Harilik humal

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Humal (täpsustus)

Harilik humal
Hopfen1.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Kanepilised Cannabaceae
Perekond: Humal Humulus
Liik: Harilik humal
Ladinakeelne nimetus
Humulus lupulus
L.
Humalaistandus

Harilik humal (Humulus lupulus) on kanepiliste sugukonda humala perekonda kuuluv taimeliik, mille emastaime käbikujulisi õisikuid kasutatakse peamiselt stabiliseeriva ja maitselisandina õlles.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humal on mitmeaastane kahekojaline liaan pikkusega 3–6 (kuni 18) meetrit, kuuetahuliste väätidega, mis on varustatud raagudega. Igal kevadel kasvavad risoomist välja uued võrsed, mis sügisel närbuvad. Kõrs on neljakandiline ja seest täis. Valged isasõisikud on pikad ja hõredad pöörised[1]. Kollakasrohelised, tihedad emasõisikud on 2–3(−4) cm pikad ja meenutavad käbi[1]. Humala viljaks on augustis-septembris valmiv pähkel.

Kuna võsu võib kasvada kuu ajaga ligi 3 meetrit, on ta üks suurima joonkasvukiirusega taimi Eestis (ca 10 cm ööpäevas).

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humal on pärismaine Euroopa ja Aasia mõõdukas kliimas.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humal on taim, mis Eestis kasvab hajusalt niisketes lehtmetsades ja jõgede kaldatihnikutes[1].

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi humalat kasvatatakse kõikjal maailmas, on siiski suurimad tootjamaad Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa, USA, Austraalia ja Uus-Meremaa[1].

Kasutusviisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humalataime emasõisikutest (humalakäbidest) saadavat ainet kasutatakse õlletegemisel. Humal annab õllele mitu iseloomulikku omadust: kibeduse, mis tasakaalustab linnase magusust; taimelikke aroome; ja antibiootilise mõju, mis parandab õlletootmisel pärmi aktiivsust ja vähendab mikroorganismide aktiivsust. Samuti valmistatakse ka teed, tinktuuri, kapsleid, tablette, kompresse[1] .

Toimeained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humala õisikutes leidub eeterlikku õli, mis sisaldab 100–200 terpenoidset komponenti, sh. α-mürtseeni, humuleeni, β-karüofülleeni, farneseeni, borneooli, palderjanhappeestrit, geraniooli, linalooli, feruulhapet, kohvihapet ja selle derivaate, kalkoone.[1]

Toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humal alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna ning on tõenäoliselt ka östrogeenselt aktiivne. Kui humalat manustada mõõdukalt, siis annab elujõudu. Humal sobib unetuse, närvilisus, rahutuse, pingete, pingepeavalu, hüsteeria, stressi ja isupuuduse raviks. Humalat võib ka kasutada menopausivaevuste, menstruatsioonivalude, katkenud menstruatsiooni, nõrkushoogude ja reumavalude ravimiseks. Lisaks leevendab humal närvisüsteemist tulenevaid seedehäireid ja jämesoolepõletikku.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadaolevalt kultiveeriti humalat esimest korda Saksamaal Hallertau piirkonnas aastal 736. Esimest korda kasutati humalat õlletootmises aastal 1079. Humal võeti kasutusele Briti õlletehastes 15. sajandil. Kultiveerimine Ameerika Ühendriikides algas 1629. Sakslased viisid humalakasvatuse 1860. aastatel Hiinasse ja Koreasse ning 1876. aastal Jaapanisse[1] .

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 S. Piippo, U. Salo, Meelte ja tunnete taimed, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2007

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]