Euroopa karusmari

Allikas: Vikipeedia
Euroopa karusmari
Wilde kruisbes (Ribes uva-crispa wild plant).jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Kivirikulaadsed Saxifragales
Sugukond: Sõstralised Grossulariaceae
Perekond: Sõstar Ribes
Liik: Euroopa karusmari
Ladinakeelne nimetus
Ribes uva-crispa
Linnaeus
Sünonüümid
  • Grossularia reclinata (L.) Mill.
  • Grossularia uva Scop.
  • Grossularia uva-crispa (L.) Mill.
  • Grossularia uva-crispa subsp. reclinata (L.) J.Dost?l
  • Grossularia vulgaris Spach
  • Oxyacanthus uva-crispa Chev.
  • Ribes grossularia L.
  • Ribes grossularia var. uva-crispa Smith
  • Ribes grossularia var. pubescens W.D.J.Koch
  • Ribes reclinatum L.
  • Ribes pubescens (W.D.J.Koch) Opiz
  • Ribes uva-crispa subsp. reclinatum (L.) O.Schwarz
  • Ribes grossularia var. uva-crispa Smith[1]

Karusmari ehk euroopa karusmari (Ribes uva-crispa), rahvapärase nimetusega tikker, on sõstraliste sugukonda sõstra perekonda kuuluv põõsaliik.

Karusmarjale kõige lähedasem taim on mustsõstar ja leitud on nende kahe liigi hübriide.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õis
Pungad

Põõsas kasvab tavaliselt kuni 1, harva kuni 1,5 m kõrguseks. Võrsed on helehallid, sõlmekohtadel on 1–3 kuni 1,5 cm pikkust oga, sõlmede vahel on ogad lühemad või puuduvad üldse.[2]

Lehed on lühikese rootsuga, 3–5-hõlmalised, pealt tumerohelised, alt helehallid, sügavalt täkilise servaga, roodude kohalt kaetud lühikeste karvakestega.[2]

Karusmari õitseb aprillis-mais. Õied on rippuvad, rohekad või punakad, ühe- kahekaupa lühivõrsetel lehtede kaenlas. Marjad on rohelised, kollakad, punakad või purpurjad, kerajad, munajad või piklikud, paljad või karvased.[2]

Marjad valmivad juunis kuni augustis. Üldiselt on nad kuni 12 mm pikad, aga see sõltub sordist: leidub ka sorte, millel marjad on 3–4 cm pikkused. Karusmarjad on üldiselt karvased ja sellest tuleb nende nimigi, aga see sõltub sordist. Üldiselt on metsikud taimed karvasemad kui kultuurtaimed.

Levik ja ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa karusmari on looduslikult levinud Ukraina loodeosas, Kaukaasias, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja-Aafrika mägedes. Üldiselt leidub teda looduses vähe.[2]

Karusmari ei ole pinnase suhtes nõudlik. Siiski eelistab ta toitainerikkaid liivsavimuldi. Kuigi ta kasvab looduslikult pigem kuivades kohtades, kasvab ta ka niiskes kohas, kui see on kuivendatud.

Briti saartel kasvab karusmari suurepäraselt kuni Šotimaa põhjatipuni ja räägitakse, et põhja pool kasvanud marjad olevat parema maitsega. Norras kasvatatakse teda aedades peaaegu kuni põhjapolaarjooneni ja metsikult on teda leitud veel laiusel 63°. Põhjas peab ta olema täielikult päikese käes, et marjad korralikult valmiksid, aga Saksamaal, Prantsusmaal ja Lõuna-Inglismaal eelistab ta pigem poolvarju. Näiteks sobib karusmari hästi kasvama õunapuu alla.

Lõuna-Euroopas kasvab ta üksnes mägedes. Pole teada, kas antiikajal inimesed seda kasvatasid, aga Itaalias on suved nii palavad, et karusmari ei taha seal merepinna lähedal kasvada. Saksamaal ja Prantsusmaal on jahedam ning seal kasvab ta laialdaselt, kuid ometi näib, et keskajal karusmarju üldiselt ei kasvatatud. Mingil määral kasutati teda üksnes ravimtaimena palaviku vastu, sest tema happelisel mahlal on jahutavad omadused.

