Liiduvabariik

Allikas: Vikipeedia

Liiduvabariik oli sotsialistlike riikide (Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi) 1. järgu haldusüksus. Sarnased moodustised olid ka Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis.

Nõukogude Liit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidus oli erinevatel aegadel 6 kuni 16 liiduvabariiki. Kõige pikema perioodi vältel kuulus Nõukogude Liitu 15 liiduvabariiki (alates Karjala-Soome NSV likvideerimisest 1956 kuni liidu lagunemiseni 1991).

Liiduvabariikide süsteem loodi koos Nõukogude Liiduga 1922. aastal. Selle üks eesmärk oli demonstreerida sotsialistliku süsteemi avatust: teoreetiliselt võis iga liiduvabariik Nõukogude Liidust lahkuda ning iga riik võis Nõukogude Liiduga liituda. Rudolf Coudenhove-Kalergi on seda nimetanud "riigiks teiste riikide allaneelamiseks". Nii see toimuski näiteks pärast Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist 1940. aastal.

Liiduvabariikide süsteemi loomise ja riigi nimetusest geograafilise tunnuse ("Venemaa") väljajätmise peamiseks põhjuseks oli kommunistliku (bolševistliku) süsteemi eesmärk - allutada endale kogu maailm. Tegelikult oleks see toimunud vägivaldselt (sõdade käigus, revolutsioon "eksportimise" käigus nagu Eestis 1940. aastal jne), vormiliselt oleks see välja näinud aga järjest uute liiduvabariikide näiliselt vabatahtliku astumisega Nõukogude Liidu koosseisu.

Koos liiduvabariikide süsteemi loomisega kadus riigi nimest sõna 'Venemaa'. Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik oli samuti üks liiduvabariikidest, kuid tal ei olnud oma kommunistlikku parteid, teaduste akadeemiat jmt nagu teistel liiduvabariikidel. Sisuliselt tähendas see Venemaa võimu seadustamist teiste liiduvabariikide üle.

Välispoliitiliselt andis liiduvabariikide süsteem Nõukogude Liidule mitmeid eeliseid. Pärast ÜRO loomist saavutas Nõukogude Liit ka Ukraina NSV-le ja Valgevene NSV-le liikmestaatuse, mistõttu Nõukogude Liit sai kasutada ÜRO-s kolme häält.

Igal liiduvabariigil oli oma seadusandlik kogu (Ülemnõukogu), täitevvõim (Rahvakomissaride Nõukogu, hiljem Ministrite Nõukogu), sümboolika (lipp, vapp, hümn), mõnel perioodil ka relvajõud. Tegelik juhtimine ja valitsemine toimus NLKP organite kaudu, kus kasutati nn "demokraatliku tsentralismi" põhimõtet - ülalt tulnud käsk on alluvatele reeglina tingimusteta täitmiseks.

Liiduvabariikide süsteem jäi püsima kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal ning aitas siis paljudel liiduvabariikidel tõepoolest saada iseseisvaks riigiks.

Nõukogude Liidus olid (erinevatel ajaperioodidel) järgmised liiduvabariigid:

Jugoslaavia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tšehhoslovakkia[muuda | redigeeri lähteteksti]