Urartu

Allikas: Vikipeedia
Urartu tänapäeva riigipiiride taustal.
Urartu kindluse varemed Vani järve ääres, Urartu muistses pealinnas Tušpas.
Urartu kuningas Sarduri II kaarikul. Kujutis pronkskiivril.

Urartu (assüüria keeles māt Urarṭu[1]; babüloonia keeles Urashtu) ehk Urartu kuningriik ehk Vani kuningriik (urartu keeles Biai või Biainili[2]; armeenia keeles Ուրարտու (Urartu)) umbes 860 – 590 eKr Armeenia mägismaal asunud kuningriik, mille keskmes oli Vani järv praeguse Türgi idaosas. Selle pealinn Tušpa asus Vani järve kaldal, ligikaudu samas asub tänapäeval Vani linn.

Riigi suurima vägevuse ajal 8. sajandil eKr ulatus riik Põhja-Mesopotaamiast Lõuna-Kaukaasiani ning läänes välja Vahemereni hilisema Kiliikia alal. Riigi territoorium hõlmas osa tänapäeva Türgi alast, kogu tänapäeva Armeenia ala Sevani järve ümbruses, tänapäeva Iraani ala loodeosa Urmia järve ümbruses, ning tänapäeva Gruusia ala lõunaosa ja osa tänapäeva Aserbaidžaani alast. Riik ulatus Kura jõest põhjas Tauruse eelmägedeni lõunas ning Eufrati jõest läänes Kaspia mereni idas[3]. Urartu pindala oli umbes 520 000 km².

Rangelt võttes on Urartu assüüriakeelne nimi piirkonna kohta, seal asunud riigi kohta kasutatakse tänapäeva historiograafias termineid Urartu kuningriik või Biainili (nimi, mida kasutati urartukeelsetel raidkirjadel). Vajadust eristada piirkonda riigist kirjutas juba Friedrich Wilhelm König 1955. aastal.[4] Urartu vastab tänapäeva Armeenia mägismaale, mis asub Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Kaukasuse mägede vahel.

8. sajandi lõpul eKr saavutas Assüüria kuningas Sargon II võidu Urartu kuninga Rusa I üle. 6. sajandi algul eKr, mil Meedia purustas Babüloonia abiga Assüüria, vallutasid meedlased ka Urartu. 6. sajandi esimesel poolel urartulased ja nende kultuur kadusid, loovutades koha armeenlastele.

Urartu aegadest pärineb terve rida nüüdse Armeenia linnu. Nii rajas kuningas Argišti I 8. sajandil eKr kindluse Araksi jõe äärde tänapäeva Armaviri, 782 eKr Armeenia hilisema pealinna Jerevani, 785 eKr mainiti aga esmakordselt praeguse Gruusia ala linna Džavahhethit (Zabahha nime all).

Urartut mainitakse tema peamise lõunapoolse vaenlase Assüüria allikates (10.–8. sajand eKr). Seetõttu on saanud paigutada Urartu kuningad Vana-Lähis-Ida kronoloogiasse. Urartu riigi alalt on leitud palju Urartu raidkirju. Arheoloogilised väljakaevamised on võimaldanud Urartu riigi ja kultuuri kohta rohkem teada saada. On ilmnenud Assüüria mõju ning ka tugev omapära kindlustuste ehituse alal ning kvaliteetse pronksmetallurgia näol.

Avastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarduri I "Annaalide" avastamine Venemaa ekspeditsiooni poolt 1916.

Mälestus Urartu riigist kadus pärast Urartu ja Assüüria riigi langust 7. sajandi lõpus kuni 6. sajandi alguses eKr. Vanakreeka autorid seda ei maini ning Piiblis on selle nimi sees ainult Ararati mäe nimena. 19. sajandi Lääne reisijaid panid tähele Urartu kindlustusi Vani järve ääres, kuid omistasid need assürlastele, eriti legendaarsele Semiramisele, toetudes Movses Horenatshile[5]. Friedrich Schulz, kelle sinna saatis Société asiatique, leidis sealt palju Urartu kuningate raidkirju, mis avaldati 1840. Mõni aasta hiljem, pärast kiilkirja lugemise algust Assüüria pealinnades tehtud avastuste järel, saadi need omistada kuningas Menuale. Urartu esemeid hakkas jõudma algul İstanbuli ja Peterburi, hiljem Lääne-Euroopa muuseumidesse. Need pärinesid illegaalsetelt väljakaevamistelt. Esialgu omstati neid assüürlastele, kelle tsivilisatsiooni üha paremini tundma õpiti. Urartu mainiti paljudes nende tekstides, ja nii osati Vani järve äärsed mälestised Urartule omistada. Iraagi kristlane Hormuzd Rassam, kes töötas Briti Muuseumi heaks, tegi väljakaevamisi Toprakkales, kuid sai sealt ainult mõned esemed. Aastal 1898 läks sinna C. Lehmann-Haupt, kes ei leidnud palju rohkem. Aastal 1916 leidis Venemaa ekspeditsioon Vani kaljult steeli, mis räägib Sarduri I vägitegudest[6]. Sel ajal oli Urartu varemete vastu vähe huvi ning Urartut tunti peamiselt Assüüria allikate järgi.

Enne 1940. aastat märkasid Nõukogude arheoloogid vanaaja mälestisi Armeenias. Esimesed suuremad väljakaevamised võeti ette Karmir Bluris kunagise Teišebaini kohal Boriss Piotrovski juhtimisel. [7].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eberhard Schrader "The Cuneiform inscriptions and the Old Testament" 1885, p. 65.
  2. Robert H. Hewsen ""Van in This World; Paradise in the Next" The Historical Geography of Van/Vaspurakan" Rmt: Richard G. Hovannisian "Armenian Van/Vaspurakan. Historic Armenian Cities and Provinces" Costa Mesa, California: Mazda Publishers, 2000, lk 13
  3. Mack Chahin "The Kingdom of Armenia" London: RoutledgeCurzon, 2001, p. 105.
  4. F. W. König, Handbuch der chaldischen Inschriften (1955).
  5. R. B. Wartke. L'archéologie ourartéenne ou les dangers de la science. – Au pied du Mont Ararat : Splendeurs de l'Arménie antique, Arles, Éditions du Musée de l'Arles et de la Provence antiques 2007, lk 26–27.
  6. Boris Piotrovski. Ourartou, Genève: Nagel ‎ 1969, lk 15–23; Jean-Louis Huot. Une archéologie des peuples du Proche-Orient, tome II, Des hommes des Palais aux sujets des premiers empires (IIe-Ier millénaire av. J-C), Paris: Errances 2004, lk 127–129.
  7. Kaevamiste ja leidude kirjeldus: Boris Piotrovski. Ourartou, Genève: Nagel ‎ 1969, lk 137–195.

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelseid artikleid en:Urartu, saksakeelset artiklit de:Urartäisches Reich ning venekeelset artiklit ru:Урарту seisuga 21. detsember 2011.