Liht-naistepuna

Allikas: Vikipeedia
Liht-naistepuna
Saint johns wart flowers.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed
Klass: Kaheidulehelised
Selts: Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond: Naistepunalised Hypericaceae
Perekond: Naistepuna Hypericum
Liik: Liht-naistepuna
Ladinakeelne nimetus
Hypericum perforatum
L.

Liht-naistepuna (Hypericum perforatum) on naistepunaliste sugukonda naistepuna perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Ingliskeelses maailmas on liht-naistepuna tuntud nime all St John's wort, mille eestikeelne vaste võiks olla 'jaanilill'. Rahvapärane nimetus tuleb sellest, et traditsiooniliselt korjati õitsevat liht-naistepuna jaanipäeval (24. juuni). Rahvasuus on taime nimetatud ka nimedega emasterohi, jaanirohi, jeesuverelill, mariarohi, ninnilill, olangas, punalill, vereselitusrohi, viinalill, viinapuna[1].

Liht-naistepuna on laialdaselt tuntud ravimtaimena, mida kasutatakse depressiooni raviks.

Sisukord

Morfoloogia [muuda]

Läbipaistvad näärmetäpid liht-naistepuna lehtedel

Liht-naistepuna vars on 20–90 cm kõrgune. Vars on alusel ümmargune, kõrgemal kahe servikuga (pikikandiga), säsikas. Vars on enamasti alusel lihtne, ülemises osas oksine, paljas. Mitmeaastasel risoomil võib sagedasti olla mitu püstist vart. Lehed vastakud, umbes 12 mm pikad, vastu valgust vaadates näha läbipaistvad näärmetäpid. Õite läbimõõt võib olla kuni 2,5 cm. Õied on viie teravatipulise kuldkollase kroonlehega, kroonlehtede välisserval on selgelt näha hõredad mustad näärmetäpid. Nõelatorkeid meenutavad näärmed on andnud aluse ladinakeelseks liigiepiteediks perforatum. Tupplehti on samuti 5, need on teravatipulised ning enamasti kolme rooga, õitsemise ajal sigimikust umbes 2 korda pikemad[2]. Õies on hulk tolmukaid, mis ühinevad alusel kolmeks kimbuks. Tolmukate keskel on kolme suudmega sigimik.

Noorte lehtede või õiepungade purustamisel või muljumisel eritub punakat mahla, mis värvib sõrmed punakaks või violetseks.[1]

Vili on piklik, munajas või kooniline kupar, milles on suur hulk seemneid. Taime levib puist- ja loomleviga, aga ka sipelgleviga. Seemned on pisikesed, pikliku kujuga ning tiivulised. Seemneid on palju. Sipelgate jaoks on seemnetel söödav lisand.[3]

Õitseb juunist septembrini.

Levila [muuda]

Liht-naistepuna kasvab Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias.[4] Sissetoodud liigina esineb ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Indias, Uus-Meremaal, Austraalias ning Lõuna-Aafrikas. Eestis on tavaline.

Kasvukoht [muuda]

Liht-naistepuna kasvab sageli liivasel või kivisel pinnasel, eelistab valgusküllaseid kohti.[3] Kasvab jäätmaal, söötidel, kuivadel niitudel[5], puisniitudel, kinkudel, tee- ja põlluservadel,[6] kuivades võsades, metsaservadel, tarade ääres, kraavikallastel, loodudel[2].

Meditsiiniline kasutamine [muuda]

Korjatakse taime maapealset puitumata vartega osa, ürti – herba Hyperici. Enamasti kasutatakse droogina vaid liht-naistepuna ürti, kuid näiteks Venemaal korjatakse ürdi saamiseks ka kandilist naistepuna. Ürti kogutakse õitsemise ajal enne viljade tekkimist. Taime latv lõigatakse õitsevate varte tipust umbes 20–30 cm kõrguselt. Kuivatakse temperatuuril 35...60 °C. Droog koosneb rohelistest lehtedest ning kollastest õitest, on nõrga lõhnaga ja mõrkja, vaiguse, kootava maitsega.[4]

Depressiooni ravi [muuda]

Hypericum perforatum i01.jpg

Liht-naistepuna ürti kasutatakse laialdaselt depressiooni raviks. Mõnedes maades, näiteks Saksamaal, ravitakse sellega just laste ja noorukite mõõdukat depressiooni.[7]

Standardiseeritud ekstraktid on enamasti saadaval käsimüügiravimina, kuigi mõnedes maades (näiteks Iirimaa) on ta retseptiravimite nimekirjas. Ekstraktid on tavaliselt kas kapsli või tableti kujul, aga on ka teekotikesi ja tinktuure. Üldiselt eelistatakse vedelekstrakte tinktuuridele.

