi Charles'i pojana. Ta ema oli Louise, kelle vennast Philibert II-st sai hiljem Savoia valitseja (Savoia hertsog). François'l oli ka vanem õde Marguerite, kelle tütar Jeanne sai hiljem Navarra kuningannaks, kelle pojast Navarra Henrist sai üks kuulsamaid ja edukamaid Prantsusmaa monarhe Henri IV.

François' sünni ajal oli Valois'de Angoulême'i haru suhteliselt vähetähtis, sest Prantsusmaa kuningaks oli noor Charles VIII, kes oli äsja abiellunud Bretagne'i Anne'iga. Kuid 1498 suri kuningas ootamatult ning pärijateta. Seetõttu läks troon tema sugulasele, Orléansi liini kuuluvale Louis XII-le. Too abiellus kuninga lesega, kuid ei saanud temalt poegi, vaid kaks tütart. Nii sai François'st ootamatult troonipärija. Ta pandi 1514 paari kuninga tütre ning Bretagne'i pärijanna Claude'iga. Järgmisel aastal (1515) vana kuningas suri ning François tõusiski Prantsusmaa troonile.

Esimesed aastad kuningana[muuda | redigeeri lähteteksti]

François' valitsusaeg algas äärmiselt edukalt. Ta tungis juba oma esimesel valitsusaastal Milano hertsogiriiki ning lõi seal Marignano lahingus šveitslasi, kes ei olnud enne seda sajandeid kellelegi üheski lahingus kaotanud. Nii pani ta piiri ka Šveitsi kantonite laienemise lõunasse ning ajendas šveitslaste tänini kestva neutraliteedipoliitika.

Pärast lahingut vallutas ta Milano ning naasis seejärel võidukalt Prantsusmaale. Järgmisel aastal (1516) sõlmis ta paavstiga Bologna konkordaadi, millega võim kirikuasjade üle Prantsusmaal läks täielikult kuninga kätte. Peale selle teostas ta muud tsentraliseerimispoliitikat.

Võitlus keisritrooni pärast ning sõjad Karl von Habsburgiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keiser Maximiliani surma järel soovis François ise Rooma keisriks valitud saada ning esialgu toetas teda isegi paavst. Kuid tema kavatsusel seisis ees Karl von Habsburg, kes oli juba Kastiilia, Aragóni (mõlemas Carlos I) ja Lõuna-Itaalia valitseja. François'ga võisteldes sai ta 1519 ka Saksa-Rooma riigi valitsejaks (Karl V) ning nõudis Prantsusmaalt tagasi Burgundia alasid.

Selline asjade käik ei sobinud François'le kuidagi, seda enam, et Karl oli Burgundia hertsogina formaalselt tema vasall, ning 1519 arvas Prantsuse kuningas endal olevat õiguse Karlilt kõik Burgundia valdused (Madalmaad ja Burgundia vabakrahvkond) ära võtta. Karl omakorda tahtis tagasi saada Burgundia tuumikala, mistõttu 1521 puhkes esimene sõda kuninga ja keisri vahel. Olulisim sõjategevus toimus Itaalias, kus François 1525 Pavia lahingus lüüa sai ning Karli kätte vangi langes. Kuigi François püüdis edaspidigi Milanot oma võimu alla saada, lõppes sellega Prantsuse kuningate edu Itaalias, mis oli alanud juba 1494. Aastal 1526 vabanes François vangistusest, kuid pidi Karli kätte pantvangi jätma oma pojad. Ta lubas Karlile Burgundia hertsogiriigi täiemahulist taastamist ning teisigi suuri järeleandmisi, kuid Prantsusmaale tagasi jõudes ütles ta nendest kohustustest lahti, sest nad olid Prantsusmaa kui suurriigi vaatevinklist võimatud, ning alustas 1527 uut sõda Karliga. See lõppes 1529 Cambrai rahu ehk Daamiderahuga (selle taga olid Prantsusmaa kuninga ema Louise ja Karli tädi, Madalmaade asehaldur Margarete), millega mõlemad valitsejad tegid kompromissi. Karl loobus nõudmisest Burgundia täiemahulisele taastamisele, François aga Milanost ning mitmest piiriäärsest valdusest Madalmaade juures. Samuti sai François tagasi oma pojad (François ja Henri) ning abiellus Karli õe Eleonorega.

Kuninga valitsusaja teine pool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1532 tegi François lõpu Prantsusmaa killustatusele, ühendades Bretagne'i hertsogiriigi ametlikult Prantsusmaaga. Vastuolud keisri ja kuninga vahel kasvasid seejärel aga taas ning 1534 puhkes juba kolmas nendevaheline sõda. Seegi ei toonud Prantsusmaale erilist edu ning peale selle suri ootamatult troonipärija François (noorem). 1538. aastal sõlmiti Nizza rahu, millega Prantsusmaa sai endale ajutiselt Savoia, kuid oli selge, et asi nii ei jää, sest Karl soovis Savoiat tagasi oma mõjusfääri ning François unistas endiselt Milanost. Siiski korraldati 1539 midagi enneolematut: keiser Karl sõitis läbi Prantsusmaa Hispaaniast Madalmaadesse. Selles nähti kahe igavese rivaali leppimist, ent tegelikult jäi kumbki pool ikkagi oma nõudmistele kindlaks.

Aastal 1542. aastal puhkeski taas sõda ning seekord sõlmis François liidu Karli ja katoliku kiriku tolleaegse ohtlikema vaenlase, Türgi sultani Suleiman Toredaga. Karl sai enda liitlaseks aga "ketserist" Inglismaa kuninga Henry VIII ning nii alustati viimast omavahelist arveteklaarimist. Aastal 1544 sõlmiti aga taas rahu, sest Karl ei suutnud jõuda Pariisini, Prantsuse väed aga liikuda Itaaliasse. Henryga sõdis François aga kuni 1546. aastani, mil sõlmiti Inglismaale suhteliselt soodne rahu (Henry sai suure summa raha, ent ei saanud mandril juurde ühtki valdust).

François' tervis oli juba pikemat aega olnud vilets ning pärast rahulepete sõlmimist ei suutnud ta peagi enam isegi sadulasse istuda. Ta suri ilmselt süüfilisse, mille oli oletatavasti saanud oma esimese Itaalia-sõjakäigu ajal (1515).

Tähtsus järeltulijate jaoks[muuda | redigeeri lähteteksti]

François pani oma valitsusajal aluse hilisemale Prantsuse absolutismile ning toetas heldekäeliselt kunsti, eriti arhitektuuri, ning ka haridust (tema toetusel rajati Collège de France).

Tema usupoliitika oli heitlik, kuid kaldus pragmaatilistel põhjustel lõpuks ikkagi katoliiklaste poolele. Algasid esimesed kalvinistide ja teiste protestantide vastased pogrommid, mis täie ulatuse saavutasid küll alles tema järglaste ajal.

Eelnev:
Louis XII
Prantsusmaa kuningas
15151547
Järgnev:
Henri II
Eelnev:
Massimiliano Sforza
Milano hertsog
1515-1521
Järgnev:
Francesco II Sforza