Seldžukid

Seldžukkide sultanaadi suurim ulatus aastal 1092.

Seldžukid ehk Seldžukkide dünastia oli oguusi-turgi rändhõimude liidu rajatud dünastia, kes valitsesid Lääne-Aasias 11.–14. sajandini, sh Seldžukkide impeeriumit (1037–1194).

Dünastia sai oma nime Kõnõki hõimupealiku Saldžuki järgi, kelle juhtimisel liikus hõim Sõrdarja alamjooksu aladelt lõunasse. Seldžukid islamiseerusid umbes aastal 985.

Dünastia rajajaks oli Togrulbek, kes valitses aastatel 1038–1063. Togrulbeki juhtimisel vallutati Horasan, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak. Alp Arslani juhtimisel saavutasid Seldžukkide väed 1071. aastal Mantzikerti lahingus Bütsantsi üle tähtsa võidu, misjärel hõivati pea kogu Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina.

Seldžukkide impeerium saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes Egiptusest Hiinani. Võim kuulus riigis hõimuülikutele, kellele anti valitsemiseks suuri maavaldusi (iktaad).

Seldžukkide impeerium hakkas lagunema pärast Malik-šahhi surma 1092. aastal ning tema poegade vahel alanud võimuvõitlust riigi valitsemise eest.

Ristisõdade käigus, 1096–1099 Esimeses ristisõjas vallutati Vahemere idaosas Levantias, Antakya ning Edessa linn ja moodustati Ristisõdijate riigid: Edessa krahvkond 1098–1149 ja Antiookia vürstiriik 1098–1268.

Iseseisvunud sultanaatidest eksisteeris kõige kauem Rumi Seldžukkide sultanaat (1077–1307).

Vaata ka

• Seldžukkide impeeriumit (1037–1194), keskus Nikaia