Neutraliteet

Allikas: Vikipeedia

Neutraliteet on riigi väljakuulutatud püsiv staatus ja hoiak, mis keelab liitumise sõjaliste liitudega. Neutraliteet on ka iga mittesõdiva riigi staatus, mis eeldab kohustust jääda erapooletuks kõigi sõdivate poolte suhtes ja hoida oma kodakondseid tagasi otsestest vaenuaktidest.[1] End neutraalseks kuulutanud riik ei kuulu sõjalistesse liitudesse ega võta sõdades pooli[2]. Hoides madalat profiili, suudavad neutraalsed riigid hoiduda mõningatest probleemidest, mis võivad kaasneda liitudes olemisega, ennekõike just potentsiaalsete vaenlaste tekitamisest. Samas peavad neutraalsed riigid olema ettevaatlikud, kuna kui peaks tekkima sõjaoht, ei pruugi olla kedagi pakkumas sõjalist tuge.[3] Kõige kauem on neutraalsed olnud Rootsi (alates 1814) ja Šveits (alates 1815).

Relvastatud neutraliteet on diplomaatiline neutraliteedipoliitika, mida toetab suur sõjaline potentsiaal võimaliku agressori hirmutamiseks.[4]

Sõjajalal ja neutraalsete riikide vahelised õigused ja kohustused sõjalise konflikti olukorras on juhitud neutraliteedi põhimõtete järgi. Neutraliteedi põhimõte lähtub 18. oktoobril 1907. aastal Haagi rahukonverentsil vastuvõetud 5. ja 13. konventsioonist.

Neutraalse riigi kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

See põhimõte tagab teatud kaitse neutraalsele riigile. Näiteks keelab see neutraalse riigi piiride rikkumist sõjas osalevate riikide poolt ning keelab ka igasuguse vägede ja relvade transiidi läbi neutraalse riigi.[5] Samuti peavad sõdivad riigid austama neutraalse riigi suveräänsust ja peavad hoiduma igasugusest neutraalsete vete väärast kasutamisest. Neutraalsel riigil on õigus kehtestada tingimused, piirangud ja keelud oma territoriaalvete ja sadamate kasutamise kohta sõdivate riikide laevade poolt, kuid need reeglid peavad erapooletult kehtima kõigile sõdivatele osapooltele.[6] Neutraalne riik võib lubada vigastatute ja haigete transporti läbi oma territooriumi, tingimusel et nendega ei ole kaasas sõjaväe liikmeid ega varustust. Sõdivatel osapooltel on keelatud rajada traadita telegraafi ühendusi oma vägedega suhtlemiseks neutraalse riigi territooriumil.[7] Neutraalsel riigil on õigus kaitsta oma neutraliteeditaotlusi jõuga, ilma et seda peetaks sõjategevuseks või sõjakuulutamiseks.[8]

Neutraalse riigi kohustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samuti kehtivad neutraalsele riigile teatud kohustused. Ta ei tohi osaleda relvastatud konfliktis ega tohi anda ka militaarset tuge sõdivatele riikidele. Lisaks peab neutraalne riik tegema kõik võimaliku, et tagada rikkumiste mitte esinemist tema territooriumil ehk jälgima konventsioonide punktide täitmist. Rikkumiste vältimiseks võib neutraalne riik kasutada kaitseväge. Kui neutraalsesse riiki satuvad põgenenud sõjavangid, siis peab neutraalne riik andma neile vabaduse.[9]

Neutraliteedi väärtus tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval, mil on olemas massihävitusrelvad, kaugmaaraketid ja globaalne terrorism, ei pruugi enam neutraalsuse põhimõtted omada suurt väärtust. Kuna kaugmaarakettide eest kaitsmine on ühele neutraalsele väikeriigile äärmiselt kulukas, oleks võib-olla mõistlikum selle kaitse nimel tegutseda mõne liidu koosseisus. Näiteks Šveitsile võiks osutada kasulikumaks olla osa Euroopa ühisest raketivastasest kaitsesüsteemist, kui jätkata neutraalse riigina. Samuti on tänapäeval Lääneriikide peamiseks sõjaliseks ohuks terroristilikud grupeeringud, mitte enam naaberriigid (näiteks Kesk-Euroopa riigid kuuluvad niigi peaaegu kõik samadesse liitudesse – EL, ÜRO, NATO). Seega oleks otstarbekam ka neutraalsetel riikidel ühineda sõjaliste liitudega, et võidelda ühiselt terrorismiohu vastu.[10]

