Linnud

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib loomade klassist; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Linnud (täpsustus)

Linnud
Fossiilide leiud: Hilis-Juura – tänaseni
Suitsupääsuke (Hirundo rustica) on Eesti rahvuslind
Suitsupääsuke (Hirundo rustica) on Eesti rahvuslind
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata
(määratlemata takson) Archosauria
Klass: Linnud Aves
Linnaeus, 1758

Linnud (Aves) on keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast, kellele on iseloomulik võime aktiivselt lennata, nende keha on kaetud sulgedega ja esijäsemed on moondunud tiibadeks. Lindude ninamik on arenenud nokaks, neil puuduvad hambad, hingamine toimub kopsudega, esineb parempoolne aordikaar ja neljakambriline süda, paljunemine toimub koorega munade abil. Linnud on valdavalt püsisoojased.
Linde uurivat teadust nimetatakse ornitoloogiaks.

Süstemaatika ja evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude eellased eraldusid Keskaegkonna esimesel poolel diapsiidide hulka kuulunud roomajatest. Millisest diapsiidide rühmast ja millal linnud täpsemalt alguse said, pole selge, kuigi uusi fossiile pidevalt leitakse. Pikka aega valitsev seisukoht on olnud lindude pärinemine Dromeasauridae hulka kuulunud dinosaurustest. Viimasel ajal on toetust kogunud ka alternatiivne hüpotees lindude ja dinosauruste pärinemisest ühtsest eellasest (varastest diapsiididest). Viimase kasuks räägivad eriti lindude ja sisalvaagnaliste esijäsemete (ja oletatavasti hingamiselundite) ehituse erinevused ning teooria, et suled olid diapsiidide primaarseks katteks ja soomused nende derivaadid. Esimeseks selgelt kaasaegsete lindude tunnustega (ning ka paljude roomajalike tunnustega, nagu hambad ja sõrmedega esijäsemed) fossiiliks on arheopterüks ajast umbes 160 miljonit aastat tagasi (on ka teada palju talle lähedasi vorme, nagu Rahona, Confuciornis). Arheopterüksist vanemaid lindude fossiile pole teada (Triiasest pärineva väga halvasti säilinud nn Texase linnu rekonstruktsiooni peetakse enamasti ebakorrektseks), küll aga pärineb hilisemast ajast mitu huvitavat leidu, kes meenutavad arheopterüksi ja dinosauruste vahevorme (tegemist võib niisiis olla reliktidega, nt Unenlagia, Sinosauropteryx). Juba väga lähedane kaasaegsetele lindudele oli vaid veidi hilisem (~140 milj. a tagasi) Liaoningornis. Nende leidude põhjal on varased linnud jagatud kaheks rühmaks, Ornithurae (Liaoningornis, läänelinnulised, kalalinnulised ja kaasaegsed linnud Neornithes) ja Sauriae (arheopterüks, Confuciornis, Enanornithes, Patagopteryx jt). Kaasaegsed lindude seltsid tekkisid ilmselt juba Kriidi ajastul, (paljude molekulaarbioloogiliste andmete põhjal isegi varem) ja elasid Kriidi lõpu väljasuremise hästi üle.

Järgnev lindude süsteem ei sisalda segase süstemaatilise kuuluvusega ja halvasti tuntud väljasurnud lindude rühmi:

Alamklass: pärislinnud (Neornithes)

Maailmas on 2012. aasta seisuga kirjeldatud 10 064 kaasaegset linnuliiki.[1]

Anatoomia ja füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu välisehitus (põldlõoke)

Lindude kehaehitus on nende sarnase kohastumuse tõttu lendamiseks (mõned on selle võime sekundaarselt ka kaotanud) ja monofüleetilise päritolu tõttu suhteliselt ühetaoline. Esijäsemetest on arenenud tiivad, keha on kaetud sulgedega ja on voolujooneline. Suled ei paikne mitte kogu kehal, vaid lähtuvad konkreetsetest naha piirkondadest (sulisväljakud), sulestik vahetub enamasti regulaarselt (sulgimine). Ala- ja ülalõuga katab sarvainest nokk, tänapäeva lindudel hambad puuduvad. Kulgemiseks maapinnal, puudel või mujal kasutatakse vaid tagajäsemeid. Varbaid on enamasti neli (kinnituvad jooksme külge), neist viimane on tavaliselt suunatud taha. Varvaste otstes on küünised.

