Baldassare Castiglione

Allikas: Vikipeedia
Baldassare Castiglione. Raffaeli maal

Krahv Baldassare Castiglione (6. detsember 1478 Marcaria, praegune Mantova provints2. veebruar 1529 Toledo) oli itaalia kirjanik ja humanist.

Castiglione oli pärit vanast aadlisuguvõsast. Tema perekonnal oli Mantova lähedal Casaticos suursugune loss. Baldassare Castiglione samanimelisele esivanemale oli selle piirkonna 1445 hallata andnud tema sõber, Mantova markii Ludovico II Gonzaga. Hilisem Baldassare Castiglione oli oma ema Luigia Gonzaga kaudu Mantova markii sugulane.

1494 alustas Castiglione õpinguid Milanos, aga pärast isa surma 1499 ta katkestas need ja tuli koju, et võtta üle perekonnapea kohused. Ühtlasi täitis ta Mantova õukonnas esindusülesandeid, näiteks Louis XII külaskäigu korral Milanosse. Markii esindajana reisis ta üsna palju. Ühel oma missioonidest kohtus ta Urbino hertsogi Guidobaldo da Montefeltroga ning 1504 lubas Mantova markii Francesco II Gonzaga tal enda teenistusest lahkuda ja Urbino hertsogi teenistusse asuda.

Urbino õukonda peeti sel ajal kõige moodsamaks ja elegantsemaks Itaalia õukondade seas. See oli ka kultuuritegelaste kohtumispaik. Õukonda juhtisid hertsoginna Elisabetta Gonzaga ja tema abikaasa õde või vennanaine Maria Emilia Pia. Õukonna sagedaste külaliste hulka kuulusid õpetlane ja kardinal Pietro Bembo, Giuliano di Lorenzo de' Medici, kardinal Bernardo Dovizi, Ottaviano ja Federigo Fregoso ning Cesare Gonzaga, kes oli nii Castiglione kui hertsogi lähisugulane. Nii pererahvas kui külalised organiseerisid intellektuaalseid võistlusi, mistõttu õukonnas oli aktiivne kirjandustegevus ja ka muidu huvitav kultuurielu.

1516 abiellus ta vanast aadlisuguvõsast pärit Ippolita Torelliga. Säilinud on kaks kirglikku kirja, mille Castiglione talle kirjutas. Kuid Ippolita suri juba 1520. Sel ajal oli Castiglione Mantova markii saadikuna Roomas ja pühendas end sestpeale vaimuliku karjäärile.

Ta oli Urbino hertsogi diplomaat Londonis, Pariisis ja Roomas. Aastast 1525 oli ta paavsti nuntsius Hispaanias.

Oma peateoses "Il Cortegiano" ("Õukondlane"; 1528) visandas ta renessansiaja ideaalile vastava harmoonilise inimese (homo universale).

1527 toimus Sacco di Roma, mille käigus Hispaaniale alluvad palgasõdurid vallutasid ja rüüstasid Rooma. Paavst Clemens VII kahtlustas Castiglionet töökohustuste hooletus täitmises, kui mitte kokkumängus hispaanlastega, sest tema töökohustuste hulka kuulus Püha Tooli teavitamine Hispaania kavatsustest. Seevastu Hispaania juhtide väitel oli Rooma rüüstamine karistus vaimulikkonna rohkete pattude pärast.

Castiglione kirjutas kaks kirja, saates ühe neist hispaanlastele ja teise paavstile. Esimeses neist mõistis ta Rooma rüüstamise hukka, teises aga rääkis, et paavsti poliitika ebajärjekindlus ja vastuolulisus oli hispaanlasi ärritanud. Mõningase üllatusena andestas paavst talle ja ta jäi oma ametisse edasi, aga Karl V autasustas teda.