Kliiniline depressioon [muuda]

Cochrane Collaboration viis läbi analüüsi, milles osales 29 kliinilist uuringut rohkem kui 5000 patsiendiga. Lõppkokkuvõttes jõuti järeldusele, et kliinilise depressiooniga patsientidele avaldasid liht-naistepuna ekstraktid rohkem mõju kui platseebo. Liht-naistepuna osutus sama tõhusaks kui tavalised antidepressandid. Kõrvalnähte esines poole vähem kui uuemate antidepressantide - selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) – puhul ning viis korda vähem kui vanemate, tritsükliliste antidepressantide korral.[8]

Ei ole täheldatud, et liht-naistepuna oleks andnud postitiivseid tulemusi düstüümia ravis.[9]

Kogused [muuda]

Euroopa farmakopöas käsitletakse droogina vaid sellist liht-naistepuna ürti, mille hüperitsiinide sisaldus on vähemalt 0,08%. Päevane annus on 2–5 grammi droogi.[4]

Enamikes uuringutes on tavaliseks kasutatavaks annuseks 300 mg ekstrakti (standardiseeritud 0,3% hüperitsiini sisaldusele) kolm korda päevas, et saavutada soovitavat terapeutilist efekti.[10]

Teised meditsiinilised raviomadused [muuda]

Rahvameditsiinis on naistepuna kasutatud juba iidsest ajast. Lähtudes tema keemilisest koostisest ja erinevate ainete sisaldusest, on ta kasutamine laialdane. Teena kasutatakse verejooksu tõkestamiseks, vereköhimise, köha, jämesoolepõletiku (koliidi), seedehäirete, kõhulahtisuse, maksa- ja põiehaiguste puhul. Tee valmistamine: võetakse 1 supilusikatäis droogi 1 klaasi keeva vee kohta ning keedetakse 10 minutit, lastakse jahtuda ja kurnatakse. Teed juuakse 3 korda päevas, pool tundi enne sööki, kolmandik klaasi korraga. Välispidiselt kasutatakse kootava vahendina igemepõletiku puhul igemete määrimiseks või suu loputamiseks. Naistepuna ürdist valmistatakse kuivainena antiseptilist ravimit imaniini, mida kasutatakse II ja III astme põletuste, haavandite, paisete, rinnanibude lõhenemise, nina ja kurgu limaskesta ägeda põletiku ning põskkoopapõletiku ravimisel erimenetluse järgi valmistatud loputise või salvina.[1]

Uuritakse liht-naistepuna efektiivsust teatud somatoformsete häirete ravis. Esialgsete uuringute tulemused on ebaselged: osa uuringuid pole täheldanud mingit mõju, teised jällegi on leidnud, et sümptomeid on veidi leevendatud. Edasised uuringud on vajalikud ja nendega tegeletakse praegu.

Üks liht-naistepuna peamine keemiline koostisosa, hüperforiin, võib olla efektiivne alkoholismi ravis, kuigi vajalik annus, ohutus ja tõhusus vajavad täiendavaid uuringuid.[11][12] Hüperforiin on avaldanud ka antibakteriaalset toimet gram-negatiivsetele bakteritele, kuigi vajalik annus, ohutus ja tõhusus vajavad täiendavaid uuringuid.[13]

Rahvameditsiinis kasutatakse naistepunaõli, mis saadakse naistepuna ürdi keetmisel mingis taimses õlis, haavade, marrastuste, põletuste ning lihasvalu raviks. Positiivne mõju, mida naistepunaõli kasutamisel on täheldatud, omistatakse hüperforiinile, sest tal on antibakteriaalne ja põletikuvastane toime. Samal põhjusel võib hüperforiin olla kasulik infitseerunud haavade ja põletikuliste nahahaiguste ravis.[12]

Randomiseeritud kontrollitud uuring ei näidanud mingit erinevust platseebo ja liht-naistepuna vahel ADHD sümptomite kontrollis. Siiski, kuigi liht-naistepuna ekstrakt, mida uuringus kasutati, pidi esialgselt sisaldama 0,3% hüperitsiini, tuli hiljem välja, et toimeainete sisaldused on väiksemad. Ekstrakt sisaldas 0,13% hüperitsiini ja 0,14% hüperforiini. Arvestades, et hüperforiini sisaldus ei olnud uuringu alguseks kindlaks tehtud ning et nii hüperitsiini kui ka hüperforiini sisaldused olid kõvasti alla selle, mida teistes uuringutes kasutati, ei saa lähtudes sellest uuringust üksi mingeid järeldusi teha.[14]

