Aleksander Suur

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Makedoonia kuningast; eesti juristi kohta vaata artiklit Aleksander Suur (jurist)

Aleksander Suur Pompeist leitud mosaiigil

Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (356 Pella13. juuni 323 eKr Babülon) oli Vana-Makedoonia kuningas (Alexandros III) alates 336, antiikaja kuulsaim ja edukaim väejuht, Philippos II ja Olympiase poeg, Aristotelese kasvandik[1]. Veel tänapäevalgi peetakse teda parimaks väejuhiks, kes kunagi elanud on[2].

Aleksandri noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander sündis samal ööl, mil Herostratos süütas Artemise templi Ephesoses.

Aleksander on tuntud Pärsia Ahhemeniidide impeeriumi purustajana. Troonile sai ta 20-aastaselt pärast isa mõrvamist ihukaitsja Pausaniase poolt. Sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ja isa oli usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.

Sõjaretked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaretke Pärsia vastu plaanis juba Philippos II. Aleksander jätkas tema ettevalmistusi sõjaks.

Aleksandri esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim Kreekas ja suurendada riigi maa-ala Aasiani. Selleks oli vaja sõdida Traakiaga, alistada Tessaalia ja Ateena, purustada Teeba ning tugevdada hegemooniat Korintose liidus.[1]

Oli tähtis, et Aleksandri vallutusretke toetaks enamik Makedoonia talupoegi, õukonnaaristokraatia ning hästi relvastatud, tugev ja truu sõjavägi. Aleksander valmistus sõjaks põhjalikult. Sõda sattus õigele ajale, sest Pärsias oli just alanud riigi lagunemine ja keskvõim nõrgenes.[1]

Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem. Aleksander soovis Pärsia Vahemeremaadest välja tõrjuda ja tagada loodavas maailmariigis Makedooniale püsiv ülemvõim. Kuigi juba Isokrates nimetas Pärsiat "Kreeka rahva põlisvaenlaseks", tuleb Aleksandri sõjakäike hinnata vallutussõdadeks.[1]

Aastal 334 eKr ületas ta 48 tuhande jalamehe ja 6 tuhande ratsamehega Dardanellid ja tungis seega Pärsiasse. Esimene suur kokkupõrge pärslastega toimus Granikose lahingus[1], kus Aleksander purustas Pärsia Väike-Aasia provintside väed. Seejärel liikus ta 333 eKr Gordioni, kus tal legendi järgi õnnestus avada Gordioni sõlm, ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut[1]. Kiliikias astus tema vastu Pärsia suurkuningas Dareios III koos Aleksandri omadest tunduvalt suuremate vägedega, kuid sellele vaatamata saavutas Aleksander 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ja vangistas Dareiose perekonna. Issose lahingu järel otsustas Aleksander enam mitte leppida esialgsete plaanidega, vaid vallutada terve Pärsia impeerium. Seetõttu lükkas ta Dareiose rahupakkumise tagasi.

332 eKr piiras Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist Tüürose linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei jõutud kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada Küprose ja foiniiklastelt kogutud laevastike abiga. 8 tuhat elanikku tapeti, ülejäänud müüdi orjadeks. Sama aasta septembrist novembrini piiras armee Gazat. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises, ja sealtkaudu linna tungida. Jällegi järgnes veresaun, Gaza väeülem lohistati sõjavankri taga surnuks.

Nüüd kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta Egiptusesse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.

Pärast Egiptuse alistamist algas sõja teine järk. Aleksander liikus Mesopotaamiasse ja lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus. See otsustas ka Pärsia impeeriumi saatuse. Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia ning tugevdas tagalat. Aleksandri käsul hukati ülikutest vandenõulased Philotas ja Parmenion ning ta saatis laiali kreeklastest abiväed. Pärast seda, kui pärslane Bessos oli samal aastal mõrvanud Dareios III, kuulutas Aleksander end Pärsia suurkuningaks.[1]

Sellega algas sõja kolmas järk. Aleksander hõivas Kesk-Aasia ning vallutas Baktria ja Sogdiana. 329 eKr võitis ta lahingu Iaxartese jõe lähedal. Seejärel asus Aleksander kindlustama kaubateid ja teostas sõjaväereformi, mille tulemusena moodustati väiksemad operatiivüksused. 327 eKr abiellus ta Baktria vürsti tütre Roxanega ja surus maha oma lähikonnas tekkinud vastuhaku, mida juhatasid Kallisthenes ja Kleitos.[1]

