Zoroastrism

Allikas: Vikipeedia
Faravahar - üks tähtsamaid zoroastrismi sümboleid

Zoroastrism (pärsia زرتشتی, kurdi Zerdeştîtî), ka masdaism, on vanim monoteistlik usund.

Pärineb I aastatuhandest e.m.a Iraanist. Zoroastrism põhineb prohvet Zarathuštra (kreeka keeles Zoroaster) õpetustel, kes seda reformis 6. sajandil e.m.a ja pani aluse zoroastrismi püha raamatu Avestale. [1]

Zoroastrism tekkis Ahhemeniidide ajal (6.–4. sajandil e.m.a) ja oli mõne valitseja soosimisel, vahel, riigi peamine usund. Sassaniidide ajal (3.–7. sajandil m.a.j) oli zoroastrism Iraanis täielikult valitsevaks usundiks.

Zoroastrism on varaseim teadaolev dualistlik ja maailmalõpust kõnelev usund ning olles oma aja suurim maailmareligioon, avaldas märgatavat mõju judaismi, kristluse ja uusplatonismi kujunemisele. Zoroastrism hävitati Iraanis 7. sajandi keskpaigal sissetunginud muhameedlaste poolt. Tänapäeval on tulekummardamine säilinud parsidel, kes elutsevad Lääne-Indias Mumbai ümbruskonnas, ja Iraanis, kus on olemas väike zoroastrialaste kogukond.[2]

Usundi õpetuse järgi on peajumalaks, maailma ja inimkonna looja, Ahura Mazda (Tark isand). Talle vastandub Ahriman (Kuri Vaim). Selline kahesuse (dualistlik) idee esineb ka teistes monoteistlikes usundites - kristluses, islamis.

See mida Zarathuštra lõi, oli vedade usundi üleviimine aramea maailma ja aramea mõtlemise vormidesse. Vanaindia usu jumalad saavad semiidi usus deemoniteks, araablaste džinnideks. Aramea maailmas on kõlbelis-kahesuse (dualistlikus) talupojausundis on Jahve ja Beltsebul samamoodi vastakuti nagu Ahuramazda ja Ahriman. Zarathuštra on nende iisraeli prohvetite teekaaslane, kes samamoodi ja samal ajal kujundasid ümber moosese-kaanani rahvausu. Kogu maailmalõpu õpetus (eshatoloogia) on iraani (pärsia) ja juudi usundi ühisvara. Avesta tekstid kirjutati algselt partlaste ajal algselt aramea keeles ja alles siis tõlgiti plehevisse.[3]

Partlaste ajal jõudis nii iraanlaste kui juutide hulgas lõpule muutus, mis ei määratle rahvuse mõistet enam hõimukuuluvuse, vaid õigesse usku kuulumise alusel.[3] Mazda usuku astunud juut sai iraanlaseks ja kristlaseks saanud iraanlane sai nestoriaaniks. (Algkristlased ei nimetanud iraanlasi ja juute uskmatuteks.)

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zoroastrismi põhineb kahe vastandliku jõu, kurjuse ja headuse maailma vahelisel võitlusel, millest võtavad osa ka inimesed. Valguse ja headuse maailma valitseb jumal Ahuramazda ning pimeduse ja kurjuse jõudude eesotsas on Ahuramazda kaksikvend jumal Angramanju. Ahuramazdal on sarnaseid jooni varasema Assüüria riigi peajumala Aššuriga. Olenevalt sellest kumba jumalat teenida, ootab inimest surmajärgses elus kas paradiis või põrgu. Taoline dualism võis tuleneda põliselanikest põlluharijate ja vallutajatest rändkarjakasvatajate vastuseisust.

Tavade hulka kuulus tulekultus ja ohverdamine, mida viisid läbi preestriseisuse liikmed atravanid ehk maagid. Surnukehad toimetati katuseta tornidesse - dakmadesse - röövlindudele nokkimiseks.

Zoroastrism arendas esimese indoeuroopa religioonina välja ka õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest, mis saabub koos Zarathustra uue kehastuse Saoshjanti tulemisega, kes sünnib neitsist ja päästab õigeusklikud inimesed. Viimases lahingus kurjuse maailm ja jumal Angramanju hävitatakse.[4]

Iraani rahvuslikus ja riiklikus usundis zoroastrismis suhtuti põlastavalt ja vaenulikult abielust loobumisesse.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ENE 5. köide, Tallinn, 1972, lk 90
  2. 3,0 3,1 Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik II. Tartu 2012, 221-222.
  3. Zoroastrianism