Kõrvenõges

Allikas: Vikipeedia
Kõrvenõges
Kõrvenõges
Kõrvenõges
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Nõgeselised Urticaceae
Perekond: Nõges Urtica
Liik: Kõrvenõges
Ladinakeelne nimetus
Urtica dioica
L.

Kõrvenõges (Urtica dioica) on nõgeseliste sugukonna nõgese perekonda kuuluv mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvenõgesele on antud selliseid rahvapäraseid nimesid nagu: nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja jt.

Morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taime vars on keskmiselt 30-100 cm kõrgune. Vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline, kaetud liht- ja kõrvekarvadega.

Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Leheservad on saagjad.

Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes. Emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljaks on munajas pähklike.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvenõges paljuneb hästi vegetatiivselt risoomi kaudu, moodustades vahel suuri kogumikke (kloone). Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku alustes metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal.

Liigisisene varieeruvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on kõrvenõgesel kaks alamliiki.

  • subsp. dioica – tavalisem alamliik; sellel on kõrvekarvad nii lehtedel kui vartel;
  • subsp. galeopsifolia – selle lehed on piklikumad ja ei kõrveta, kõrvetab vaid vars; esineb harvem, peamiselt lodumetsades.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Lisaks mitmetele taimtoidulistele loomadele, toituvad kõrvenõgeste lehtedest ka paljude liblikate röövikud.

Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud.

Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses.

Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja head raviomadused. Ta sisaldab rohkesti valke, mineraalaineid (rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi), süsivesikuid, vitamiine (eriti C-vitamiini) ja karotiini.

Lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]