Skelett[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude skeletile on iseloomulik kergus ja jäikus. Luud on enamasti õõnsad (sisaldavad õhuruume). Selgroolülid on sadullülid, üksikutel liikidel ka tagalohksed. Kaelalülisid on 11–25, rinnalülisid 3–10 (osalt kokku kasvanud). Nimmelülid (mõnikord ka viimased rinnalülid) koos ristluulülidega ja esimeste sabalülidega on kokku kasvanud ühtseks liitristluuks. Sabalülid on lõpus liitunud päranipuks. Kolju on esimese kaelalüliga (kandelüli) ühendatud ühe kuklapõnda abil. Kolju sarnaneb mitmeti roomajate koljuga: puudub silmakoobaste luuline vahesein, esineb osaliselt liikuv ruutluu, alalõualuu koosneb mitmest osast. Lindude koljud jaotatakse ehituse alusel kuude tüüpi: iidislõugne, lõhislõugne, sidelõugne, harklõugne, lõhissõõrmene ja ümarsõõrmene kolju. Roietel esinevad nn konksjätked mis lisavad rinnakorvile jäikust. Abaluu on piklik, kaarnaluu suhteliselt suur ja ühendatud rinnaluuga. Rinnaluul on kõigile lennuvõimelistele liikidele iseloomulik suure rinnakiilu esinemine. Rangluud on kokku kasvanud ühtseks harkluuks. Tiiva põhiraskust kannavad tugevad ja kerged õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu. Kahe viimase sõrme luud on kadunud, randme luud on osaliselt liitunud randme-kämblaluuks. vaagnavöötmes paiknevad tugevad puusaluud, mis on kokku kasvanud liitristluuga. Niudeluudele kinnituvad poolliikuvalt süleluud (pole alt omavahel ühendatud) ja päraluud. Reieluud on suhteliselt keha sisemuses ja osalevad kõndimisel vähe. Sääreluu ja pindluu on kokku kasvanud sääre-kannaluuks. Kanna ja pöialuud liituvad samuti omavahel, andes ühtse jooksmeluu. Kannaliiges paikneb alles jooksmeluu ja varbaluude vahel.

Lihaskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude lihaseid jaotatakse mõnikord punasteks (sarkoplasmarikkad, aeglaselt töötavad) ja valgeteks (sarkoplasmavaesed, kiiresti töötavad) lihasteks.
Võimsaimad lihased enamiku lindude kehas on lendamisega seotud suur rinnalihas (tõmbab tiiba alla ja taha, suurem) ning rangluulihas (tõmbab tiiba ette ja üles, väiksem). Koos moodustavad need lihased kuni 20% linnu keha massist. Selja lihased on vähe arenenud. Keerulises hingamissüsteemis talitlevad roietevahelised lihased ja roiete tõsturlihased (suurendavad rinnakorvi mahtu) ning kõhu põiklihased (vähendavad rinnakorvi mahtu).
Seoses lendamisvõimega on lindudel sageli tarvis istuda kõrgetel ja kitsastel kohtadel (näiteks puude okstel), selleks on jala lihastel arenenud omapärane kohastumus. Jalas paikneb kaarlihas, mis allpool põlve läheb üle varbapainutaja-lihaseks. Istudes paindub jalg, varbapainutaja-lihas tõmbub pingule ja tõmbab varbad konksu, ilma et lind peaks selleks energiat kulutama. Samasugust funktsiooni täidab värvulistel varbapainutaja-lihas üksinda, mis surutakse oma kareda pinnaga istumisel vastu kõõlustupe karedat pinda, fikseerides nii varvaste haarde.

Närvisüsteem ja meeleelundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnud on head lendajad

Lindude närvisüsteemi talitluses mängivad olulist rolli tingitud refleksid, kuid instinktiivne käitumine on enamasti siiski valitsev.