Sõja neljandaks järguks oli Aleksandri juhitud retk Indiasse. Ta ületas Induse ja rajas uusi kindlustatud tugipunkte sõjategevuse jätkamiseks. 326 eKr võitis ta Hydaspese ääres Porose vägesid, 325 eKr rajas eelposte ka Induse madalikule. Aleksander ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Tema sõdurite hulgas tekkis suurest kurnatusest rahulolematus, mis sundis Aleksandrit tagasi pöörduma. Sealjuures läbis osa vägesid selle teekonna tagasi laevastikuga, aga osa läbis Gedroosia kõrbe.[1]

Esimene teadaolev India ookeani tsunami räsis Aleksandri laevastikku 326 eKr.[3]

Pärast maailmariigi loomist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander tuli tagasi Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. See polnud enam Makedoonia, vaid Aleksandri isiklik impeerium. Kreekast ja Makedooniast olid saanud selle äärealad. Tema maailmariik piirnes Doonau, Aadria mere, Egiptuse, Kaukasuse ja Indusega[1]. Läbi maailma ajaloo on üksnes Tšingis-khaan suutnud vallutada suurema territooriumi kui Aleksander.

Kuigi ta oli Roxanega abielus, pidas ta Susas 324 eKr pulmi korraga Dareios III tütre Stateiraga ja Parysatisega. Ühtesulamise ja leppimise tähistamiseks peeti veel palju makedoonlaste ja pärslannade vahelisi pulmi.[1]

Kevadel 323 eKr oli armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem kavatses Aleksander liikuda Põhja-Aafrikasse. Juuni keskel suri ta aga ootamatult ja kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.[1]

Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Seda soodustas tema loodud riigi ühiskondlik, majanduslik, poliitiline, etniline ja kultuuriline kirevus.[1]

Aleksander poliitiku ja sõdurina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandri edu rajanes paljuski tema vägede väga heal sõjalisel väljaõppel ja liikumiskiirusel. Samas ei suutnud ta korraldada vallutatud maade haldamist ja tegelikku liitmist oma impeeriumiga – sellest tunnistavad nii arvukad ülestõusud kui riigi kiire lagunemine Aleksandri surma järel. Ka väejuhina laskus ta korduvalt strateegiliselt tarbetutesse, kuid kulukatesse avantüüridesse, kui mängus oli tema au, näiteks Tüürose piiramine või armeega Gedroosia kõrbest läbi minemine.

Aleksander oli meie mõistes väga verine ja julm väejuht. Nii Tüüroses, Gazas kui paljudes teistes linnades, kes kohe talle ei alistunud, tapeti vallutamise järel mehed ning naised ja lapsed müüdi orjadeks. Niisugune julmus oli osaliselt mõeldud teiste linnade hirmutamiseks. Nagu järgnevad sündmused aga näitasid, jäi hirmutamise mõju nõrgaks. Aleksandril õnnestus võita küll kõik lahingud, kuid vastuhakud jäid talle elu lõpuni suureks probleemiks.

Pika sõjaretke jooksul asendus algne eesmärk – kättemaks pärslastele – Aleksandri isikliku kuulsusejanuga. Ta pidas ennast osaliselt uueks Pärsia suurkuningaks ning võttis üle mõned Pärsia õukonna tavad. Samas pidas ta elu lõpuni kreeklasi ja eriti makedoonlasi teistest impeeriumi rahvastest paremaks. Oma kuulsusesoovi ühe väljendusena lasi ta end jumalaks kuulutada.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandri tegusid on imetletud ja ülistatud läbi aegade. Neid on peetud isegi jumalikeks. Ta on inspireerinud nii raid- ja maalikunsti kui kirjandusteoseid.[1]

Aleksandri sõjaretkede tulemusena rajati üle 70 linna ja elavnes kaubandus. Kreeklased ja makedoonlased levitasid oma kultuuri hellenismiga. Hellenism soodustas teaduse ja tehnika arengut ning rahvaste ajutise võrdsuse kujunemist. Mõnda aega oli Aleksandri riigi maa-ala tähtsaim keel kreeka ühiskeel ehk koinee.[1]

Lahesõja aegne USA vägede üldjuht kolmetärnikindral Norman Schwarzkopf on öelnud, et ta võitis Iraagi armee kiiresti tänu Aleksander Suure Gaugamela lahingus kasutatud taktika taaskasutamisele.[4]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandri elukäiku on kirjeldanud tema väepealik Ptolemaios I, samuti tegi tema sõjaretkede kohta märkmeid Aristobulos.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]