Hiljutised tõendid viitavad sellele, et igapäevane ravi liht-naistepunaga võib parandada premenstruaalse sündroomiga kaasnevaid kõige levinumaid füüsilisi ja käitumishäireid.[15]

Kõrvalnähud [muuda]

Hüperitsiinil on fotosensibiliseeriv toime. Seega tuleb naistepuna kasutamisel vältida päikese käes viibimist ja solaariumis käimist. Suurtes annustes sissevõetuna muutub naha vastupanuvõime ultraviolettkiirtele nõrgemaks ning võib tekkida mürgistus – hüperitsism. Ilma ultraviolettkiirte toimeta mürgistust ei teki. Hüperitsism ehk nahapõletik avaldub esmalt naha paistetusena peamiselt näo ja pea piirkonnas, hiljem lisandub sügelus. Kratsimine võib viia raskesti paranevate haavandit tekkeni. Mürgistusnähud taanduvad, kui hoiduda päikesevalgusest ja teistest ultraviolettkiirte allikatest.

Loomad tavaliselt naistepuna ei söö, kuid võivad seda siiski teha toidupuudusel või kui kevadel loomad esmakordselt karjamaale lastakse. Valge karvkattega lehmadel ja lammastel tekib mürgistus, pruuni ja musta karvkattega loomadel mitte, sest ultraviolettkiirgus ei pääse pigmendiga kasukast läbi.

Ravimina kasutatavad kogused on nii väikesed, et nad mürgistust esile ei kutsu.[1]

Keemiline koostis [muuda]

Hüperitsiin

Droog sisaldab:

Lisaks sisaldab droog karotiini, vaiku ning koliini.[1] Põhitoimeaine hüperitsiin on kondenseerunud antratseenide hulka kuuluv diantrooni derivaat. Hüperitsiin fluorestseerub punaselt, värvib punaseks naistepuna mahla ning vesitõmmise.[4]

Farmakoloogia [muuda]

Hüperforiin

Liht-naistepuna toimimise täpne mehhanism on teadmata ning see annab alust oletustele. Arvatakse, et tema toimemehhanism on sarnane selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele (SSRI), liht-naistepuna on seotud serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin ehk 5-HT) tagasihaarde inhibeerimisega.[16]

Peamiseks antidepressiivse toimega koostisosadeks peetakse hüperforiini ja hüperitsiini, kuigi teised bioloogiliselt aktiivsed ained nagu flavonoidid või tanniinid võivad samuti olla seotud antideprssiivse toime saavutamisega.[17][18][19]

Mõned arvavad, et hoopis hüperforiin on peamine aktiivne aine, mis antidepressiivset mõju avaldab. On tõestatud, et hüperforiinil on võime inhibeerida serotoniini (5-HT), dopamiini ja noradrenaliini tagasihaaret. Samuti on hüperforiin võimeline seostuma GABA ja glutamaadi retseptoritega[18]. Teisest küljest võib ka täiesti hüperforiini-vaba ekstrakt omada antidepressiivset toimet.[20][21]