Seljaajus esinevad laiad kaela- ja nimmepaisumus nagu roomajatelgi. Suurim peaaju osa on otsaju, milles paiknevad suured juttkehad (instinktiivse käitumise keskused). Ajumantel on õhuke ja ülaosas tihedas ühenduses juttkehaga. Haistesagarad on väikesed (lindude haistmismeel on nõrk). Vaheaju paikneb otsaju all ning sisaldab hästi arenenud taalamust ja hüpofüüsi (viimase hormoonid on samuti olulised käitumise mõjutajad). Kõrgelt on arenenud ka keskaju. Seal paiknevad suured nägemissagarad, samuti on keskaju tähtis liigutuste koordineerija ning võtab vastu ka kuulmisaistinguid. Nägemine on enamikul lindudest ümbritseva tajumisel juhtivaks meeleks. Paljud (eriti röövlinnud) on erakordselt terava nägemisega või kohastunud nägema pimedas. Lindude silmi kaitsevad silmalaud, millest liikuv on tavaliselt alumine, samuti silma siseküljelt algav pilkkile. Ka kuulmine on enamasti hea, kuigi tajutavate helide sagedusvahemik pole lai. Teojuha keskkõrvas on suhteliselt pikk, ja talle annab helivõnked trummikilelt edasi kuulmetulbake.

Väga suur on lindude väikeaju, mis on tasakaalu ja liigutuste koordinatsiooni keskus (seega tähtis lendamisel). Piklikust ajust algab 12 paari peaajunärve.

Neuroendokriintelg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindudel on endokriinsüsteemi kaudu olemas kõik näärmed, mis roomajatel, maolistel, inimestel jpt, näiteks:[2]

Seedeelundkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva lindudel asendab hambaid nokk, millega toitu kinni hoitakse või toidu küljest tükke nokitakse. Süljenäärmed on üldiselt hästi arenenud, välja arvatud veelindudel. Keel on liikuv ja otsa poole sarvestunud. Söögitoru alaosas paikneb paljudel lindudel pugu. Pugus toimub toidu eelseedimine, või kogunevad sinna seedimatud jäägid (röövlindudel), mis hiljem väljutatakse räppetompudena.

Magu jaguneb eespoolseks näärmemaoks ja tagapoolsemaks lihasmaoks. Näärmemaos toimub toidu pehmemate osade seedimine seedemahlade toimel. Lihasmagu on paksude ja lihaseliste seintega, ning kokkutõmbumisvõimeline, seal peenestatakse toidu kõvemad osad. Paljud linnud neelavad ka kivikesi ja liivaterasid, mis lihasmaos toidu purustamisele kaasa aitavad. Röövlindude lihasmagu on nõrgalt arenenud. Soolestik jaotub peen- ja jämesooleks, nende vahel asub veel üks kuni kaks umbsoolt. Peensool on suhteliselt pikk, eriti taimtoidulistel liikidel. Jämesool on võrdlemisi lühike ja teda tühjendatakse sageli (vajalik võimalikult väikese kehakaalu säilitamiseks). Jämesool avaneb kloaaki.

Hingamiselundkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude hingamiselundkond on efektiivseim selgroogsete seas. Hingetoru on pikk ja tugevdatud kõhreliste rõngastega. Kopsud on suhteliselt väikesed, kuid suure pinnaga. Mõlema kopsuga on ühendatud kuus õhukotti. Need on kaela-õhukott, rangluu-õhukott, eesmine ja tagumine rinna-õhukott ning kõhu-õhukott. Rangluu-õhukotid on omavahel ühendatud. Tagumised õhukotid on otse ühendatud läbi kopsu kulgeva hingetoru haruga (peabronhiga). Sissehingamisel satub õhk kõigepealt tagumisse rinna-õhukotti ja kõhu-õhukotti, õhk kopsudest aga eesmistesse õhukottidesse. Väljahingamisel väljub kasutatud õhk eesmistest õhukottidest peabronhi kaudu, kopsudesse aga satub värske õhk tagumistest õhukottidest.

Enamikule lindudest on omane võime häälitseda. Kohas, kus hingetoru kopsude suunas kaheks jaguneb, paikneb lindudel nn laulukõri. See koosneb kolmest häälekilest, mille asendit kontrollivad häälelihased. Eriti keeruliseks on laulukõri arenenud n-ö laulvatel lindudel.