Neutraliteet ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõtteid Eesti neutraalsusest arendati juba iseseisvuse sünniajal ja see jätkus ka 1920. ja 1930. aastatel. Eesti Maapäeva vanematekogu ja Maavalitsuse 24. jaanuaril 1918 välisriikidele adresseeritud memorandumis Eesti iseseisvuse otsuse kohta rõhutati, et Eesti peab saama kuulutatud erapooletuks maaks ja selleks tuleb nõuda välisriikide tagatist. 3. novembril 1938 kiitis Riigikogu heaks neutraliteedi seaduse ehk nn erapooletuse korraldamise seaduse, mis võttis aluseks Haagi konventsioonid. Selles seaduses sätestati Eesti sadamatesse ja territoriaalvetesse sisenemise kord, erandid, kitsendused ja tingimused.[11] Eesti, koos Läti ja Leeduga, kuulutas end neutraalseks alles 1938. aasta detsembris. Nõukogude Liidu kallaletungi ohu kasvades kutsusid Läti ja Leedu oma kodanikke juba reservvägede teenistusse, kuid Eestis seda ei tehtud, vaid leiti, et ennast on võimalik paremini kaitsta vaid neutraliteeti rõhutades. Eesti neutraliteedil põhinevat kaitset õõnestas suuresti Poola allveelaeva Orzel´i tulemine Tallinna 14. septembril. Eesti ei suutnud vastavalt neutraalse riigi kohustustele sõjalaeva interneerida (kinni pidada) ja see põgenes 18. septembril. Seda kasutasid ära Moskva võimud, väites et Balti riikide sadamad peidavad Poola allveelaevu ja sealsed valitsusringkonnad toetavad nende aktsioone. Selle survestamise ja Eesti valitsuse järelandmiste tagajärjel sõlmiti lõpuks Eesti ja Nõukogude Liidu vahel baasideleping, mis põhimõtteliselt tõi kaasa Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamise.[12] Samas on sõjaajaloolane Mart Sarapuu, kes uuris põhjalikult Orzeli juhtumit, öelnud, et Moskva oleks survestamise ettekäände leidnud selle intsidendi puudumisel ka mujalt.[13]

Neutraalsed riigid[14][muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Neutraalsetena tunnustatud: Austria, Costa Rica, Soome, Iirimaa, Jaapan, Liechtenstein, Malta, Panama, San Marino, Rootsi, Šveits, Türkmenistan, Ukraina, Vatikan
  • Väidavad olevat neutraalsed: Kambodža, Mehhiko, Moldova, Serbia
  • Neutraalsetena olnud: Belgia, Eesti, Läti, Leedu, Laos, Luxembourg, Holland, Savoia

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nolan, Cathal J. (1999) Longmani maailmapoliitika leksikon, Tallinn, kirjastus Olion, lk 235
  2. Haywood, Andrew (2007) Politics (3rd edition), New York, Palgrave Macmillan, lk 329
  3. Pearson, Frederic S., Rochester, J. Martin (1988) International relations: the global condition in the late twentieth century Second edition, New York, McGraw-Hill, lk 104
  4. Nolan, Cathal J. (1999) Longmani maailmapoliitika leksikon, Tallinn, kirjastus Olion, lk 293
  5. Yale Law School´i veebipõhise raamatukogu (The Avalon Project) kodulehekülg. Haagi 5. konventsioon: http://avalon.law.yale.edu/20th_century/hague05.asp Külastatud 10.01.12
  6. Yale Law School´i veebipõhise raamatukogu (The Avalon Project) kodulehekülg. Haagi 13. konventsioon: http://avalon.law.yale.edu/20th_century/hague05.asp Külastatud 10.01.12
  7. Yale Law School´i veebipõhise raamatukogu (The Avalon Project) kodulehekülg. Haagi 5. konventsioon: http://avalon.law.yale.edu/20th_century/hague05.asp Külastatud 10.01.12
  8. Nolan, Cathal J. (1999) Longmani maailmapoliitika leksikon, Tallinn, kirjastus Olion, lk 255
  9. Yale Law School´i veebipõhise raamatukogu (The Avalon Project) kodulehekülg. Haagi 5. konventsioon: http://avalon.law.yale.edu/20th_century/hague05.asp Külastatud 10.01.12
  10. Kieser, Rolf; Spillmann, Kurt R. (1996) The new Switzerland: problems and policies, California, The Society for the Promotion of Science and Scholarship, lk 80
  11. Ilmjärv, Magnus (2004) Peatükk: „Eesti välispoliitika 1930. aastatel: Eesti neutraliteedi-poliitika“ raamatust Sõja ja rahu vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani, Tallinn, S-Keskus, lk 73
  12. Zettberg, Seppo (2009) Eesti ajalugu, Tallinn, kirjastus Tänapäev, lk 473
  13. Ojalo, Hanno (2010) 1939: kui me valinuks sõja, Tallinn, Grenader Kirjastus, lk 34
  14. Inglise keelne Vikipeedia. Neutrality (International relations): http://en.wikipedia.org/wiki/Neutrality_(international_relations) Külastatud 11.01.12