18. sajandil hakati Inglismaal karusmarju aretama. Seda tehti seemnetest ja aretada püüti võimalikult suurte marjadega taimi. Tänapäeval on kultuurkarusmarjad mõnevõrra suuremate marjadega kui metsikud, aga vahe pole väga suur. Nagu paljudel teistelgi kultuurtaimedel, nii ka karusmarjadel on kõige suuremate marjadega sordid nõrgema maitsega.

Väljaspool Euroopat karusmarju praktiliselt ei kasvatata, mingil määral üksnes Uus-Meremaal, kus kliima on sarnane Kesk-Euroopa omaga.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa karusmarja kasvatatakse tihti kultiveerituna marjade saamiseks. Liigist on aretatud väga palju sorte. Marju tarbitakse nii toorelt kui ka töödeldult. Nendest valmistatakse moose, mahla, veine, kompotte jms. Eesti kliimas on ta noorena külmakartlik.[2]

Karusmarjapõõsaid paljundatakse seemnetest, pistokstest, võrsikutest ja põõsaste jagamise teel[2]. Sügisel istutatud pistoksad juurduvad kergesti ja võivad juba mõne aasta pärast vilja kanda.

Karusmarja hinnatakse meetaimena, sest ta õitseb marjapõõsastest kõige varem.

Karusmari talub hästi ulatuslikku pügamist.

Kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karusmarju kahjustavad liblikate Abraxas grossulariata, Macaria vauaria ja Nematus ribesii röövikud. Need söövad karusmarjapõõsa lehti.

19. sajandil kasutati liblikaröövikute vastu segu, mis koosnes tõrvaveest, nõrgast fenoolilahusest ja lumeroosipulbrist. Kasutati ka sõrmkübarat ja tubakat. See aitas kõigi kolme liblikaliigi vastu.

Langenud lehtede hoolikas koristamine võtab liblikaröövikutelt suurema osa toidust ära, sest enamasti on liblikaröövikud harjunud toituma üksnes üht liiki taimedel ega söö teist liiki taimi. Liblikad, eriti Abraxas, nukkuvad pinnases ja sellepärast hävitab pinnase kündmine karusmarjapõõsa ümber suure osa nukkudest.

Lehemädaniku ja teiste seenhaiguste vastu mõjub tõhusalt kaaliumsulfiid.

Nagu teisedki selle perekonna liigid, nii ka karusmari on vastuvõtlik männi-koorepõletikule, mis kahjustab rängalt Põhja-Ameerika looduslikke männiliike, ja sellepärast on mõnel pool USA-s karusmarjade kasvatamine seadusevastane.

Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toitained[3]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 43,0 kcal
Vesi 87,9 g
Süsivesikud 10,1 g
Kiudained 3,2 g
Valgud 0,9 g
Lipiidid 0,6 g
Tuhk 0,4 g
Toiteelemendid[3]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 176,0 mg
Kaltsium (Ca) 26,5 mg
Fosfor (P) 23,6 mg
Magneesium (Mg) 8,0 mg
Naatrium (Na) 2,0 mg
Raud (Fe) 0,4 mg
Mangaan (Mn) 0,17 mg
Tsink (Zn) 0,16 mg
Vask (Cu) 0,06 mg
Nikkel (Ni) 2,54 μg
Jood (I) 0,3 μg
Kroom (Cr) 0,3 μg
Seleen (Se) 0,07 μg
Vitamiinid[3]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
A 6,83 RE
β-karoteen 82 µg
B1 0,011 mg
B2 0,025 mg
B3 0,25 mg
B5 0,29 mg
B6 0,015 mg
C 33,0 mg
E 1,0 mg
Folaadid 11,7 µg
Biotiin 0,5 µg

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Euroopa karusmari".. Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Kasutatud 28.11.2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: "Valgus" 1987
  3. 3,0 3,1 3,2 "Goosberry, raw". www.foodcomp.dk, Kasutatud 17.01.2011. (inglise)