Vereringe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude väike-vereringe (toimub südame ja kopsude vahel) ja suur vereringe (toimub ülejäänud keha ja südame vahel) on teineteisest täielikult eraldatud, arteriaalse ja venoosse vere segunemist ei toimu. Süda on suur, ja vere ringlus on suhteliselt kiire. Süda koosneb vasakust kojast, paremast kojast, vasakust ja paremast vatsakesest. Roomajate kahest aordikaarest on säilinud vaid parempoolne. See saab alguse vasakust südame vatsakesest, temast hargnevad enne paremale pöördumist veel unearterid, mis varustavad verega pead ja esijäsemetesse suunduvad rangluuarterid. Aordikaar suundub ise aordina tahapoole, ning hargneb paljudeks keha varustavateks arteriteks. Venoosne veri keha eesosast saabub kahe eesmise õõnesveeni kaudu paremasse südame kotta. Sinna suubub ka tagantpoolt tulev paaritu tagumine õõnesveen. Tagumine õõnesveen saab verd neerude kaudu keha tagaosast ja reieveeni kaudu jalgadest. Neerudesse satub veri kahest neeru värativeenist, mis algavad kaudaalsest õõnesveenist. Paremasse kotta saabunud veri liigub edasi paremasse vatsakesse, kust ta pumbatakse kopsuarterite kaudu kopsudesse. Kopsudest liigub veri kopsuveenide kaudu tagasi vasakusse kotta.

Punased verelibled on väikesed, tuumaga ja piklikud.

Lümfisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ehituselt, arengult ning kulgemiselt meenutab lindude immuunsüsteem paljuski roomajate (ka maoliste) teiste imetajate (ka [[inimese) immuunsüsteemi.

Lindude lümfisüsteem koosneb põrnast, Fabriciuse paunast, lümfisoontest ning vastavatest kudedest, rakkudest ja hormoonidest. Suured veresooned on pea kõikjal ümbritsetud lümfoidkoega, kuid lümfiklapid leiduvad peamiselt suuremate veenide suudmetes. Lümfisõlmede asemel on pulseerivad lümfisüdamed ehk lümfiklapid. Fabriciuse paun (Bursa cloacalis), mis paikneb kloaagi piirkonnas naha all, imetajatel teadaolevalt puudub.[3][4][5][6][7]

Erituselundkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude neerud on suhteliselt suured (eriti veelindudel) ja lamedad, harilikult kolmesagaralised. Tüübilt on nad järelneerud. Looteeas esinevad veel keskneerud, millest kujunevad täiskasvanute neerud ja isaste raiamanused. Kusejuhad väljuvad otse kloaaki, kusepõis puudub. Neerud talitlevad väga efektiivselt, ja vesi imetakse uriinist peaaegu täielikult tagasi. Uriin on hulgaliselt kusihapet sisaldav valge püdel mass.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnupojad arenevad munas

Lindude sigimine toimub kõva (kaltsiumkarbonaadist) koorega munade abil.

Isase suguaparaat koosneb kahest kõhuõõnes neerude juures paiknevast raiast, mis sigimisperioodil oluliselt suurenevad. Raigades valminud seemnerakud liiguvad seemnejuhades kloaagini. Hanelistel ja jaanalindudel paikneb kloaagis veel väljasopistatav suguti, enamikul lindudest see aga puudub või peaaegu puudub.

Emaste sugurakke toodab (samuti kõhuõõnes paiknev) munasari. Enamikul lindudel esineb vaid üks (vasakpoolne) munasari, papagoilistel ja pistrikulistel aga kaks. Valmivad munarakud liiguvad munasarjast munajuhasse, mille esimeses pooles eritatakse munaraku ümber valguline kest – munavalge. Järgnevas kitsamas munajuha osas tekib munavalgele ümber nahkkest. Munajuha viimases osas (seda nimetatakse ka emakaks) moodustatakse munale mineraalne koor ja (sageli) pigmenteeritakse see pinnalt. Munajuha avaneb kloaaki. Muna ehituse ja lindude lootelise arengu kohta täpsemalt vt muna ja linnu areng.

Füsioloogilised eripärad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude füsioloogilised eripärad on paljuski seotud nende lennuvõime ja püsiva kehatemperatuuriga. Püsiva kehatemperatuuri hoidmiseks on vajalik intensiivne ainevahetus. Ka tõuseb lennates seoses suure energiakuluga lindude ainevahetuse kiirus mitukümmend korda. Ka lindude südametegevus on kiire (eriti väiksematel liikidel), rahuldamaks keha suurt hapniku ja toitainetetarvidust. Keha temperatuur on üldiselt kõrge, tavaliselt 39–45 °C (emastel enamasti veidi kõrgem kui isastel). Püsivat kehatemperatuuri aitab säilitada halva soojusjuhtivusega sulestik, liigsest soojusest vabaneda aitab peamiselt soojusvahetus hingamisel. Mõned linnud võivad alajahtumisel ajutiselt letargiasse langeda (koolibrid ja pääsukesed), sel juhul võrdsustub kehatemperatuur välistemperatuuriga.