Viited [muuda]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 .J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste "Eesti NSV ravimtaimed" Tallinn, Valgus 1973 lk 146-148
  2. ↑ 2,0 2,1 K. Eichwald, L. Laasimer, S. Talts, A. Vaga, E. Varrep, A. Üksip "Taimemääraja" Tallinn, Pedagoogiline kirjandus 1948 lk 232
  3. ↑ 3,0 3,1 Aivi Maandi "Poolsada vajalikku värvitaime" Ilo 2007 lk 139-146
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Ain Raal "Farmakognoosia" Tartu Ülikooli Kirjastus 2010 lk 178-180
  5. ↑ Toomas Kukk "Eesti taimede kukeaabits" Varrak 2005 lk 194
  6. ↑ H. Krall, T. Kukk, T. Kull, V. Kuusk, M. Leht, T. Oja, Ü. Reier, S. Sepp, H. Zingel, T. Tuulik "Eesti taimede määraja" Tartu, Eesti Loodusfoto 2007 lk 192
  7. ↑ Fegert JM, Kölch M, Zito JM, Glaeske G, Janhsen K (2006). "Antidepressant use in children and adolescents in Germany". J Child Adolesc Psychopharmacol 16 (1–2): 197–206. doi:10.1089/cap.2006.16.197. PMID 16553540. 
  8. ↑ Linde K, Berner MM, Kriston L (2008). "St John's wort for major depression". Cochrane Database Syst Rev (4): CD000448. doi:10.1002/14651858.CD000448.pub3. PMID 18843608. 
  9. ↑ Randløv C, Mehlsen J, Thomsen CF, Hedman C, von Fircks H, Winther K (March 2006). "The efficacy of St. John's Wort in patients with minor depressive symptoms or dysthymia—a double-blind placebo-controlled study". Phytomedicine 13 (4): 215–21. doi:10.1016/j.phymed.2005.11.006. PMID 16423519. 
  10. ↑ http://depression.emedtv.com/st.-john%27s-wort/st.-john%27s-wort-dosage.html
  11. ↑ Kumar V, Mdzinarishvili A, Kiewert C, et al. (September 2006). "NMDA receptor-antagonistic properties of hyperforin, a constituent of St. John's Wort". J. Pharmacol. Sci. 102 (1): 47–54. doi:10.1254/jphs.FP0060378. PMID 16936454. 
  12. ↑ 12,0 12,1 Reutera, J.; C. Huykea, H. Scheuvensa, M. Plochc, K. Neumannd, T. Jakobb, C.M. Schemppa (2008). "Skin tolerance of a new bath oil containing St. John's wort extract". Skin pharmacology and physiology 21 (6): 306-311. Välja otsitud 24 October 2011. 
  13. ↑ Cecchini C, Cresci A, Coman MM, et al. (June 2007). "Antimicrobial activity of seven hypericum entities from central Italy". Planta Med. 73 (6): 564–6. doi:10.1055/s-2007-967198. PMID 17516331. 
  14. ↑ Weber W, Vander Stoep A, McCarty RL, Weiss NS, Biederman J, McClellan J (June 2008). "A Randomized Placebo Controlled Trial Of Hypericum perforatum For Attention Deficit Hyperactivity Disorder In Children And Adolescents". JAMA 299 (22): 2633–41. doi:10.1001/jama.299.22.2633. PMID 18544723. 
  15. ↑ Canning S, Waterman M, Orsi N, Ayres J, Simpson N, Dye L (March 2010). "The efficacy of Hypericum perforatum (St John's wort) for the treatment of premenstrual syndrome: a randomized, double-blind, placebo-controlled trial". CNS Drugs 24 (3): 207–25. doi:10.2165/11530120-000000000-00000. PMID 20155996. 
  16. ↑ Leuner K, Kazanski V, Müller M, Essin K, Henke B, Gollasch M, Harteneck C, Müller WE (December 2007). "Hyperforin—a key constituent of St. John's wort specifically activates TRPC6 channels". FASEB J. 21 (14): 4101–11. doi:10.1096/fj.07-8110com. PMID 17666455. 
  17. ↑ Nahrstedt A, Butterweck V (September 1997). "Biologically active and other chemical constituents of the herb of Hypericum perforatum L". Pharmacopsychiatry 30 Suppl 2: 129–34. doi:10.1055/s-2007-979533. PMID 9342774. 
  18. ↑ 18,0 18,1 Butterweck V (2003). "Mechanism of action of St John's wort in depression : what is known?". CNS Drugs 17 (8): 539–62. doi:10.2165/00023210-200317080-00001. PMID 12775192. 
  19. ↑ Müller WE (February 2003). "Current St John's wort research from mode of action to clinical efficacy". Pharmacol. Res. 47 (2): 101–9. doi:10.1016/S1043-6618(02)00266-9. PMID 12543057. 
  20. ↑ Woelk H (September 2000). "Comparison of St John's wort and imipramine for treating depression: randomised controlled trial". BMJ 321 (7260): 536–9. doi:10.1136/bmj.321.7260.536. PMID 10968813. 
  21. ↑ Schrader E (March 2000). "Equivalence of St John's wort extract (Ze 117) and fluoxetine: a randomized, controlled study in mild-moderate depression". Int Clin Psychopharmacol 15 (2): 61–8. doi:10.1097/00004850-200015020-00001. PMID 10759336. 

Välislingid [muuda]

Commons-logo.svg
 Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Liht-naistepuna

See artikkel on täielikult või osaliselt tõlgitud artikli St John's wort sellest versioonist.

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Liht-naistepuna&oldid=3559660"