Vanakreeka keel

Allikas: Vikipeedia

Vanakreeka keel (vanakreeka keeles ἡ Ἑλληνικὴ γλῶττα (hē Hellēnikē glōtta)) on keel, mida kasutati Vana-Kreekas ja tollasel kreeka kultuuri mõjualal, kreeka keele vanim, antiikaegne keeleaste.

Vanakreeka keele mõiste alla paigutatakse keelekujud ja murded, mida kasutati ajavahemikul kreeka kirja kasutuselevõtust (umbes 800 eKr) kuni hellenismiajastu alguseni (umbes 300 eKr) ning vähemalt kirjanduses antiikaja lõpuni (umbes 600 eKr). Klassikalise vanakreeka keele normiks peetakse kirjanduslikku Atika murret 5. ja 4. sajandil eKr, Sophoklese, Platoni ja Demosthenese keelt. Keeleastet alates umbes 600. aastast kuni 1453. aastani (Konstantinoopoli vallutamine Osmanite riigi poolt) nimetatakse keskkreeka keeleks ehk Bütsantsi kreeka keeleks; sellel on järjepidevus vana- ja keskkreeka keelega.

Vanakreeka keelel on kogu Õhtumaale oluline tähtsus. Ta on avaldanud tänapäeva kultuurile mõju ladina keele kaudu, mille keelealal ta oli oluline kultuurkeel, ja säilinud vanakreekakeelse ilukirjanduse, historiograafia, filosoofia ja teaduse kaudu. Uue Testamendi keelena on vanakreeka keel oluline kristlusele ja kristlikule teoloogiale. Tänapäeva keeltes, eriti Euroopa keeltes, on arvukalt otseselt või kaudselt vanakreeka keelest pärinevaid võõrsõnu, laensõnu ja tõlkelaene, mida kasutatakse eriti oskuskeeltes.Vana- ja keskkreeka keele (kuni 1453. aastani) ISO 639 keelekood on grc.

Keelenäide[muuda | redigeeri lähteteksti]

(1) Originaal: πεπεισμένος δὲ πειρῶμαι καὶ τοὺς ἄλλους πείθειν ὅτι τούτου τοῦ κτήματος
(2) Transkriptsioon: pepeismenos de peirōmai kai tous allous peithein hoti toutou tou ktēmatos
(3) IPA: pepeːzménos peːrɔ̂ːmai kaì tòːs álːoːs péːtʰeːn hóti tóːtoː tôː ktɛː́matos
(4) Reaalune: veendununa niisiis püüan ka teisi veenda et selle vara
(1) τῇ ἀνθρωπείᾳ φύσει συνεργὸν ἀμείνω Ἔρωτος οὐκ ἄν τις ῥᾳδίως λάβοι.
(2) anthrōpeia physei synergon ameinō Erōtos ouk an tis rhadiōs laboi.
(3) tɛ̂ː(i̯) antʰrɔːpéːaː(i̯) pʰýseː synergòn améːnɔː érɔːtos oːk án tis rʰaː(i̯)díɔːs láboi}
(4) inim- loomusele abimeest paremat Erosest ei keegi vaevata võib saada

Tõlge: "Ise veendununa püüan ma ka teisi veenda, et selle vara saamiseks võib vaevalt leida inimloomusele paremat abimeest kui Eros." (Platon, Pidusöök)[1]

Keelesugulus ja substraat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanakreeka keel kuulub indoeuroopa keelte hulka ning pärineb seega indoeuroopa algkeelest, mis tõenäoliselt 3. aastatuhandel eKr hargnes praegu tuntud harudeks. Vanakreeka keel (koos hilisemate keeleastmetega) erineb kõigist teistest indoeuroopa keelkonna keeltest häälikuliselt ja sõnavara poolest nii märgatavalt, et see paigutatakse eraldi keelerühma ning räägitakse "kreekaeelsete" keeleastmete substraadi tugevast mõjust kreeka keelekujudele.[2] Kreeka keel paigutatakse mõnikord koos früügia keele ja armeenia keelega (mõnikord ka albaania keelega) paleobalkani keelte hulka, millel oletatakse kunagist keeleühtsust.

Uurijad oletavad, et paljud kreeka keele mitteindoeuroopa sõnad (näiteks θάλασσα (thalassa; 'meri') ja νῆσος (nēsos; 'saar') pärinevad keelest või keeltest, mida kõnelesid Kreeka elanikud enne indoeuroopa rahvaste saabumist umbes 2000 eKr; neid keeli nimetatakse ka Egeuse keelteks. Kreekaeelset elanikkonda nimetati Vana-Kreekas pelasgideks (Πελασγοί (Pelasgoi)).[3][4] Kindlasti mõjutasid varajast kreeka keelt ka Kreetal varem kõneldud minose keel ja eteokreeta keel.[1]

Martin Bernal pooldas vaieldavat teesi, et paljud paljud ebaselge või mitteindoeuroopa päritoluga kreeka sõnad on semi päritolu.[5]

Keeleastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanakreeka keel jaguneb arenguetappide järgi mükeene, klassikaliseks ja hellenistlikuks.

Murded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised vanakreeka murderühmad olid Joonia-Atika, Arkaadia-Küprose, Loode-Kreeka, Aioolia ja Dooria.



Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Heinz F. Wendt. Das Fischer Lexikon – Sprachen, Frankfurt am Main 1987, ISBN 3-596-24561-3.
  2. Christos Karvounis. Griechisch. – Miloš Okuka (toim), Lexikon der Sprachen des europäischen Ostens, Klagenfurt 2002 (PDF; 977 KB).
  3. Fritz Schachermeyer. Die vorgriechischen Sprachreste. – Paulys Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft, kd XII, 1494jj.
  4. F. Lochner-Hüttenbach. Die Pelasger, Arbeiten aus dem Institut für vergleichende Sprachwissenschaft in Graz, Wien 1960.
  5. Martin Bernal. Black Athena. The Linguistic Evidence, Rutgers University Press 2006.