Lindude lämmastiku ainevahetuse lõppsaadus on vees lahustumatu kusihape. Kuna munas viibival linnu lootel puudub võimalus jääkaineid keskkonda eritada, saavad nad nii ohutult koguneda.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik linde on päevase eluviisiga, kuid mõned (öösorrilised, kakulised) on ka öise eluviisiga.

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uusmeremaa tuvi

Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele, kõrgelt arenenud füsioloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks teguriteks mitte madalad või kõrged temperatuurid, veekogud, ega suured kõrgused, vaid toidu kättesaadavus. Kokku arvatakse linde olevat ligikaudu 100 miljardit isendit.
Lindude erinevate rühmade toitumine on mitmekesine: kõige rohkem esineb taimtoidulisi linde, kakulised ja pistrikulised (vanem nimetus kullilised) on aga valdavalt röövtoidulised.
Lindude käitumine võib olla üsna keeruline. Sageli esinevad linnud väiksemate seltsingute või suuremate parvedena. Lindude omavahelises kommunikatsioonis on põhiroll häälitsusel, kuid ka visuaalsetel märkidel.
Sigimisel (pesitsemine) moodustavad linnud sageli püsivaid paare. Munade kaitseks ehitatakse enamasti pesa. Munadele arenemiseks vajaliku püsivalt kõrge temperatuuri tagamiseks soojendavad linnud neid oma kehaga – hauvad. Suur osa liike hoolitseb poegade eest ka pärast nende koorumist kauem (nn pesahoidjad linnud) või vähemat aega (nn pesahülgajad linnud).
Enamus parasvöötme ja külmemate alade linde võtavad ebasoodsa aastaaja üleelamiseks ette pikemaid või lühemaid rändeid (nn rändlinnud; mitte rändavaid linde nimetatakse paigalindudeks), põhjalikumalt vt lindude ränne.
Paljud linnud aitavad kaasa taimede levimisele, kandes laiali nende seemneid.

Linnud ja inimene[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimene on ammustest aegadest tegelnud lindude küttimisega, tarvitamaks nende liha toiduks või sulgi ehetena ja soojust hoidvate voodritena. Palju lindude liike on kodustatud. Toiduks tarvitatakse ka lindude mune. Mitu linnuliiki on muutunud inimkaaslejateks (nt kodutuvi, koduvarblane), mõnesid peetakse nende kauni välimuse tõttu puurilindudena. Tänu oma põllumajanduslikule tähtsusele on kodukana valitud üheks molekulaarbioloogia mudelorganismiks, mugavaks uurimisobjektiks on ta ka embrüoloogidele.
Inimesele on veel kasulik merelindude väljaheide – guaano, mida kasutatakse väetisena.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.iucnredlist.org/documents/summarystatistics/2012_2_RL_Stats_Table_3a.pdf
  2. ingl k , B.W.Ritchie, G.J.Harrison, L.R. Harrison Avian medicine: principles and applications, Chap 23, 1994, ISBN 0-9636996-01, [http://www.harrisonsbirdfoods.com/avmed/ampa.html, http://www.harrisonsbirdfoods.com/avmed/ampa/con1.pdf raamat]
  3. N.L.Warner, A.Szenberg, The Immunological Function of the Bursa of Fabricius in the Chicken, Annual Review of Microbiology, 18. köide: 253-266 (Volume publication date October 1964), DOI: 10.1146/annurev.mi.18.100164.001345 veebiversioon (vaadatud 28.09.2013) (inglise keeles)
  4. Atlas of Avian Diseases, veebiversioon (vaadatud 28.09.2013) (inglise keeles)
  5. Systems: The Avian Immune System, veebiversioon (vaadatud 28.09.2013) (inglise keeles)
  6. Michael P. Dieter R. P. Breitenbach, The Growth of Chicken Lymphoid Organs, Testes, and Adrenals in Relation to the Oxidation State and Concentration of Adrenal and Lymphoid Organ Vitamin C1, veebiversioon (vaadatud 28.09.2013) (inglise keeles)
  7. Dr. Thomas Caceci, [http://www.vetmed.vt.edu/education/curriculum/vm8054/Labs/Lab13/Lab13.htm Lymphatic System: Spleen and Other Organs, VM8054 Veterinary Histology, Exercise 13, veebiversioon (vaadatud 28.09.2013) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Häälitsused ja laul[muuda | redigeeri lähteteksti]